KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. september 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-20058 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Paav

§ 200

lg 2 p 4,7, § 213 lg 1, § 199 lg 2 p 4,8, § 266 lg 2 p 1, H.F süüdistus

§ 200

lg 2 p 7, § 201 lg 2 p 1, § 202 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. aprilli
2. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitajad H.F ja tema kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik Prokurör Kristine Tamm H.F, isikukood XXX, sünd. 14.03.1962 a. XXXXXX, XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXX, rahvuselt eestlane, XXXXXXXXXXXXXXXXX, XXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXXXXXX, XXXXXX XXXX, XXXXXXX XXXX, ei tööta; kriminaalkorras varem karistatud 10 korral. Süüdistatavad L.K, isikukood XXX, sünd. XXX XXXXXX, XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXX, rahvuselt venelane, X XXXXXX XXXXXXXXXX, XXXXXXXXX, elukoht XXXXX, XXXXXXXXX XX-XX, ei tööta; kannab vanglakaristust. Kriminaalkorras varem karistatud 6 korral. Kaitsja H.F kaitsjana osales Tallinna Ringkonnakohtu 1

§ 200

lg 2 p 7, § 202 lg 2 p 1 ja § 201 lg 2 p 1 järgi ning L.K

§ 200lg 2 p 4,7, § 213 lg 1, § 199 lg 2 p 4,8 ja § 266 lg 2 p 1 järgi.

H.F karistas kohus

§ 200

lg 2 p 7 järgi 3 aasta 6 kuu vangistusega,

§ 202

lg 1 järgi 4 kuu vangistusega ja

§ 201

lg 2 p 1 järgi 3 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuse 3 aastat 6 kuud vangistust, lugedes kergemad karistused kaetuks raskemaga. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendas kohus H.F-ile kohaldatavat karistust ühe kolmandiku võrra ning mõistis karistuseks 2 aastat ja 4 kuud vangistust. Karistusest luges kohus osa kantuks eelvangistuses oldud ajaga.

§ 65

lg 2 alusel suurendas maakohus H.F-ile mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 24.09.2008 a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning mõistis liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud ja 13 päeva vangistust. L.K karistas kohus

§ 200

lg 2 p 4,7 järgi 4-aastase vangistusega,

§ 213

lg 1 järgi 1-aastase vangistusega,

§ 199

lg 2 p 4,8 järgi 9 kuu pikkuse vangistusega ja

§ 266lg 2 p 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega.

Kohus mõistis

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse 4 aastat vangistust, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas maakohus karistust ühe kolmandiku võrra ning mõistis karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Karistusest luges kohus osa kantuks eelvangistuses oldud ajaga.

§ 65

lg 1 ja § 64 alusel suurendas kohus L.K-le mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 30.01.2009 a. mõistetud karistuse võrra ning mõistis liitkaristuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust. Otsuse kohaselt tungisid H.F ja L.K 10.10.2008.a kella 20.20 ja 23.05 vahelisel ajal, Pärnu kesklinnas, XXX XXXXX XX asuva kaupluse „D.” kauplusehoone ja jõe vahelisel alal võõra vara hõivamise eesmärgil kallale K. S.’le. L.K lükkas kannatanu pikali maha ja lõi seejärel teda vähemalt kahel korral rusikaga näo piirkonda, ning rohkem kui ühel korral jalaga näo piirkonda. Seejärel võttis L.K maaslamava K. S. jope taskust ära mobiiltelefoni №kia 3330. Samal ajal võttis H.F K. S. käelt ära meeste käekella “Casio”, otsis läbi maaslamava K. S. taskud ning võttis K. S. jope taskust ära rahakoti, milles oli sularaha 400 krooni, Hansapanga pangakaart, K. S. nimele välja antud isikutunnistus, haigekassakaart, Hansapanga 2

§ 202lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti H.F, olles varem toime pannud varguse, 05.10.2008.a kella 20.00 ja 21.00 vahelisel ajal Pärnu linnas, XXXX-XXX tänaval leidis maast A-L. P.´ile kuuluva mobiiltelefoni Sony Ericsson W580i, võttis telefoni üles ja pööras selle ebaseaduslikult enda kasuks. Nimelt ei teatanud ta leiust omanikule ega politseile, vaid müüs leitud telefoni samal päeval R. N.. Omastamisega tekitas H.F A-L. P.ile 3330 krooni suuruse varalise kahju. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav H.F ja tema kaitsja. Kaitsja palub apellatsioonis tühistada Pärnu Maakohtu 19. aprilli 2010. a. otsus kriminaalasjas nr 1-09-20058 osas, millega mõisteti H.F süüdi

§ 200lg 2 punktis 7 ettenähtud kuriteo toimepanemises.

Mõista H.F nimetatud süüdistuses õigeks. Kaitsja leiab, et kaitsealuse süü

§ 200

lg 2 p 7 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemises ei ole tõendamist leidnud. Pärnu Maakohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja K. Z. ütlused, millest selgub, et kannatanule tungis kallale kaassüüdistatav L.K, kes paiskas kannatanu pikali, lõi mitmel korral maaslamavat kannatanut rusikaga näkku, hoidis maaslamajat kinni ning võttis kannatanu jope taskust mobiiltelefoni. Alles peale röövimise toimepanekut L.K poolt tuli kannatanu juurde H.F, kellel puudus puutumus röövimise toimepanemisega L.K poolt. Seetõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, et H.F tegutses koos, grupis ühise tahtlusega, sooviga hõivata kannatanule kuuluvat vara. Ka ei saa süüdistada H.F röövimise toimepanekus kui kuriteo kaastäideviijat, sest H.F puudus igasugune tahtlus röövimist toime panna. H.F ei ole tegutsenud viisil, millest nähtuks, et tema poolne vägivald oli suunatud kannatanu vastupanu murdmisele ega ka viisil, millest selguks, et H.F poolne vägivald kannatanu suhtes oli vahetus ja ajalises seoses kannatanult asjade äravõtmisega. Eelnevast lähtuvalt ei ole H.F enda tegevusega täitnud kõiki kuriteo objektiivse koosseisu tunnuseid kui kuriteo kaastäideviija. Eelnevast tulenevalt ei ole Pärnu Maakohus kohtulikku uurimist viinud läbi igakülgselt ja objektiivselt. Lisaks ei vasta Pärnu Maakohtu otsuses esitatud ning H.F süüd

§ 200

lg 2 p 7 ettenähtud kuriteo toimepanemises kinnitavad järeldused kriminaalasjas tuvastatud asjaoludele, mistõttu on Pärnu Maakohus H.F süüdimõistmisel

§ 200lg 2 p 7 olulisel määral rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

H.F taotleb samuti enda õigeksmõistmist

§ 200lg 2 p 7 järgi.

Apellatsiooni kohaselt andis ta kohtueelses menetluses ütlusi, milles tunnistas käekella röövimist, põhjusel, et oli mures oma raskelt haige ema pärast ja lootis, et vahistamine asendatakse elukohast lahkumise keeluga. Kõnealust käekella ta tegelikult võtnud ei ole. K. S. 3

§ 200, s.o.

röövimise objektiivne koosseis seisneb võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil. Eeltoodud tõenditega on leidnud tõendamist, et kannatanu suhtes kasutati füüsilist vägivalda L.K poolt selliselt, et esmalt paisati ta kannatanu jaoks ootamatult jalust maha, seejärel lõi L.K kannatanut mitmel korral rusikaga näo piirkonda tekitades kannatanule verevalumi silma piirkonnas, ninapõrutuse ning ninaluu murru ja hoidis teda kinni. Surunud maha kannatanu vastupanu, hõivas ja omastas L.K kannatanule kuulunud eseme – kannatanu taskust mobiiltelefoni, H.F aga hõivas ja omastas tema käelt käekella ja taskust rahakoti koos selles olnud sularaha ja muude esemetega. Eeltoodust järeldub, et kannatanu suhtes kasutati vägivalda temalt vara hõivamise eesmärgil, mis on

§ 200ettenähtud röövimise koosseisuliseks tunnuseks.

Samuti tegutsesid L.K ja H.F grupis, ühise tahtlusega, hõivata kannatanule kuuluvat vara. Kohtu hinnangul ei vabasta H.F röövimise süüdistusest see, et tema kannatanut maha ei paisanud ega ei löönud, kuna tema poolt toimus kannatanu vara hõivamine samal ajal kui kannatanu oli pikali paisatud, teda oli pekstud ja hoiti kinni, mis tähendab vägivalla toime kestmist kannatanu suhtes. Seega vastutab ka H.F sarnaselt L.K-ga temaga koos, röövimise eest grupis

§ 200

lg 2 p 7 alusel, kuivõrd tegemist on kuriteo kaastäideviimisega ka siis kui üks kuriteo toimepanija kasutab kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, teine aga võtab samal ajal ära kannatanule kuuluvad asjad.“ Seega on maakohus lugenud tõendatuks selle, et vägivalda tarvitas L.K. Sama on maakohus sedastanud otsuse leheküljel 8, viidates konkreetselt tunnistajate O. F. ja K. Z. ütlustele. K. Z. ütluste kohaselt H.F mitte lihtsalt ei läinud kannatanu juurde, vaid võttis kannatanult käekella ja rahakoti. Sellega liitus H.F röövimise toimepanemisega. H.F vastutust ei välista asjaolu, et tema K. S. suhtes vägivalda ei tarvitanud.

§ 21

lg 2 teise lause kohaselt on kaastäideviimisega tegemist ka juhul, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Kuivõrd L.K tarvitas K. S. suhtes vägivalda ning nii L.K kui H.F võtsid kannatanult ära asju, täitsid nad koos

§ 200lg 2 p 7 koosseisu.

H.F vastutust ei mõjuta ka asjaolu, et tema liitumise hetkeks oli A. Kazinin juba K. S. suhtes vägivalda tarvitanud. Ühise teoplaani kohaseks tegevuseks loetakse ka seda, kui üks isik, olles teadlik juba alanud süüteo toimepanemisest, sellega liitub ning tegu juba toime panev isik seda aktsepteerib. Sellise 4