1-09-19692/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-19692 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
3. märts
4. a, Tallinn Kriminaalasi S.H süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. veebruari
6. a otsus, lühimenetluses Apellatsiooni esitaja S.H Prokurör Natalja Lebed S.H, ik xxx, emakeel: vene keel, xxxxxx xxxxxxxxx xxxxxxx, xxxxxxxxxxx, töökoht: töötas M. E. OÜ, eluk.: XXXX X-XX XXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud neljal korral, tõkend: vahistamine Advokaat Talvi Vaske Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
7. Harju Maakohtu
8. veebruari
9. a otsus S.H süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
10. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohtu
12. veebruari
13. a otsusega tunnistati S.H süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaks aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 p 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o kestuseni aasta neli kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
14. oktoobri
15. a. S.H tunnistati süüdi selles, et ta varem varguse ja omastamise eest karistatud isikuna pani toime kaks võõra vara vastu suunatud kuritegu. Ta läks
16. oktoobril
17. a kella 06.30 paiku hommikul tänaval kannatanu A. G. juurde ja varastas avalikult, s.o kannatanul käest rebides, viimasele kuuluva käekoti, põgenedes seejärel sündmuskohalt. Selle teoga põhjustas ta kannatanule kahju kokku 3295 krooni. Samal päeval kella 07.30 paiku läks ta tänaval kannatanu G. S. juurde ja varastas avalikult, s.o kannatanul käest rebides, viimasele kuuluva käekoti, pärast mida pages taaskord kuriteopaigalt. Pärast seda läks ta Swedbank’i pangaautomaadi juurde, kust kell 08.10, kasutades tema poolt varastatud kannatanu pangakaarti ja kannatanu PIN-koodi, varastas kannatanu arvelduskontolt 425 krooni suuruse summa sularaha. Kokku tekitas ta kannatanu G. S.le varalise kahju summas 965 krooni. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5 järgi. Kohus arvestas karistuse mõistmisel süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus puhtsüdamliku kahetsuse, karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistust mõjutavate asjaoludena nimetas kohus veel süüdistatava varasemat kriminaalkorras karistatust, pärast karistuse kandmist uute tahtlike kuritegude toimepanemist, aga samuti toimepandud süüteo ühiskonnaohtlikkuse astet. Neil argumentidel leidis kohus, et süüdistatavale tuleb mõista karistuseks kaks aastat vangistust.
18. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav S.H, milles ta vaidlustab üksnes talle mõistetud karistust. Apellant palub vähendada talle mõistetud vangistuse kestust või vabastada ta tingimisi karistuse kandmisest. 2.1 Apellant kinnitab, et ta tunnistas täielikult enda süüd, samuti kahetses puhtsüdamlikult. Tal on kindel elukoht, samuti ametlik töökoht, kus ta töötas kuni kinnipidamiseni. Ta on hüvitanud varasemad tsiviilhagid ja kohtukulud; käesoleval juhul kannatanud tsiviilhagi ei esitanud. Tema abikaasa viibib kinnipidamisasutuses, mistõttu on nende alaealise lapse eest hoolitsemine tema kohustuseks. Tema varasemad karistused ei oma käesoleva kriminaalasjaga puutumust.
19. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav esitatud apellatsiooni juurde, seda toetas ka tema kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. 2
20. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
21. Kriminaalkolleegium leiab, et kõiki nimetatud asjaolusid silmas pidades on mõistnud maakohus süüdistatava teosüüle vastava karistuse. Nagu eelnevast tuleneb, tuleb karistuse mõistmisel ennekõike pidada silmas just toimepandud kuritegu ning selle iseloomu. S.H pani ühe tunni jooksul toime kaks kuritegu, s.o avalikku vargust, mis iseloomustab ühest küljest kõnekalt tema kuritegelikku aktiivust. Samuti iseloomustab toimepandud süütegusid, et need pandi toime avalikult ning S.H valis ohvritena välja isikud, kes ilmselgelt ei olnud võimelised end kaitsma ning vastupanu osutama. Sellises käitumises on ilmselgelt tuvastatav läbimõeldud ning sihikindel tegevus võõra omandi kahjustamiseks, milles ei ole midagi juhuslikku. Selline harjumuslik käitumisjoonis omab seejuures vaieldamatult tähendust ka karistuse mõistmisel. Tuvastamist on leidnud, et S.H on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka varavastaste süütegude eest, seejuures ka vabadusekaotuslike karistustega. Need asjaolud kogumis näitavad ringkonnakohtu hinnangul ilmekalt, et S.H jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud sisuliselt täiendavaks sissetulekuallikaks ja seda ka olukorras, kus ta enda kinnitusel ametlikult töötas ning omas kindlat sissetulekut.
22. Vaieldamatult tuleb eripreventiivse asjaoluna karistuse mõistmisel arvestada ka isiku eelnevat kriminaalkorras karistatust; ning nagu öeldud, on S.H varasemalt juba korduvalt kriminaalkorras vastutusele võetud. Eelnevalt mõistetud karistused ei ole S.H jaoks seega tähendanud sisuliselt mitte midagi. Arvestades seda, et S.H pani toime kuriteod, mille eest on võimalik mõista karistuseks kuni viis aastat vangistust, ei näe kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses vähimatki eksimist karistuse mõistmise põhimõtete vastu. Karistuse eesmärgid ning õiguskorra kaitsmise huvid on maakohtu otsuses leidnud samuti nimetamist ning kriminaalkolleegium ei näe siin mingeid õiguslikke minetusi. Maakohus on karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kriminaalkolleegium leiab, et seda on rakendatud ka maksimaalses võimalikus määras. Seejuures selgitab ringkonnakohus, et isiku teojärgne kahetsus ei kõrvalda vähimalgi määral toimepandud kuriteo ebaõigussisu, mis on aga karistuse mõistmise esmaseks aluseks. Et süüdistataval on kindel elu- ning ka töökoht, ei muuda samuti mõistetud karistuse osas ringkonnakohtu hinnangul midagi – need olid tal olemas ka siis, kui ta otsustas võõra omandi ründamise kasuks, kummatigi ei takistanud need aga kuigivõrd kuritegude toimepanemist. Mõistetava karistuse jaoks on need asjaolud seega täielikult ilma tähenduseta.
23. Arvestades kõiki neid argumente kogumis, peab kriminaalkolleegium S.H-le vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – kaks aastat vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks. Seega jätab kriminaalkolleegium apellandi taotluse mõistetud karistuse lühendamiseks rahuldamata. 3
24. Samuti on realiseerimatu apellatsioonis esitatud taotlus süüdistatav mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi vabastada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-99-06 selgitanud, et KarS §-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s.o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat (otsuse p 21).
25. Seega tuleb juhul, kui isik vabastada mõistetud karistuse kandmiselt üksnes osaliselt, lähtuda nn eripreventiivsetest kaalutlustest ja prognoosotsusest, et karistus omab isiku suhtes efektiivsemat toimet, kui süüdimõistetu vahetult kogeb, mida tähendab vabadusekaotuslik karistus – sellisel juhul oodatakse karistuselt nn šokiefekti, mis peaks garanteerima isiku edasise õiguskuulekuse. Ning nagu tuleneb Riigikohtu osundatud lahendist, ei saa sellist toimet olla karistusel isiku suhtes, kes on juba eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat, s.t on eelnevalt viibinud vangistuses. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et S.H on varasemalt kriminaalkorras karistatud, s.h vabadusekaotuslike karistustega; mõistetud vangistuse on süüdistatav seejuures täies mahus ära kandnud. Seega ei saa rääkida alustest, mis oleks nn šokivangistuse kohaldamise eelduseks – S.H on juba varasemalt vahetult kogenud, mida tähendab vabadusekaotuslik karistus ning tema taotlus käesolevas kriminaalasjas mõistetud vangistuse tingimisi kohaldamata jätmiseks on sellest johtuvalt õiguslikult realiseerimatu. Seetõttu jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni rahuldamata ka selles osas.
26. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Malle Preimer Urmas Reinola 4