MS § 426, § 432 lg 3, kohus Määras : Jätta süüdimõistetu Z.K vabastamata temale Pärnu Maakohtu 26.05.
ja § 424 järgi ja karistati 4-kuulise vangistusega.
kohtuotsusega
alusel mõistetud 9-kuuline vangistus täitmisele ja liitkaristuseks mõisteti üks aasta ja üks kuu vangistust, mis
alusel asendati 790 tunni üldkasuliku tööga.
lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 784 tundi üldkasulikku tööd tähtajaga üks aasta ja kuus kuud.
lg 1 p 1 alusel võeti Z.K-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheks aastaks. Pärnu Maakohtu 30.03.
lg 1 alusel loeti Z.K poolt eelvangistuses viibitud aeg karistuse kandmise aja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta ja 27 päeva vangistust, karistuse kandmise aja algusega 23.03.2010. a. Tingimisi enne tähtaega vangistusest vabanemise võimalus avanes Z.K
a. Poolte seisukohad Z.K ise soovib tingimisi ennetähtaegselt karistuse kandmiselt vabaneda. Süüdimõistetu sõnul on ta käesolevaks ajaks jõudnud järeldusele, et kriminaalne käitumine ei ole sobilik ning soovib oma elu jätkata seadusekuulekalt. Tal olemas naine ja väike 3-aastane laps, kelle nimel on ta valmis end muutma. Vabanemise järgselt soovib süüdimõistetu otsida endale töö ning hakata trahve tasuma. Kinnipeetava sõnul üritas ta ka varasemalt oma rahalisi kohustusi järjekindlalt tasuda, nii palju kui rahalised vahendid seda lubasid. Karistuse täitmisele pööramise kohta põhjendab Z.K, et ei küsinud ühiskondlikult kasuliku töö tegemise ajal kriminaalhooldusametnikult küll luba Soome tööle minekuks, aga samas oli kriminaalhooldajaga pidevalt kontaktis ning andis temale ka oma elukoha aadressi. Süüdimõistetu sõnul on teda varasemalt tingimisi katseajaga karistatud ja siis suutis ta katseaja edukalt läbida, mistõttu usub, et on ka käesoleva juhul võimaline täitma katseaja nõudmisi ning vajadusel on valmis osalema kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammides ja käima ravil. Vanglas oleku ajal ei ole teda kordagi distsiplinaarkorras karistatud, ta on olnud sotsiaalprogrammide järjekorras, kuid nendel olevate pikkade järjekordade tõttu ei ole neis osaleda veel saanud. Süüdimõistetu sõnul on ta varasemalt olnud narkootikumidest sõltuvuses, kuid käesolevaks ajaks on ta narkootikumidest ja alkoholist loobunud, on käinud psühhiaatri juures, kus tegeletakse tema närvisüsteemi raviga ning ka vabaduses on ta nõus ravi jätkama, kuigi usub, et saab ka ise hakkama. Z.K usub, et vangla ei ole paranemiseks õige koht, ta oli karistuse ära teeninud, kuid käesolevaks ajaks on karistuse eesmärgid täidetud ning ta soovib vabaneda, et oma elu järje peale saada. Tartu Vangla toetab Z.K katseajaga tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Vangla iseloomustuse kohaselt on Z.K varasemalt kaheksal korral kriminaalkorras karistatud ning käesolev on teine reaalne vangistus, kuid vangistuse jooksul ie ole ta distsiplinaarrikkumisi toime pannud. Tööhõives ei ole süüdimõistetu saanud osaleda temast mitteolenevate põhjuste tõttu ning on sotsiaalprogrammide järjekorras. Vabanemise järgselt soovib süüdimõistetu asuda elama koos elukaaslase ja lapsega. Süüdimõistetul on olemas tööoskused ehituse ja siseviimistluse alal ning ta usub, et leiab vabanemise järgselt endale töö, samuti plaanib õhtukoolis ka põhikooli lõpetada. Süüdimõistetu ise peab oma majanduslikku toimetulekut vabaduses heaks, varasemalt elatus juhutöödest ja elukaaslase palgast, suur osa sissetulekust kulus narkootikumide ostmisele, kuid samas tasus ka esitatud rahalisi nõudeid. Vangistuse jooksul on süüdimõistetut materiaalselt toetanud ema ja elukaaslane, kes saavad teda ka vabanemise järgselt toetada, lisaks saavad toetada ka õde, õemees ja isa. Süüdimõistetu sõnul on ta narkootikume tarvitanud umbes viis aastat igapäevaselt, hetkel saab medikamentdoosset ravi ning usub, et vabanedes enam tarvitama ei hakka. Süüdimõistetul on esinenud enesevigastamise juhtusid. Vangla iseloomustuse kohaselt väljendab süüdimõistetu sõnades motivatsiooni edaspidiseks seadusekuulekaks eluks, soovib otsida endale töö ja pühenduda perele. Samas aga on teda varasemalt korduvalt karistatud ja ta on rikkunud kriminaahoolduse nõudeid, mis viitab hoolimatusele, impulsiivsusele, tagajärgede mittearvestamisele ning riskivale elustiilile. Z.K on enda sõnul üritanud vabaduses vältida kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemist ning sel eesmärgil ka elukohta vahetanud. Iseloomustuse kohaselt ei arvesta süüdimõistetu piisavalt oma tegude tagajärgedega ega suuda probleeme lahendada, kuigi saab aru vastavast vajadusest. Süüdimõistetu vabanemise järgselt on ohustatud ühiskond tervikuna, oht seisneb varalise kahju tekitamises ning teiste ja enese tervise ohtu seadmises, ohufaktoriteks on alkoholi ja narkootikumide tarvitamine, vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus on kahe aasta jooksul 26% ning muu kuriteo toimepanemise tõenäosus 59%. Kriminaalhooldaja ei poolda Z.K katseajaga tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldusametniku arvamusest ilmneb, et Z.K on vabanemisel olemas kindel elukoht, kuid garanteeritud töökohta ei ole. Peresuhted on rahuldavad, ema, isa, õde ja elukaaslane saavad teda vabanemisel väidetavalt toetada. Suurimaks probleemiks peab süüdimõistetu ise sõltuvust narkootilistest ainetest ning tema elukaaslase sõnul on Z.K esinenud ka närvisüsteemi rike, milleks on psühhiaater määranud ravimeid. Kuritegude sooritamise soodusteguriks on olnud alkohol, mida elukaaslase sõnul hakkas tarvitama siis, kui tekkis tüli. Vabanemise järgselt on ohuteguriks garanteeritud töökoha puudumine ja suured võlanõuded, mida on täitetoimiku andmetel üle 246 000 krooni. Kokku on isikut kriminaalkorras karistatud üheksal korral, nii rahatrahvi, üldkasuliku töö kui ka katseajaga, kuid senised karistused ei ole takistanud uute süütegude toimepanemist ka katseajal ning samuti on ta rikkunud kontrollnõudeid ja kohustusi. Kriminaalhoolduse eesmärkide täitmisel on takistavaks faktoriks tegevusetus, alkoholilembus ja kuritegelikud hoiakud. Käesoleval juhul kannab karistust joobes juhtimise eest ning karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest, mis on samuti seotud joobes juhtimisega, samuti on teda väärteokorras karistatud korduvalt liiklusseaduse erinevate nõuete rikkumise eest, sealhulgas joobes juhtimise ja juhtimisõiguseta juhtimise eest ning samuti on teda karistatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse alusel. Seega on süüdimõistetu ühiskonnale kõrgohtlik, oht seisneb mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis ning samalaadsete kuritegude toimepanemise riskis. Samuti seisneb oht toimepandud vargustes. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt näitavad Z.K poolt vabaduses korduvalt toimepandud süüteod, et tal on raske end ühiskonnas kehtestatud reeglitele alllutada ning arvestades eeltoodut on põhjendatud ka kahtlused, et vabaduses olles võib ta jätkuvalt panna toime uusi kuritegusid ning hoiduda kõrvale temale pandud kohustustest. Prokurör ei toeta Z.K tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist, kuna isikul on pikk kriminaalne minevik, karistatud mitmeliigiliste kuritegude eest, sealhulgas korduvalt joobes juhtimise eest ning ta on ka kriminaalhoolduse ajal joobes olekus autorooli istunud. Prokuröril on kahtlused sellest, kas Z.K suudab kriminaalhooldusel olles kinnistada oma suhtumist ja käitumist olla edaspidi õiguskuulekas. Kui temale on antud võimalus kanda vangistus ära ühiskondliku töö tunde tehes, siis ei ole ta ühtegi tundi ära teinud, samuti ei täitnud kontrollnõudeid ja temaga ei saadud tema elukohast kontakti. Isikul on olnud pikaajaline sõltuvus, millest ta enda sõnul on vabanenud, kuid vabaduses on olukord teistsugune, tal on psüühilisi probleeme ning abikaasa sõnul tõid tülid kaasa alkoholi tarvitamist, mis aga seab omakorda riski uute kuritegude toimepanemiseks. Z.K kaitsja hinnangul oleks isiku ennetähtaegne vabastamine käesoleval juhul otstarbekam, kuna reaalset karistust on kanda jäänud pool aastat, aga katseajaga vabastades saaks isikut kontrollida terve aasta ning seejärel otsustada, kas ta on asunud seadusekuulekusele. Seega saaks isiku ennetähtaegsel vabastamisel teda kauem kontrollida, määrata lisakohustusi ning allutada teda ka ravile. Kogu karistuse ärakandmise järgselt ei jääks isikule mingisuguseid kohustusi ja seega oleks reaalne oht palju suurem. Samuti näitab distsiplinaarkaristuste puudumine vanglas oleku ajal, et isik on muutunud õiguskuulekamaks. Kohtu seisukoht ja põhjendid
lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga vangistusest ennetähtaegse vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud kinnipeetava isikliku toimikuga, leiab, et süüdimõistetu Z.K katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ning Z.K tuleb jätta vabastamata. Täidetud on formaalsed eeldused Z.K katseajaga tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamiseks – Z.K on ära kandnud poole karistusajast. Z.K on tingimisi ennetähtaegse vabastamise korral olemas kindel elukoht ning lähedaste toetus. Süüdimõistetu sõnul soovib ta vabaneda selleks, et hakata täitma oma rahalisi kohustusi ning seada oma elu järje peale tagasi. Samas puudub süüdimõistetul kindel töökoht, tema suhtes täitmisel olevate rahaliste nõuete summa on rohkem kui 246 000 krooni ning kuigi tal on vajadusel olemas ka lähedaste materiaalne toetus, siis leiab kohus, et tulenevalt ebasoodsast majanduslikust olukorrast on reaalne oht, et isik võib asuda elatusvahendeid hankima ebaseaduslikul moel. Nimetatud arvamust süvendab ka asjaolu, et isikut on varasemalt korduvalt varavastaste kuritegude eest karistatud. Samuti on kohtul kahtlusi, kas isik ka tegelikult hakkaks vabanemisel oma võlgasid tasuma või on sellekohaste väidete tegelik eesmärk vabadusse pääsemine. Kohtuistungil on Z.K väitnud, et vangistuses oldud ajal (2000-2005 ja 2010) ei ole tal olnud võimalik võlgu tasuda, aga enne vangistust tasus ta järjepidevalt oma kohustusi, kuid samas ilmneb materjalidest, et viie vabaduses oldud aasta jooksul ei ole isik oma kohustusi täita suutnud ja on taotlenud mitme rahalise nõude täitmise aegunuks tunnistamist, mistõttu on kohtul kahtlusi sellest, kas isik soovib siiralt oma võlgasid likvideerima hakata või on sellekohased väited vaid ajutise iseloomuga. Vangla iseloomustuse kohaselt ei suuda süüdimõistetu piisavalt oma tegude tagajärgedega tegeleda ega tekkinud probleeme lahendada, kuid saab aru vastavast vajadustest ning tal on enda sõnul motivatsiooni muutumiseks. Kohtuistungil on süüdimõistetu samuti väljendanud, et on nüüdseks saanud aru kuritegeliku elu ebasobivusest ning ta on valmis 3-aastase poja ja naise pärast oma käitumist muutma ja vajadusel osalema ka kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammides. Samas ilmneb aga materjalidest, et isikut on ka varasemalt reaalse vangistusega karistatud ning ta on kriminaalhooldusel olnud, kuid sellest hoolimata on isik jätkanud süütegude toimepanemist. Käesolevaks ajaks on isikut karistatud kriminaalkorras üheksal korral ja korduvalt väärteokorras, seejuures on süütegudest mitmed korduvat laadi, mis viitab kohtu arvates sellele, et isikul on kalduvus samalaadse käitumismustri kasutamisele. Samuti näib kohtule, et isikul on kohati hoolimatu suhtumine oma käitumisse, mis väljendub selles, et kohtuistungil on süüdimõistetu asunud ennast ühiskondliku töö tegemise ajal kriminaalhoolduse nõuete rikkumise osas välja vabandama, väites, et tema oli kriminaalhooldusametnikuga pidevas kontaktis ning väljendades arusaamatust, miks karistus täitmisele pöörati, samas kui vastavast kohtumäärusest selgub, et isik ei teinud ära mitte ühtegi ühiskondlikult kasuliku töö tundi, andis kriminaalhooldajale alusetuid lubadusi ning temaga ei saadud tema elukohast ka ühendust. Seega on kohtul kahtlusi sellest, kas isikul on ka reaalselt olemas motivatsioon edaspidi seadusekuulekalt käituma, või väljendub see vaid sõnades ja eesmärgil ennetähtaegselt vabadusse pääseda. Kuigi positiivse märgina tuleb märkida isikul vangistuste ajal distsiplinaarkaristuste puudumist, ei ole nimetatud asjaolu kohtu arvates aga siiski piisavaks tõendiks, et kinnitada isiku edasist seadusekuulekust ja karistuseesmärkide täidetust. Kohus leiab, et Z.K käesoleval ajal ennetähtaegselt vabastamine ei oleks kasulik ka temale endale, kuna vangistuses on tal paremad võimalused enda käitumise ja tervisliku seisukorraga tegelemiseks. Süüdimõistetu on tunnistanud, et tal oli enne vangistust tõsiseid probleeme narkootikumide tarvitamisega ning materjalidest ilmnevad probleemid ka alkoholi tarvitamisega seoses, mis on isiku puhul ka süütegude toimepanemise ohufaktoriks. Süüdimõistetu on ise väitnud, et on sõltuvusest vangistuse ajal vabanenud ning materjalidest ilmneb ka, et isik on saanud psühholoogi abi ja käesoleval ajal tegeletakse tema närvisüsteemi ravimisega. Süüdimõistetu on avaldanud valmisolekut vabanemisel ravi jätkata, kuid samas leiab, et saab ka ise hakkama, mistõttu leiab kohus, et isik võib kalduda oma tegelikku olukorda liiga optimistlikult hindama. Kohtu arvates on väheusutav, et isik, kes on väidetavalt viis aastat igapäevaselt narkootikume tarvitanud, oleks veidi enam kui poole aasta mittetarvitamise järel niivõrd tahtejõuline ja enesekindel, et suudaks ka ilma professionaalse toetuseta sõltuvusest lõplikult vabaneda. Kuna materjalidest ilmneb, et mitmed süüteod on Z.K toime pannud alkoholijoobes ning alkoholi ajendasid teda materjalide kohaselt sageli tarvitama tülid, siis võib kohtu arvates seda seostada ebastabiilse närvisüsteemiga, mille tõttu on isikul raske probleemidega adekvaatselt tegeleda ning ta tunneb vajadust alkoholi tarvitamiseks. Ka süüdimõistetu ise on kinnitanud, et tal on psüühilise tervisega probleeme.. Kuna süüdimõistetu väitis kohtuistungil, et käesoleval ajal saab ta vangistuses närvisüsteemi ravi, siis ei oleks kohtu arvates ennetähtaegselt vabastamine kasulik ka ravi katkemise tõttu. Olgugi, et vabastamisel oleks võimalik isikut kauem kontrollida, temale oleks võimalik lisakohustusi panna ning kohustada teda ka ravil osalema, siis leiab kohus, et vangistuses on süüdimõistetul paremad võimalused ilma väliste segavate faktorite ja ahvatlusteta oma emotsionaalse tervise ravile pühenduda ning ennetähtaegne vabastamine võib kergesti kahjustada juba saavutatud ravitulemusi. Kohus leieb, et isiku ennetähtaegselt vabastamine ei ole mõistlik ka käesoleva vangistuse aluseks oleva kuriteo asjaolusid ja ühiskonna kaitsmise huvisid arvestades. Nimelt karistati Z.K selle eest, et ta juhtis joobes olekus sõiduautot ning hoidus seejuures kõrvale tema suhtes tehtud varasema kohtuotsuse täitmisest, millega oli teda samuti joobes juhtimise eest kriminaalkorras tingimisi vangistuse ja juhtimisõiguse äravõtmisega karistatud. Seega pani isik uue samalaadse kuriteo toime katseajal. Samuti on Z.K joobes juhtimise eest karistatud korduvalt ka väärteokorras. Eeltoodu näitab kohtu arvates ilmekalt isiku hoolimatust seaduste järgimisse ning suutmatust oma käitumise muutmiseks ka siis, kui temale on antud katseaja näol lisavõimalus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Z.K katseajaga tingimisi enne tähtaega karistuse kandmiselt vabastamine ei ole põhjendatud ega otstarbekas ning ta tuleb jätta vabastamata. Peet Teidearu Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.