1-09-18777/15

(8)RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsus H.P süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi tühistada ja teha selles osas uus otsus, millega tunnistada H.P süüdi KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi. KarS § 63 lg 1 alusel mõista H.P-le KarS § 118 p 1 järgi karistuseks 4 (neli) aastat vangistust. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
3. mail
4. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. jaanuari 2010.a otsusega üldmenetluses tunnistati H.P süüdi KarS § 113 järgi ja karistati kaheksa aasta vangistusega. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
7. september
8. a.
9. H.P mõisteti süüdi selles, et ta
10. augustil
11. a kella 21.30 paiku Tallinnas XXXXXXXXX XXX XX maja vastas asuval ülekäigurajal lõi A. S. tahtlikult mitmel korral rusikate ja jalgadega pähe ja kehasse, sh ka selliselt, et kannatanu kukkus nende tagajärjel hooga vastu teekatet, tekitades temale aju-kolju kinnise tömp trauma, näo- ja ajukoljuluude murdude, peaajupõrutuse ja ajukelmetealuste verevalumitega ning põrutushaavade ja nahaaluse verevalumiga näol, mille tüsistusena tekkis peaajuturse koos sekundaarsete verevalumitega ajutüves ning tekkis laatuvkoldeline aspiratsioonipneumoonia ehk eluohtlik tervisekahjustus, milliste vigastuste tagajärjel A. S. suri
12. augustil
13. a haiglas. Kohus leidis, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on leidnud täielikult tõendamist ja seda vaatamata asjaolule, et H.P on jätkuvalt kinnitanud, et ta ei soovinud A. S.t tappa ega näinud ette, et ta oma tegevusega kannatanu surma võib põhjustada. Kaudne tahtlus eeldab, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohus leidis, et rünnates kannatanut asfalteeritud sõidutee keskel, teepinnast kõrgemal asuval jalakäijate ohutussaarel ja seda olukorras, kus ohutussaarest sõidavad mööda mootorsõidukid ning lüües kannatanut korduvalt tugevajõuliste löökidega elutähtsate organite piirkonda, möönis ta igasuguse tagajärje, sh ka surma põhjustamise võimalikkust ning pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega.
14. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes vaidlustab kohtuotsust õigusliku kvalifikatsiooni osas. Süüdistatav taotleb kohtuotsuse tühistamist KarS § 113 järgi süüditunnistamises ning taotleb enda süüditunnistamist ja karistamist KarS §-de 118 lg 1 ja § 117 lg 1 järgi. Süüdistatav taotleb karistusmäära vähendamist KarS § 118 lg 1 sanktsioonis ettenähtud miinimummäärani. Apellatsiooni põhiväited on järgmised. 2

(8)3.1 H.P tunnistab, et ta tekitas kannatanu A. S. eluohtliku peatrauma, mille tagajärjel kannatanu 6 päeva hiljem haiglas suri. Kuid ta leiab, et tema käitumisele on antud ebaõige õiguslik hinnang. 3.2 Kohtuotsuses pole antud veenvat põhistust kohtu järeldusele, et kannatanut lüües möönis H.P igasuguse tagajärje, sh surma põhjustamise võimalikkust ning pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Millegagi ei ole ümber lükatud H.P väited selle kohta, et ta nägi kannatanu käes taskunuga ja ta soovis oma sõpra kaitsta. 3.3 Eksperdi arvamusest nähtub, et eluohtlike ja surma põhjustanud kehavigastuste kogum on iseloomulik oma kasvu kõrguselt selili pikali kukkumisele. Asfaltkate on kõva ja traumaohtlik pind, mistõttu pidi H.P nägema ette, et löömise tagajärjel kannatanu kukub ja saab eluohtlikud vigastused, kuid surma saabumist süüdistatav ei möönnud ega näinud ette.

1. Apellatsioonile esitatud vastuväidetes taotlevad kannatanud J. S. ja T. S. jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Nad leiavad, et H.P peksis A. S.t täiesti põhjendamatult ja põhjustas tema surma. Lisaks sellele taotlevad nad E. G. ja I. V. kriminaalvastutusele võtmist, kes samuti A. S. peksmisest osa võtsid.
2. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ning apellatsiooni rahuldamist. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta kohtuotsus muutmata. Prokurör leidis, et isegi juhul, kui kohtukolleegium kvalifitseerib H.P käitumise apellatsioonis taotletud KarS § 117 lg 1 ja § 118 lg 1 järgi, siis ei tuleks talle mõistetud karistust kergendada, sest mõistetud kaheksaaastane vangistus on ka nende kuriteokoosseisude keskmiseks määraks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et apellatsiooni väiteid väärivad tähelepanu, mistõttu kohtuotsus kuulub tühistamisele, kuna kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohtukolleegiumi põhjendused on järgmised. 6.1 Apelleeritud kohtuotsuses on täielikult tõendatud H.P süü kannatanu suhtes isikuvastase kuriteo toimepanemisel – tema oli isikuks, kes kannatanut
4. augusti
5. a õhtul peksis, mille tõttu kannatanu maha kukkus, põhjustades süüdistuses kirjeldatud tagajärjed. Tuvastatud peksmine oli ka põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, so A. S. hilisema surmaga. Nende asjaolude suhtes ringkonnakohtus vaidlus puudub, sest süüdistatav H.P tunnistab nende tegude toimepanemist täielikult. 6.2 Küll aga on kohtukolleegium seisukohal, et tuvastatud tehioludest lähtuvalt on maakohus asunud väärale seisukohale, et kannatanut pekstes pani süüdistatav toime eluvastase kuriteo KarS § 113 mõttes. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et KarS § 113 objektiivne teokoosseis on süüdistatava käitumises tõepoolest täidetud. Küll leiab kohtukolleegium, et tõendamata on sellega kaasnenud tapmistahtlus, so kuriteo subjektiivne koosseis. Maakohus on süüdistatava käitumises sisaldunud tapmistahtlust motiveerinud sellega, et lüües kannatanut korduvalt tugevajõuliste löökidega elutähtsate organite piirkonda, möönis ta igasuguse tagajärje, sh ka surma põhjustamise võimalikkust ning pani kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seda seisukohta oli toetanud maakohtu istungil ka riiklik süüdistaja. Ringkonnakohtu istungil prokurör muutis oma seisukohta ja märkis, et kaudse tahtluse olemasolu kinnitab väline teopilt ja ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Prokuröri hinnangul seisnes A. 3

(8)H.P käitumise ühekordne äärmine ohtlikkus selles, et ta läks eemale, võttis hoogu ja lõi jalaga kannatanut selga, mistõttu kannatanu mitu meetrit eemale lendas ja asfaldile kukkus. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest see ei ole kooskõlas kriminaalasja materjalide ega apelleeritud kohtuotsuse järeldustega. Maakohtu istungil süüdistatava H.P ütlustest nähtub, et ta lõi kannatanu A. S. esmalt jalaga vastu puusa ja seejärel jalaga tugevasti vastu selga, mistõttu kannatanu kaotas tasakaalu ja asfaldile käpuli kukkus, kuid siis uuesti püsti tõusis. Seejärel lõi H.P vasaku käega rusikahoobi näkku, misjärel kannatanu asfaldile selili kukkus ja liikumatult lamama jäi. Tema ütlused on olnud kooskõlas tunnistajate O. P., N. G. ja D. B. ütlustega, kes kinnitavad H.P poolt kannatanu suhtes vägivalla tarvitamise sellist järjekorda ja intensiivsust. Apelleeritud kohtuotsuses on need asjaolud tõendatuks loetud ja apellatsiooni korras ei ole neid vaidlustatud. 6.3 Kohtukolleegium märgib, et varasemas kohtupraktikas, ennekõike Kriminaalkoodeksi kehtivusajal, oli tõepoolest rakendatav arusaam, et kui isik lööb kannatanut elutähtsasse piirkonda (nt pähe), möönab ta kaudse tahtluse tasemel mistahes tagajärje saabumist ning isiku käitumine kvalifitseeritakse vastavalt saabunud tagajärjele. Sisuliselt on aru saada, et sellisest arusaamast ning käsitlusest on käesoleval juhul lähtunud ka maakohus enda kahelauselises subjektiivset külge puudutavas motiveeringus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on aga Karistusseadustiku kehtivusaja asjassepuutuvas praktikas sellisest vormelist irdunud, toonitades igal konkreetsel juhul tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje tuvastamise vajalikkust. Osundatud Kriminaalkoodeksi kehtivusajal rakendatud praktika ajakohatust näitab kasvõi juba asjaolu, et sellise vormeli korral jääb sisuliselt täielikult tähelepanu alt välja subjektiivse külje voluntatiivne külg ehk siis see, et lisaks arusaamisele enda teo välisest ohtlikkusest peab isik saabuvat tagajärge ka soovima ehk teisisõnu – heaks kiitma. Siinkohal osundab kohtukolleegium järgmistele asjassepuutuvatele Riigikohtu lahenditele. 6.4 Lahendis nr 3-1-1-142-05 käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium tegu ja sellega vahetult põhjuslikus seoses olevat tagajärge ning märgib, et ka juhul, kui isik saab aru oma (vahetult tagajärje põhjustanud) teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest ning vältimatult, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega (kaudse tahtluse mõttes) ka sisimas nõustus. Seega on ka olukorras, kus isiku vahetu tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, vaja äärmise põhjalikkusega kontrollida toimepanija tahtlust saabunud tagajärje suhtes – ja seda nii koosseisupäraste asjaolude teadmise kui ka tahtmise mõttes. Täiendavalt märgib Riigikohus lahendis 3-1-1-128-06, et küsimus, millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Isegi ühekordne noalöök rindkere piirkonda ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest. Juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Seega tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimase aja praktikast, et ka vahetult raske tagajärje põhjustanud tegu ise ei ole millekski selliseks, mille korral tuleks vääramatult rääkida toimepanijal esinenud tahtlusest tagajärje suhtes. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimeopanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (RKKKo 3-1-1-128-06, p 9). 4

(8)Praktikas on samas asutud ka seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda) (RKKKo 3-1-1-128-06, p 7). 6.5 Eelnevaid Riigikohtu seisukohti arvesse võttes on kohtukolleegiumi hinnangul ainetu maakohtu pelk tõdemus, et kuna löögid olid suunatud elutähtsate organite piirkonda, siis tõendab see ühtlasi tapmistahtluse olemasolu süüdistatava käitumises. Kohtukolleegium leiab erinevalt maakohtust, et käesoleval juhul ei saa juba välimise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale selles osas, et H.P pani vägivallateod toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega. Kohtukolleegium möönab, et vaieldamatult on käte ja jalgadega pähe ning rindkerre löömine välise vaatluse tulemusel hinnatav ohuna isiku tervisele, kuid siiski ei ole tegemist sedavõrd äärmusliku ründeviisiga, mille tuvastamisel saaks koheselt rääkida tapmistahtluse esinemisest. Käte ja jalgadega löömine, isegi kui see toimub korduvalt ning sealhulgas ka pähe, ei ole sedavõrd intensiivne, et seda saaks automaatselt käsitleda elu ohustava teona. Selliseks väiteks oleks ainest näiteks olukorras, kus kannatanu lebab maas ning korduvalt ning jõuliselt astutakse talle pähe või lüüakse hoogu võttes kogu kehajõudu rakendades isikule jalaga näkku. 6.6 Seejuures tuleb tähelepanu pöörata veel järgnevale, millele on osundanud Riigikohtu kriminaalkolleegium, kui ta on rääkinud välise teopildi sellisest ohtlikkusest, mis annab alust jaatada tapmistahtluse olemasolu – tekitatud tervisekahjustus võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Praktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel seega ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha tagajärje (surma) saabumise möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes. Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. Tegemaks süüdimõistvat kohtuotsust KarS § 113 järgi, peaks seega tõdema, et süüdistatav otsustas kannatanu võimaliku tekkinud tüli käigus surnuks peksta, so rakendas vägivalda sellise intensiivsusega, et pidas võimalikuks surma saabumist ning ka kiitis selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Käesoleva kriminaalasja tehiolusid silmas pidades tähendaks see aga ka seda, et vägivalla tarvitamisel pidanuks H.P aru saama ning ette kujutama, et tema poolt rakendatud vägivalla tulemusel saabub kannatanu surm mitte kohe, vaid kuue päeva möödudes. 6.7 Midagi sellist ei ole käesolevas kriminaalasjas aga tuvastatud. Kriminaalasja tehiolusid arvestades võib asuda seisukohale, et peksmise näol oli tegemist joobes isikute omavahelise spontaanse tüli ajel tekkinud kaklusega, mille käigus löödi kannatanule nii kehasse kui ka pähe, kuid mis ei ole välisel vaatlusel hinnatav vahetult elu ohustavana teona KarS § 113 mõttes. 5

(8)Kriminaalasja materjalidest nähtub, et H.P lõi seisvale kannatanule jalaga vastu puusa ja selga. Pärast seda lõi ta kannatanule rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus asfaldile. Maaslamava kannatanu suhtes H.P rohkem vägivalda ei tarvitanud. Eksperdi arvamuse kohaselt on kannatanu eluohtlik peatrauma põhjustatud kukkumisest. Maakohtu istungil on ekspert kinnitanud oma arvamust ja täiendavalt selgitanud kukkumise teel saadud kehavigastuse tekkemehhanismi. Ekspert ei kinnita, et kannatanule oleks enne kukkumist eluohtlikke kehavigastusi tekitatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa neil asjaoludel tõsikindlalt väita, et süüdistatav oleks tegutsenud kannatanut pekstes tapmistahtlusega ning arusaamises, et kannatanu ei sure mitte kohe, vaid alles kuue päeva pärast. 6.8 Kohtukolleegium on seega kokkuvõtlikult seisukohal, et kuigivõrd ei ole tõendatud riikliku süüdistaja ning maakohtu seisukoht, et vägivalda rakendades soovis süüdistatav tahtlikult põhjustada kannatanu surma, seda mitte ka kaudse tahtluse tähenduses karistusõiguslikus mõttes. Eeltoodu alusel leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus H.P süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi tuleb tühistada. 6.9 Kohtukolleegium on seisukohal, et H.P käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p 1 ja KarS § 117 lg 1 järgi ideaalkonkurentsina, mida kinnitab ka senine kohtupraktika (vt ennekõike RKKKo 3-1-1-43-06, aga ka RKKKo 3-1-1-77-07). Eelnevalt leidis kohtukolleegium, et pelgalt toimepandud teo välise avaldumise alusel ning isikute teojärgse käitumise alusel ei saa rääkida eluvastasest ründest KarS § 113 mõttes. Küll on aga välise teopildi põhjal tuvastatav kaudne tahtlus tervist kahjustava teo toimepanemiseks KarS § 118 p 1 tähenduses. 6.10 Vägivallaga tulemusel põhjustatud vigastused, mille tekitamine süüdistatava poolt on kohtukolleegiumi hinnangul vastuvaidlematult tõendatud, kujutasid vastavalt ekspertiisiaktile ohtu kannatanu elule. Kohtukolleegium leiab seega, et süüdistuses kirjeldatud vägivalla toimepanemine kannatanu suhtes kujutas endast objektiivselt ohtu elule, kuid seda üksnes KarS § 118 p 1 kui õigushüvena isiku tervist kaitsva süüteokoosseisu mõttes. Kannatanu löömine pähe ning kehasse oli objektiivselt kohane selleks, et põhjustada kannatanule eluohtlik tervisekahjustus – ning nagu nähtub, selline oht ka tekkis. Eelnevast tulenevana leiab kohtukolleeguim seega, et süüdistatava tahtlus ulatus üksnes eluohtliku tervisekahjustuse, mitte aga surma kui tagajärje saabumise põhjustamiseni. Kannatanule jõulise rusikahoobiga näkku löömine viitab ennekõike sellele, et süüdistatav sai aru, et selle käigus võib tekkida H.P eluohtlik tervisekahjustus (tahtluse intellektuaalne külg) ning ta ka möönis seda (tahtluse voluntatiivne külg). Süüdistataval võis samas olla küll ka lootus, et midagi hullu ei juhtu ning tarvitatud vägivald ei põhjusta ka raskeid tagajärgi KarS § 118 p 1 mõttes. Kohtukolleegium peab aga vajalikuks märkida, et selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru – ehk teisisõnu, ei teki ohtu isiku elule raske tervisekahjustuse mõttes. Lootus, et vaatamata tugevale rusikahoobile ei põhjustata isikule raskeid tervisekahjustusi, peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses isiku poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Nagu öeldud, on kohtukolleegium seda meelt, et juba teo objektiivne avaldumine võimaldab rääkida eluohtliku tervisekahjustuse tahtlikust põhjustamisest. Samuti ei kontrollinud süüdistatav kuidagi sündmuse käiku sellises ulatuses, et see olnuks vaba 6

(8)juhuslikkusest – seega möönis H.P enda käitumise tulemil ohu tekitamist teise inimese elule KarS § 118 p 1 mõttes. Ühtlasi leiab kohtukolleegium, et objektiivses mõttes on hilisemalt saabunud tagajärg (kannatanu surma saabumine

1. augustil
2. a) põhjuslikus seoses
3. augustil
4. a tekitatud kehavigastustega, mis annab alust heita talle ette surma põhjustamist ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et käesoleva kriminaalasja tehiolud ei anna mingilgi määral alust kahelda KarS § 117 lg 1 kui ettevaatamatusdelikti objektiivse külje realiseerituses süüdistatava käitumises. Lisaks põhjuslikule seose olemasolule, millele kohtukolleegium juba viitas, on väljaspool kahtlust objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes, käesoleval juhul peksmine), õigusvastasusseos (hoolsuskohustusele vastava käitumise korral ei oleks tagajärg saabunud), samuti lubatud riski ületamine (isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu kutsus esile tagajärje saabumise lubatud riski ületamise näol ning viimane realiseerus kahjuliku, isikutele omistatava tagajärjena) ja tegutsemine normi kaitsealas. Kohtukolleegium märkis eelnevalt, et kannatanut pekstes ei näinud H.P ette kannatanu surma kui võimalikku tagajärge, tal puudus selles osas tahtlus (juba tahtluse intellektuaalne moment kui koosseisuliste asjaolude teadmine). Seega leiab kohtukolleegium, et surma põhjustamise ettevaatamatusest pani süüdistatav toime hooletuse vormis – ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema (KarS § 18 lg 3).
5. H.P-le karistust mõistes on maakohus märkinud, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Kohtu hinnangul on tegemist noore inimesega, keda iseloomustatakse positiivselt ning kes pani kuriteo toime tahtluse kergemas vormis, so kaudse tahtlusega. Arvestades süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid ning kuriteo toimepanemise asjaolusid leidis kohus, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada sanktsiooni alammäära lähedase vangistusega. Valdavas osas kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga, kuid leiab, et maakohtul tulnuks karistust mõistes arvestada karistust kergendava asjaoluna H.P puhtsüdamliku kahetsusega KarS § 58 lg 1 p 3 tähenduses. Nimelt nähtub kriminaalasja materjalidest, et H.P on kohtueelses menetluses ja kohtuistungil jätkuvalt tunnistanud, et ta lõi kannatanu A. S.t kaks korda jalaga ja üks kord rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane asfaldile selili kukkus. Ta on aru saanud ka sellest, et kannatanu suri hiljem haiglas just tema poolt tekitatud kehavigastuste tõttu. Ta on vaid lisanud, et kannatanu surma ta ei soovinud ega näinud seda ka ette. Tema poolt toime pandud tegu, so peksmist, on H.P korduvalt puhtsüdamlikult kahetsenud. Ta on palunud oma käitumise pärast vabandust. Sama seisukohta väljendas süüdistatav ka apellatsioonikohtu istungil. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
6. septembri
7. a otsuses nr 3-1-1-33-07 väljendanud seisukohta, et puhtsüdamlik kahetsus peab olema kontrollitav ja tulenema kriminaalasja materjalidest. Käesolevas kriminaalasjas nähtub H.P puhtsüdamlik kahetsus tema poolt kohtueelses menetluses, maakohtus ja ringkonnakohtus antud ütlustest, mis on protokollitud. Asjaolu, et süüdistatav ei nõustu tema tegudele antud õigusliku hinnanguga, ei välista puhtsüdamlikku kahetsust, sest süüdistatav on tema poolt toime pannud tegusid tunnistanud.
8. Kuigi kohtukolleegium kvalifitseerib H.P käitumise ümber KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi, on jätkuvalt tegemist raske isikuvastase kuriteoga. Kuid pidades silmas asjaolu, et tagajärje saavutamine ei olnud vahetult süüdistatava eesmärgiks, süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust 7

(8)kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, töökohast iseloomustatakse teda positiivselt, siis kohtukolleegium leiab, et karistus on võimalik süüdistatavale mõista sanktsiooni alammääras. Arvestades nimetatud asjaolusid kogumis, leiab kohtukolleegium, et KarS § 63 lg 1 alusel tuleb H.P-le mõista KarS § 118 p 1 järgi karistuseks neli aastat vangistust.

1. Kuna ringkonnakohus vaatab asja läbi esitatud apellatsiooni piires ja kohtu alla antud süüdistatava suhtes, siis ei saa kohtukolleegium võtta seisukohta kannatanute apellatsioonivastuses esitatud taotlusele lisaks H.P-le veel teiste isikute kriminaalvastutusele võtmise kohta.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-st 3 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsuse H.P suhtes osaliselt ning teeb selles osas ise uue otsuse. Süüdistatava apellatsioon rahuldada. Meelika Aava Malle Preimer Urmas Reinola 8