1-10-12024/9

1-10-12024 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober
2. a., kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-12024 Kohtukoosseis Meelika Aava, Julia Katškovskaja, Malle Preimer Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. septembri
4. a kohtuotsus K.R-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5,9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav K.R isikukood xxx elukoht XXXXXX XXXXX X-XX, ei tööta, varem 6 korda kohtu poolt karistatud, viimati 24.03.
5. a Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 4,7,8,9, § 215 lg 2 p 2 ja § 274 lg 1 alusel 1 aasta vangistusega, mis asendati 446 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtjaks määrati 2 aastat, kinni peetud 16.09.
6. a RESOLUTSIOON Jätta K.R-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu 18.septembri
8. a otsusega lühimenetluses mõisteti K.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 5,9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati 9 kuu vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu
9. märtsi
10. a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 7 kuu 7 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 1 kuu 7 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
11. september
12. a.
13. K.R mõisteti süüdi selles, et ta vargusi süstemaatiliselt toime paneva isikuna, püüdis
14. septembril
15. a Tallinnas asuvast J. kauplusest varastada kahte jopet maksumusega 1599 krooni. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata lõpule viimata, sest turvatöötajad pidasid ta kauplusest väljudes kinni.
16. Maakohtu otsuse peale esitas K.R apellatsiooni, milles vaidlustab üksnes talle mõistetud karistuse, leides, et see on liialt range. K.R taotleb talle mõistetud vangistuse lühendamist või pärast 7 kuu 7 päeva ärakandmist ülejäänud vangistuse kandmist tingimisi. Taotlust põhjendab sellega, et vanglas olles sai ta kuulda, et peagi sünnib tema tütarlapsel laps. Vanglast vabanedes soovib ta leida endale töökoha ja lubab asuda elama seadusekuulekat elu. Vargust püüdis toime panna seetõttu et tal ei olnud raha, millest korteri üüri tasuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.
17. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks (3-1-1-55-07, 3-1-1-96-09, 3-1-1-120-09).
18. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb.
19. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning K.R ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta K.R ütlusi anda ei soovinud. Seega oli esimese astme kohtus tagatud K.R õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud.
20. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on K.R-ile karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et K.R on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, seda peamiselt reaalse vangistusega. Varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude, so varguste toimepanemisest loobuma. Kuritegude toimepanemist on K.R jätkanud iga kord kohe pärast vanglast vabanemist. Neid asjaolusid silmas pidades on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul mõistnud K.R-ile põhjendatult karistuseks sanktsiooni alammäära lähedase karistuse, so 9 kuud vangistust, mida on KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendatud. Puudub alus mõistetud karistuse vähendamiseks. 2