1-10-15681/9

1-10-15681 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar
2. a., kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-15681 Kohtukoosseis Meelika Aava, Julia Katškovskaja, Paavo Randma Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. novembri
4. a kohtuotsus I.V süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses Süüdistatav I.V isikukood xxx elukoht XXXXXXX XXXXXXX XXXX, ei tööta, varem 16 korda kohtu poolt karistatud, viimati 06.05.2010.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 3 kuu 10 päeva vangistusega, kinni peetud 26.11.
5. a Apellatsiooni esitaja RESOLUTSIOON Jätta I.V apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada apellandile. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. novembri
8. a otsusega lühimenetluses tunnistati I.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks 7 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 kuud 20 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
9. november
10. a.
11. I.V mõisteti süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna uuesti
12. novembril
13. a võttis Tallinnas XXXX XX asuvas R. kaupluse müügisaali riiulilt 10 pakki kana täissuitsuvorsti 239 krooni väärtuses ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid turvatöötaja pidas ta kinni, mistõttu kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata.
14. Maakohtu otsuse peale esitas I.V apellatsiooni, milles vaidlustab üksnes talle mõistetud karistuse, leides, et see on liialt range, kuna ta püüdis varastada vaid vorsti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
15. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. 4.1 KrMS § 326 lg 2 lause 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
16. aprilli
17. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-09 annab juhiseid apellatsiooni põhjendatuse hindamiseks. Muu hulgas nähtub sellest lahendist, et kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast, aga ka sellest, et ringkonnakohtu lahend peaks reeglina kujunema KrMS
18. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. 4.2 I.V apellatsioonis ei vaidlustata tõendite hindamist ega tõstatata mingeid sisulisi õiguslikke probleeme, mida tuleks kohtuistungil lahendada. Apellatsioonis vaidlustatakse vaid mõistetud karistust. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on I.V-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, st arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et I.V on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, seda peamiselt reaalse vangistusega. Varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude, so varguste toimepanemisest loobuma. Kuritegude toimepanemist on I.V jätkanud iga kord kohe pärast vanglast vabanemist. Maakohus on põhjalikult motiveerinud, miks ei ole võimalik I.V karistada rahalise karistusega, tingimusliku vangistusega või üldkasuliku tööga. Samas on maakohus karistuse mõistmisel märkinud süü vähest suurust, sest püüti varastada vaid väikeses koguses vorsti. Neid asjaolusid silmas pidades on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul mõistnud I.V-le põhjendatult karistuseks sanktsiooni alammäära lähedase karistuse, so 7 kuud vangistust, mida on KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendatud. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub alus mõistetud karistusliigi muutmiseks, selle vähendamiseks või asendamiseks tingimusliku vangistusega või üldkasuliku tööga.
19. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et I.V-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on 2