ja § 121 järgi ning karistuseks on
lg 1 alusel mõistetud 6 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viljandi Maakohtu 22.12.2003.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, mis on 2 aastat 1 kuu 3 päeva vangistust, võrra ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 7 kuud 3 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas 30.03.2009.a ja lõpeb 01.11.2011.a. Tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus avanes kinnipeetaval 22.12.2010.a. Tartu Vangla edastas 22.12.2010.a Vangistusseaduse § 76 lg 1 alusel kohtule kinnipeetava kohta koostatud materjalid tema 1
K § 139 lg 1 järgi rahaline karistus 50 päevamäära, s.o 2500 krooni; 3) 22.12.2003.a Viljandi Maakohtu poolt
ja § 118 lg 1 järgi 6 aastat vangistust, lõplikuks karistuseks
Kriminaalhooldaja oma ettekandes ei toeta P.Z-i tingimisi enne tähtaega vabastamist. Prokurör samuti ei toeta ennetähtaegset vabastamist, kuna P.Z-i elukoht on suhteliselt määratlemata ja ka tema paranemise teele asumisest ei ole päris kindlat veendumust. Vangistuse ajal on tal korduvad distsiplinaarkaristused. Ta on olnud tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, kuid pani toime uued kuriteod. P.Z selgitab, et ta soovib vabaneda enne tähtaega. Vabanedes asuks ta elama Pärsti vallas asuvasse turvakodusse, nõusolke selleks pidi olemas olema, kuid vanglale ta seda esitanud ei ole. Ta leiab, et on võimeline tasuma üüri, töö leidmine polevat kunagi probleem olnud.
lg 2 p 2 kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. P.Z on temale mõistetud karistusajast ära kandnud üle kahe kolmandiku. Seega on olemas formaalne alus tema vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks.
lg 3 järgi katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Ennetähtaegne vabanemine peaks olema soodustus, mida saab üldjuhul kasutada vaid ühel korral. Selline soodustus, mis tagab isiku edaspidise õiguskuuleka käitumise. Korduva ennetähtaegse vabastamise kohaldamisel sama vangistuse kandmisel kaotab ennetähtaegne vabastamine oma mõtte – motiveerida isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma. P.Z on karistatud neljal korral. Tema suhtes on rakendatud erinevaid kergemaid karistusliike võimaldades tal kanda karistust vabaduses, kuid ta ei ole sellest järeldusi teinud, vaid on jätkanud kuritegude toimepanemist ja teod on läinud järjest raskemaks. Vaatamata sellele pidas kohus võimalikuks vabastada ta tingimisi enne tähtaega vangistusest küllaltki pikka aega enne karistusaja lõppu. Kriminaalhooldaja ettekandest nähtub, et süüdimõistetul oli katseajal probleeme talle pandud kohustuste täitmisega ja lisaks pani ta toime ka uued kuriteod, mistõttu pöörati karistus täitmisele, millele lisandus karistus katseajal toime pannud kuriteo eest. Lisaks nähtub, et ka vangistuses ei ole suutnud P.Z järgida kehtestatud nõudeid, teda on korduvalt distsiplinaarkorras karistatud, viimase aasta jooksul on talle määratud kolm karistust. Taotlemaks ennetähtaegset vabastamist, peaks süüdimõistetu käitumine vangistuses olema laitmatu, et saaks asuda seisukohale, et ta on karistusest vastavad järeldused teinud ning, et ta suudab ka vabaduses järgida katseajaga kaasnevaid kontrollnõudeid ja kohustusi. Peale selle puudub kinnipeetaval elukoht, kuhu kohus saaks kohustada teda vabanemisel korral elama asuma. P.Z ise nimetas kohtuistungil võimaliku elukohana Pärsti vallas asuvat turvakodu, kust tal olevat ka nõusolek olemas. Samas ei ole ta seda nimetanud vanglaametnikele ega ka kriminaalhooldajale, kes oleks saanud kontrollida võimalku elukoha 2
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.