1-10-10858/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 10858 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. jaanuar 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi E.I süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. oktoobri 2010.a otsus lühimenetluses. Apellatsioonide esitaja Süüdistatava kaitsja adv Imbi Seimar Prokurör Katrin Tron Süüdistatav E.I isikukood XXX, XXXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX XX-XX XXXXXXX, ei tööta, varem karistatud kolmel korral, viimati 18.01.2010.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 6 kuu ja 10 päeva vangistusega Kaitsja Adv Imbi Seimar RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. oktoobri 2010.a otsus E.I suhtes muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 11.10.2010.a otsusega tunnistati E.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi ja karistati 3-kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel lühendati karistust 1/3 võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust. Eelvangistuses viibitud 2 päeva arvati karistusaja hulka. Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise päev. E.I tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on korduvalt toime pannud vargusi, taas 18.08.2010.a püüdis Tallinnas XXXXX XXX XX asuvast C. 173.40 krooni väärtuses šokolaadi varastada, kuid pärast kassade läbimist peeti kinni. APELLATSIOONI SISU Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes karistuse mõistmise osas, taotledes oma kaitsealuse karistusest tingimisi vabastamist. Apellant leiab, et kohus ei arvestanud süüdistatava poolt tehtud elumuudatustega. E.I süü ei ole suur, ta tunnistab toimepandut ja kahetseb. Kuritegu jäi lõpule viimata, kahju puudub. E.I on ennast töötuna arvele võtnud, asunud vabatahtlikult opiaadisõltuvusravile OÜ Tervisekeskuse Elulootus metadoonikeskusse. Ravi on ta siiani korrektselt läbinud. Selline käitumine annab tunnistust, et E.I on asunud paranemise teele ning vangistuse ärakandmine ei oleks otstarbekas. Allutamine käitumiskontrollile paneks talle veelgi kohustusi, millede täitmine aitaks tal paremini juba tehtud elumuudatusi ellu viia ja kinnistada. Kontrollnõuete rikkumise korral on aga alati võimalik E.I reaalselt karistust kandma saata. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatava kaitsja toetas apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Mis puutub E.I kaitsja taotlusse tema kaitsealuse karistusest tingimisi vabastamiseks, siis kohtukolleegium osundab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohtukolleegiumi hinnangul puudub E.I puhul käesolevas süüdistusasjas alus nii ühest kui teisest karistusest tingimisi vabastamise alusest rääkimiseks. E.I on varem korduvalt kohtu poolt karistatud, kuid vaatamata sellele on ta jällegi pannud toime uue kuriteo. Kriminaalasja materjalid ei viita erandlikele süüteo toimepanemise asjaoludele ega ka E.I sellistele isikuandmetele, mis annaksid aluse tema tingimuslikuks vabastamiseks mõistetud karistusest. Narkosõltuvuse ravile asumine on küll hinnatav positiivsena, kuid pole kohtukolleegiumi hinnangul selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse tema karistusest tingimisi vabastamiseks. Kuna karistusest tingimisi vabastamine väljendab eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes, siis on KarS § 74 kohaldamine võimalik nende isikute suhtes, kes on tahtliku vangistusega karistatava kuriteo pannud toime esmakordselt ja kellest võib arvata, et nad rohkem kuritegusid toime ei pane. E.I puhul sellisest usaldusest rääkida ei saa, kuivõrd karistusregistri andmete ja prokuröri poolt esitatud dokumentide kohaselt on E.I uuesti, pärast vaidlustatud kohtuotsust antud kohtu alla kahtlustatuna uue, analoogse kuriteo toimepanemises. Kohtukolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonis esitatud asjaolud E.I tingimisi vabastamiseks mõistetud karistusest alust. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju maakohtu 11.10.2010.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava Ivi Kesküla