MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust, mille kandmise alguseks loeti 13.06.2010.a. F.O-lt mõisteti riigi tuludesse välja sundraha 3262.50 krooni, ülejäänud osas jäeti menetluskulud riigi kanda. 2. F.O tunnistati KarS §
lg 2 järgi süüdi selles, et tema isikuna, kes on viimase aasta jooksul korduvalt toime pannud vargusi ning keda on karistatud 26.04.2010 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 5,9 alusel vangistusega 6 kuud ja 20 päeva, võttis uuesti 13.06.2010.a. kella 13:38 paiku Tallinnas aadressil XXXXXX XXX XXX asuvast K. võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 36 pakki kohvi „Luxus“ kogumaksumusega 1782 krooni (ühe paki hind 49,50 kr) ning väljus seejärel müügisaalist, jättes kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata kuna ta peeti kaupluse külastaja ja turvatöötaja poolt kinni. Seega F.O pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt s.o KarS §
3.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav F.O ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, taotledes otsuse tühistamist F.O-le mõistetud karistuse osas ja kergema karistuse mõistmist. Süüdistatava apellatsiooni kohaselt on mõistetud karistus ühe varguse katse eest liiga range ja kohus on mõistnud talle rangema karistuse, kui seda taotles prokurör. Kaitsja apellatsiooni motiivide kohaselt on F.O süüdi mõistetud vaid ühes kuriteoepisoodis, mis jäi katse staadiumisse, võrreldes eelmise kohtuasjaga ja selles mõistetud karistusega on F.O süü märgatavalt väiksem.. Arvestades, et F.O on avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ja asjaolu, et varguse katse pani ta toime selleks, et saada piletiraha kodulinna sõiduks, on karistuse üld-ja eripreventiivne eesmärk süüdistatava suhtes saavutatav lühemaajalise vangistusega. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused 4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et süüdistatava ja kaitsja poolt süüdistatava huvidest lähtuvalt esitatud apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud ning tulevad sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09). 5.Kohtukolleegium leiab, et käesolevas asjas puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida ringkonnakohtul tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes F.O-le mõistetud karistus. Hinnates eelmenetluses apellatsioonide põhjendatust ja nende kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kriminaalkolleegium järgmist. 6.Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 7.Kohtukolleegiumi hinnangul vastab maakohtu vaidlustatud otsus kõigile neile nõuetele täiel määral. Tuvastamist leidis, et F.O on varem korduvalt (5 korda) samalaadsete kuritegude toimepanemise eest kohtu poolt karistatud, viimati 26.04.2010, kui teda karistati tähtajalise vangistusega 6 kuud 20 päeva, mille kandmiselt ta vabanes 18.05.2010.a. F.O on väärteokorras korduvalt
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.