1-08-14915/15

(08240102067)Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi U.V süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

1. märtsi 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav U.V kaitsja vandeadvokaat Kristel Vedro Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav U.V elukoht: XXX-XX ; isikukood: xxx; töökoht: XXX ; varem kriminaalkorras karistamata. Kaitsja vandeadvokaat Kristel Vedro RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 11.märtsi 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-14915 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista U.V-lt kohtukulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Kristel Vedro poolt osutatud õigusabi eest 2724 (kaks tuhat seitsesada kakskümmend neli) krooni riigituludesse. U.V tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Swedbankis nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „U.V, 1-0814915, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 02.oktoobrist
3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 22.oktoobrist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 23.oktoobrist
5. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu
6. märtsi 2009 otsusega tunnistati U.V süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 40 päevamäära ulatuses, s.o 8720 kr riigituludesse. Maakohus arutas U.V-le KarS § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 2008 aprillikuu lõpus ühel õhtul XXX-XX maja juures lõi kaks korda rusikaga alaealisele M.T. (sünd. XX.XX.XXXX ) suguelundite piirkonda, käskides tal minna XXX tänavalt suitsukonisid üles korjama. M.T. koos olnud T.L. järgnemisel neile keelas U.V tal asjasse sekkumise, lõi T.L. le ühe korra rusikaga suguelundite piirkonda ning pisut hiljem, olles T.L. suitsu suust ära tõmmanud ning teda suitsukonide mahaloopimises süüdistanud, lõi talle veel ühe korra rusikaga suguelundite piirkonda, põhjustades oma tegevusega mõlemale kannatanule valu. Maakohus asus kõigi tõendite kogumis hindamisel seisukohale, et U.V süü temale esitatud süüdistuse on tõendamist leidnud ja ta tuleb süüdi mõista KarS § 121 järgi. Kohus luges U.V, kannatanute M.T. ja T.L. ning tunnistaja A.T. ütlustega tõendatuks, et aprilli lõpul 2008 ühel õhtul toimus XXX-XX maja värava juures konflikt U.V ja alaealise M.T. vahel, kus U.V süüdistas M.T. suitsukonide mahaloopimises ja nõudis nende üleskorjamist. Selles osas kohtuistungil vaidlust ka ei tekkinud. Vaidlus seisnes selles, kas U.V lõi kannatanuid süüdistuses kirjeldatud viisil. U.V kinnitas, et M.T. tuli temaga kaasa ja tema nõudel korjas maast suitsukonisid, tema aga kumbagi noormeest ei löönud. Kohus asus M.T. ja T.L. ning A.T. ütluste põhjal seisukohale, et tõendatud on U.V käitumises objektiivse süüteokoosseisu olemasolu, s.o, et U.V lõi kohe alaealist M.T. rusikaga suguelundite piirkonda, mõni hetk hiljem veel ka teist korda; kui T.L. sekkus sõnadega konflikti, siis lõi U.V ka teda kaks korda rusikaga suguelundite piirkonda. Kohtu hinnangul on kannatanud eeluurimisel ja kohtus andnud usutavaid ütlusi ja ütluste tõelevastavuses ei ole alust kahelda. U.V ütlused on ennastõigustavad ja antud soovist vabaneda vastutusest. Väikesed vastuolud kannatanute ütlustes on tingitud sellest, et mõlemad tajusid sündmust erinevalt. Kohus nõustus prokuröriga, et „Oleks nad kohtus ühtemoodi rääkinud, tekitaks see kahtlust nende ütlustes, võimalikus kokkuleppes, kuid kuna nad räägivad nii eeluurimisel kui kohtus erinevalt, nii nagu nemad sündmust tajusid, on nende ütlused õiged“. Üksikud vastuolud poiste ütlustes on seotud nende ärevusega, aga mitte sooviga valetada. Kannatanute ütlustes kahtlemiseks puudub alus, sest neid toetavad A.T. ütlused, kes nägi maja teise korruse aknast konflikti algust, s.o kui U.V tegi käega löögi poiste poole, kuid ta ei saanud aru, kas poisid pihta said. Kohus leidis, et nii süüdistatava, kannatanute kui tunnistaja ütlustest ilmnes süüdistatava ja tema naabrite omavaheline halb läbisaamine ning nende ebasõbralikud suhted, mis on tingitud U.V-sse kogunenud pikaajalisest vimmast naabrite suitsetamise vastu, kuid vaatamata sellele ei olnud süüdistaval õigust lüüa kannatanuid. Subjektiivsest küljest on tegemist otsese tahtlusega toimepandud teoga. U.V, põhjustades M.T. le ja T.L. e füüsilist valu, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo – nende kehalise väärkohtlemise. Karistuse mõistmisel juhindus kohus KarS § 56 sätetest ja arvestas järgmisi asjaolusid. U.V on pannud toime teise astme kuriteo, mille toimepanemisel karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks on see, et ta on varem kriminaalkorras karistamata. Kohus arvestas ka kuriteo raskust ja laadi, U.V kindla elu- ja töökoha olemasolu, tema süü suurust ja võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leidis, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada, mõistes U.V-le rahalise karistuse sanktsiooni alammäära lähedalt. 2 Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Kaitsja K. Vedro taotleb maakohtu otsuse tühistamist täielikult ja palub U.V õigeks mõista. Kõigepealt väidab kaitsja, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Nimelt. M.T. ei ole ise kinnitanud, et süüdistatav lõi rusikaga, sest kohus märkis M.T. ütlustena, et U.V lõi teda esimesel korral käega ja teisel korral käega ja et T.L. t lõi U.V mitu korda suguelundite piirkonda, täpsustamata, millega. T.L. ütluste osas on kohus märkinud, et U.V lõi M.T. esimese korra rusikaga ja teine kord lõi, millega, on täpsustamata; teda ennast lõi U.V esimesel korral rusikaga, teisel korral käega. Seega on rusikaga löömise ütluste osakaal vaid 25% ja kohtu järeldus rusikaga löömisest on ilmselgelt oletuslik. Kaitsja leiab ka, et kohtuotsus on ebaõige ja põhjendamatu kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu, kuna kohtuotsuse tegemisel on kohus lähtunud vaid kannatanute ütlustest ja tunnistaja ütlustest, kes sündmuse juures ei viibinud; süüdistus on põhjendamata ja tõendamata. Kaitsja hinnangul, kui analüüsida kannatanute ja tunnistaja A.T. ütlusi, siis ei saanud A.T. kuidagi näha, kuidas U.V tegi löögiliigutusi mõlema kannatanu suunas. Väidetav löömine toimus XXX tänaval, kuid A.T. l teise korruse aknast väljavaade XXX tänavale puudus. Seega ei kinnita tunnistaja kummagi kannatanu ütlusi. Kannatanud ei kinnita, et Viru tänava pool oleks U.V ähvardavaid käeliigutusi teinud või neid löönud. A.T. ei ole tegelikult sündmust näinud, ta on edasi andnud seda, mida poeg talle rääkis ja kohtus kohandanud oma ütlused selliseks, et need kinnitaksid sündmuse toimumist. Tekib küsimus, kas tegelikult see sündmus, mis süüdistuses on toodud, üldse toimus. Pealtnäha on noormeeste seletus nende jaoks loogiline ja kokkulepitud, s.o U.V lõi kaks korda M.T. ja kaks korda T.L. t, kuid ajavahet löökide vahel kirjeldatakse erinevalt, samuti seda, kuidas löödi, kus see täpselt toimus ja millal. M.T. ei mäletanud, et U.V oleks käinud veel toas ja ära olnud 7 minutit, nagu kinnitas T.L. ; ka ei mäletanud M.T. , et U.V veel nende juurde tagasi tuli ja T.L. t lõi ning et värava juures sõpradevaheline jutuajamine ja suitsetamine jätkus, nagu mäletas T.L. . Samuti ei mäletanud M.T. , et vahepeal käis XXX tänaval ka U.V naine, nagu mäletas T.L. . Samuti teab M.T. , et U.V lõi teda käega mõlemad korrad; T.L. on öelnud, et U.V lõi M.T. hoopis rusikaga. Kaitsja arvates ei ole tegemist üksikute erinevustega ning sündmusi ei saa tajuda nii erinevalt. Kaitsja leiab, et eelnimetatud vastuolud on kõrvaldamatud ja noormeestel oli omavaheline kokkulepe sündmuse võimendamiseks ja kahtlustuse esitamiseks U.V. Neil oli motiiv lahti saada tüütust suitsukonide korjamisele sundijast. Kahtlusi äratab ka asjaolu, et A.T. ei tundnud huvi, miks tema alaealine poeg rikub tubakaseaduse §-i 27 ja miks naabrimees tema poja suunas löögiliigutusi teeb. Kahtlaseks saab pidada ka asjaolu, et T.L. , töötades XXX , ei tea oma õigusi ja kohustusi ja ei helistanud politseisse, kui nägi, et tema sõpra lüüakse ja teda ennast lüüakse. Ka ei pidanud kannatanud vajalikuks pöörduda arsti poole ja koheselt avaldusega politseisse. Kahtlusi äratab ka asjaolu ja ei ole eluliselt usutav, et noormehed, kes on saanud löögi suguelundite piirkonda, jätkavad väraval jutuajamist ja suitsetamist, nagu kinnitas T.L. kohtuistungil. Eluliselt usutav ei ole, et väljaspool väravat seisev sõprade paar hakkab pärast suitsetamist suitsukonisid taskusse pistma või läheb neid viskama kuuri juures asuvasse ämbrisse, mis asub väravast 4m kaugusel. Usutavamad on pigem U.V ütlused, kes nägi koju tulles, et noormehed suitsu tegid, suitsukonisid maha poetasid ja käskis neid korjama hakata. Samuti leiab kaitsja, et kui kannatanute kirjeldatud sündmus oleks aset leidnud, oleksid kõik T. majast välja tulnud. 3 Kaitsja on seisukohal, et kuna kannatanute ütlused on vastuolus tunnistaja ja süüdistatava ütlustega, siis ei ole U.V poolt süüteo toimepanemine usaldusväärselt tõendamist leidnud. Kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks KrMS § 7 lg 3 alusel. Kohus ei saa oma siseveendumust kujundada vaid kannatanute ütluste pinnalt, kes annavad omavahel vastuolulisi ütlusi ja kellel ei olnud esitada mitte ühtegi tõendit peale ütluste selle kohta, et süüdistuses kirjeldatud löömine aset leidis. Kaitsja leiab, et kannatanute ütlused on antud soovist kätte maksta suitsukonide korjamise pärast. Pole usutav, et U.V, kes elab koos naise ja lapsega kaasomandis olevas majas enda olukorda sellega raskendab, et suitsukonide pärast läheb naabreid lööma, kui nemad niigi suitsukonid ära korjavad. Kohus on lähtunud üheselt kannatanute ütlustest, uurimata teisi tõendeid, s.h süüdistatava ütlusi ning kahtlusi, mis antud süüdistusega välja tulevad. Kohus pole nii U.V käitumise tagamaid arvestades kui karistuse mõistmisel arvesse võtnud, et U.V on pere ja ta kasvatab väikest last. U.V on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
7. Apellatsioonis taotletakse maakohtus uuritud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja maakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhiosas esitatud motiivid ei veena olemasolevate tõendite pinnalt esimese astme kohtu motiveeritud järeldusi süüdistuses KarS § 121 järgi ümber hindama. Süüdistatav on järjekindlalt eitanud süüdistuses märgitud tegusid ning on sisustanud järjest uusi kaitseversioone, samuti selgitusi, miks temale esitatud süüdistus on fabritseeritud. Taolised versioonid ei ole aga eluliselt usutavad ning kriminaalasjas kogutud süüstavad tõendid (eelkõige kannatanute usaldusväärsed ütlused) lükkavad sellekohased väited ümber. Süüdistatav jäi maakohtus antud ütluste juurde ja eitas süüdistuses märgitud asjaoludel kannatanute suhtes vägivalla tarvitamist. Veel väitis süüdistatav, et pärast maakohtu istungit oli kohtunik talle kohtumajas avaldanud, et kuna süüdistatav oli käitunud istungil „üleolevalt“, siis sellisest käitumisest tulenevalt tegi ta süüdimõistva lahendi. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud väide on ainetu, samuti kinnitas prokurör ringkonnakohtus, et maakohtus peetud istungil käitus süüdistatav viisakalt ja vaoshoitult. Samas süüdistatav leidis jällegi ringkonnakohtus, et maakohtus ei rikutud kohtupidamise käigus tema osas menetlusnorme ja protsess oli objektiivne. Süüdistatav ei osanud konkreetselt selgitada, kes ja millistel asjaoludel peaks olema huvitatud tema vastu süüdistuse fabritseerimisest sellistes vägivallategudes. Veel nimetas süüdistatav asjaga seostamatut „lapsevankri“ lugu, kus keegi isik ei mahtunud tänaval lapsevankriga liikuma, samuti väitis süüdistatav lihtsakoeliselt, et temast tahetakse „lahti saada“. Samas ei oska süüdistatav selgitada, miks temast “lahti saamiseks“ on välja mõeldud just selline vägivallategu delikaatsetel asjaoludel, samuti asjaolu, miks siis käesoleval juhul pole esitatud süüdistuse pinnalt temast kui kortermaja elanikust siiski vabanetud, kui see oli kellelegi eesmärgiks. 4 Süüdistatava ja kaitsja väited, et kogutud tõendid on vastuolulised ja neid ei saa arvestada, on alusetud. Tunnistaja A.T. ütluste puhul tuleb arvestada, et ta ei olnud vahetult sündmuste juures ja tema ütlused tõendina on kaudsemad, mida on maakohus ka arvestanud. Apellatsioonis on pööratud tähelepanu väheolulistele detailidele (kas süüdistatav lõi käega või rusikaga, süüdistatava ja kannatanute täpne ajaline liikumine jne..), mis ei oma süüdistuse seisukohalt määravat tähendust. Seega ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsuses selliseid väidetavaid rikkumisi, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et kui kannatanud oleks omavahel kokku leppinud (nagu väidetakse apellatsioonis) ja kooskõlastanud kuriteo, siis ei oleks avaldunud nende ütlustes mõningaid vähetähtsaid erinevusi vägivalla detailides, mis aga süüdistuse seisukohast on siiski minimaalsed ning mis ei sea kahtluse alla süüdistatava põhitegevust toimepandud vägivallas. Üksikuid eksimusi süüdistatava vägivaldse tegevuse ajalises järgnevuses käsitleb kaitsja aga alusetult kui asjaolu, mis peaks kahtluse alla seadma kannatanute ütluste usaldusväärsuse. Kannatanute ütlusi ei sea kahtluse alla ka apellatsiooni seisukoht, et kohe pärast süüdistatava vägivaldset tegevust kannatanud ei pöördunud politseisse või arsti juurde. Kannatanute ütluste kohaselt polnud neil algselt kavatsust politseisse pöörduda ja nad soovisid ebameeldiva vägivaldse juhtumi unustada. Paar nädalat hiljem kohtus kannatanu M.T. aga süüdistatavaga uuesti ning viimane ähvardas M.T. . Kuna varasemalt oli M.T. juba süüdistatava vägivaldset tegevust tunda saanud, siis tekkis tal hirm ning ta otsustas toimunust emale rääkida. Emal tekkis aga mõistetavalt hirm lapse pärast ja ta kirjutas politseisse avalduse. Apellatsiooni väide, et süüdistatav on karistamata ja korralik pereisa, ei sea käesoleval juhul kahtluse alla kogutud süüstavate tõendite sisu U.V vägivaldsest tegevusest. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on U.V kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat K. Vedro poolt. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 5 Maarika Kuusk