← Eesti

1-07-3500/13

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Kohtunik Kohtuistungi sekretär Prokurör Asja number Kriminaalasi Süüdimõistetu Kaitsja Kohtuistungi aeg Viru Maakohus 28.mail 2010.a. Kohtla-Järve kohtumajas Loretta Pikma Piret Juuse juuresolekul Ave Arnim 1-07-3500 Kohtutäitur Kersti Vilbo avaldus G.V-le asenduskaristuse määramiseks G.V isikukood XXX; töötu, elukoht: xxx Vandeadvokaat Arvo Suuban 28.05.2010 avalikul kohtuistungil. Juhindudes ™S § 201, KarS § 70, KrMS § 417 lg 3, § 431 ja 432 kohus MÄÄRAS Jätta rahuldamata Rakvere kohtutäitur Kersti Vilbo avaldus Viru Maakohtu 26.04.2007.a. kohtuotsusega kriminaalasjas nr.1-07-3500 G.V-le KarS § 424 järgi mõistetud rahalise karistuse (150 päevamäära) s.o 12900 tasumata osa jääk – s.o 8373,34 krooni osas asenduskaristuse määramiseks. Jätta kriminaalmenetluse kulud riigi kanda: 405,60 krooni kaitsjatasu. Määruse ärakiri edastada G.V, kaitsjale, prokurörile ja kohtutäiturile. Edasikaebamise kord Juhindudes KrMS § 383 lg 1, § 384 lg 1 ja § 387 lg 1 on käesoleva määruse peale õigus esitada määruskaebus 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Määruskaebus esitatakse Viru Maakohtu kaudu Tartu Ringkonnakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Viru Maakohtu 26.04.2007.a. kohtuotsusega 1-07-3500 tunnistati G.V süüdi KarS §424 järgi ja mõisteti temale rahaline karistus 150 päevamäära s.o 12900.- krooni. Rahalise karistuse sissenõudmiseks algatati 04.09.2007 täitemenetlus ning täitmisteade on võlgnikule kätte toimetatud 11.09.

  1. a. Kohtutäitur on kontrollinud võlgniku vara olemasolu ning temale teadaolevatel andmetel puudub võlgnikul vara, millele sissenõuet pöörata või ei ole olemasoleva vara väärtus küllaldane katmaks vara realiseerimisega tekkivaid kulutusi. Võlgnikule kuuluvad pangaarved on arestitud, kuid neil puuduvad rahalised vahendid. Rakvere kohtutäitur Kersti Vilbo esitas 22.03.2010.a kohtule avalduse G.V-le Viru Maakohtu 26.04.2007.a. kohtuotsusega nr.1-07-3500 KarS § 424 järgi mõistetud rahalise karistuse (150 päevamäära s.o. 12900.- krooni) tasumata osa asendamiseks vangistusega Täitemenetluse seadustiku § 206 lg 2 alusel. 1 Kohtutäituri avalduse kohaselt rahalise karistuse summat 12900.- krooni tasus võlgnik osaliselt summas 4526,66 ja nõude jääk on 8373,34 krooni. G.V selgitas kohtuistungil, et tal puudus sissetulek ja seetõttu polnud võimalik tasuda rahalise karistuse summat. Kaitsja Palub jätta kohtutäituri taotlus tasumata arvestades asjaolu, et käesoleval ajal pole G.V kuriteo toimepanemise ajal tuvastatud joobeseisund kuritegu, arvestades seaduse tagasiulatuvat kergendavat mõju ja PS § 23 sätteid. Prokurör Palub asendada mõistetud karistus ühiskondliku tööga. Kohtu seisukoht: Täitmiskohtunik, vaadanud läbi kohtutäituri esitatud avalduse, asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära osapoolte selgitused, leidis, et kohtutäituri avaldus tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas menetluses juhindub täitmiskohtunik Riigikohtu 17.03.2003.a. kohtuotsuses nr. 31-3-10-02 (Brusilov) väljendatud seisukohast: “ Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus laieneb ka kohtuotsuse järgi karistust kandvatele isikutele. Põhiseaduse sõnastamisel on eeskujuks võetud ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 15 lg 1, mis kattub Põhiseaduse § 23 sõnastusega. Ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on ette nähtud põhimõte, et kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette leebem karistus, siis kohaldatakse seda karistust. Karistusseadustiku § 5 lg 2 üldisem sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei anna piisavat teavet seaduse tagasiulatuva toime ulatuse kohta.“ Seega puuduvad seadusega määratletud piirangud eelnimetatud sätte kohaldamiseks käesolevas menetluses asenduskaristuse määramise küsimuse lahendamisel. Eelnimetatud Riigikohtu kohtuotsuse p-s
  2. on Üldkogu seisukohal, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhjendid selliseks tõlgendamiseks oleksid järgmised. 1) Üldkogu arvates tuleb kaitseala määratlemisel eelistada avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse ja kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. 2) Karistusseadustiku § 5 lg 2 sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei sea kaitsealale piire. 3). Piirangut ei õigusta üldkogu arvates ka õigluse argument. Seadusandja arvestab karistuste kehtestamisel, et teo eest ettenähtav karistus vastaks teo ohtlikkusele ja oleks õiglane. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2007.a. kohtumääruses täheldatakse samuti alljärgnevalt: „
  4. märtsi
  5. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95) asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et PS § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt üldkogu otsuse punkti 26).
  6. aprilli
  7. a määruses asjas nr 3-3-1-69-03 (RT III 2004, 12, 143) selgitas üldkogu, et ta arvestas
  8. märtsi
  9. a otsuses PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala piiritlemisel küll selles vaidluses kaalul olnud põhiõigustega - iseäranis vabadusekaotusega kaasneva isikuvabaduse piiramisega -, kuid sellest ei tulene, et õigus leebema seaduse tagasiulatuvale kohaldamisele kehtiks vaid juhul, kui samaaegselt on riivatud isikuvabadust. Mõne teise põhiõiguse intensiivne ja kauakestev riive võib olla isikule koormavam kui lühiajaline vabaduse võtmine. (Vt üldkogu määruse punkti 26.) Lisaks võib kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu mittelaienemine süüdimõistetutele kaasa tuua õigusloome võrdsuse põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) rikkumise, kuna sellisel juhul koheldaks süüdimõistetuid mõistliku põhjuseta erinevalt võrreldes samal ajal samasuguse kuriteo toime pannud isikutega, kelle suhtes ei ole jõutud seadusemuudatuse jõustumise ajaks kohtuotsust teha (vt üldkogu
  10. märtsi
  11. a otsuse punkte 35-39). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas märgib kriminaalkolleegium, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest 2 tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks”. KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s
  12. Võttes aluseks KrMS § 2 p-s 4 ette nähtud Riigikohtu subsidiaarse õigusloomelise pädevuse kehtestada menetluslikke reegleid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel, asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus, õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Kolleegium arvestab oma seisukoha kujundamisel ka sellega, et täitmiskohtuniku pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus vastuolus KrMS § 431 ulatusega.
  13. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel.
  14. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.
  15. Kolleegiumi hinnangul tagab KrMS § 2 p 4 alusel KrMS §-dest 431-432 ning sama seadustiku
  16. peatükist tuleneva menetluskorra rakendamine süüdimõistetule piisavalt tõhusa võimaluse põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks.
  17. Eeltoodust tulenevalt peab selleks, et otsustada, kas pärast kohtuotsuse tegemist jõustunud seadusemuudatus mõjutab mingi karistusõigusliku järelmi püsimist süüdimõistetu suhtes, kaaluma ühelt poolt sellest järelmist tingitud põhiõiguste riive intensiivsust ja teiselt poolt seda, kuivõrd kahjustaks süüdimõistetute suhtes karistusseaduse mingi muudatuse tagasiulatuv kohaldamine õiguskindlust, õigusrahu ning kohtusüsteemi efektiivset toimimist. Mõningaid pidepunkte selliseks kaalumiseks on võimalik leida ka Riigikohtu varasemast praktikast. Täitmiskohtunik arvestab Riigikohtu kohtuotsuses nr. 3-1-1-86-05 avaldatud seisukohta: Õiguskirjanduse (vt I. Pilving. Õigusriigi printsiip ja normitehnika, lk 85) kohaselt tähendab varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid. Sama seisukohta kinnitab ka senine Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika, mille kohaselt rikub pärast uue seaduse jõustumist eelmise seaduse alusel antud määruse kohaldamine Põhiseaduse § 87 p 6 ning õiguskindluse põhimõtet (vt
  18. juuni
  19. a otsus asjas 3-4-1-5-98 - RT III 1998, 58, 939 ja
  20. veebruari
  21. a otsus asjas 3-4-1-3-01 - RT III 2001, 6, 62). G.V-le Viru Maakohtu 26.04.2007 mõistetud kohtuotsuse alusel tunnistati G.V süüdi ja temale inkrimineeritud käitumine seisnes süüdimõistetu poolt mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes. Indikaatorvahendiga (tlk.5) joobeseisundi tuvastamise 3 protokollist nähtub, et G.V tuvastati 15.02.2007 alkoholijoove 0,62 mg/l. Täitmiskohtunik tuvastas, et alates 01.07.2009 kehtima hakanud Liiklusseaduse redaktsioon(RTI 17.12.2008,) kergendab G.V olukorda seoses uuest seadusest tulenenud tagasiulatuva kergendava mõju tõttu. Kohtunik (allkiri) Loretta Pikma 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.