KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. november 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-12775 Kohtukoosseis Paavo Randma, Urmas Reinola, Sten Lind Apelleeritud koht

§-de 200 lg 2 p 4,7, 199 lg 2 p 4,5,7,8, 121 ja § 64 lg 1 alusel vangistusega 5 aastat. Resolutsioon Jätta O.A apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 25. oktoobri 2010 otsusega tunnistati O.A kokkuleppemenetluses süüdi

§ 331

järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 3.04.2008 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 1 aasta 9 kuud ja 18 päeva – võrra ning mõisteti liitkaristuseks süüdistatavale vangistus kestusega 2 aastat 18 päeva. Karistuse kandmise alguseks märkis kohus kohtuotsuse kuulutamise päeva, s.o

1. oktoobri
3. Maakohtu otsuse peale esitas O.A apellatsiooni, milles ta leiab, et vääralt on määratletud karistuse kandmise algusena
4. oktoober
5. See muudab tema ennetähtaegse vabanemise taotlemise võimalust. Karistuse kandmise alguseks tuleks lugeda aeg, nagu see oli 1 määratletud Harju Maakohtu 3.04.2008 otsusega. Kokkuleppemenetluse käigus teda ei informeeritud sellest, et tema poolt juba kinnipidamisasutuses veedetud aeg ei kehti. Seejuures viitab O.A ühele Tartu Maakohtu otsusele, kus just nii on toimitud; apellatsioonis leitakse, et sel viisil on tema suhtes rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsust on KrMS § 318 lg 3 p 4 võimalik apellatsiooni korras vaidlustada üksnes juhul, kui rikutud on KrMS
7. peatüki
8. jao sätteid. See nõue on käesoleval juhul formaalselt täidetud, kuivõrd apellant on leidnud, et kokkuleppe sõlmimisel ei informeeritud teda liitkaristuse moodustamise asjaoludest. Vaatamata eeltoodule leiab ringkonnakohus, et puudub alus kriminaalasja arutamiseks istungimenetluses ning apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata kui ilmselt põhjendamatu.
9. Tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
10. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ning apellatsioon on olemuselt perspektiivitu. Nagu ringkonnakohus p-s 4 märkis, tuleb apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel lähtuda muuhulgas konkreetse kriminaalasja eripärast. Kriminaalkolleegium leiab, et käesoleval juhul tuleb silmas pidada esmalt seda, et kriminaalasi on sõlmitud kokkuleppemenetluses Käesolevas kriminaalasjas on sõlmitud süüdistatava, tema kaitsja ja prokuröri vahel 30.09.2010 kokkulepe (tlk 49-50), kus O.A tunnistab kuriteo toimepanemist. Oluline on seejuures kokkuleppe p-s 5 märgitu, mille kohaselt on kokku lepitud selleski, et „

§ 65

lg 2 alusel suurendada karistust eelmise, s.o 3.04.2008 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra“. Et süüdistatav on soostunud liitkaristuse moodustamisega

§ 65

lg 2 alusel, nähtub ka kohtuistungi protokollist (tlk 56), kus kokkulepe on avaldatud ning O.A kinnitab, et ta on sellega nõus. Kokkuleppe kinnitamist on taotlenud ka süüdistatava kaitsja (samas). 6. Kokkuleppe olemust ning ka liitkaristuse moodustamist

§ 65lg 2 alusel ei vastustata seejuures ka apellatsioonis.

Küll leiab O.A, et liitkaristuse moodustamisel tulnuks karistusaja alguseks määrata ajahetk, nagu see on määratletud Harju Maakohtu 3.04.2008 otsuses. Tegemist on materiaalõiguse kohaldamise küsimusega, mille osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 2 6.1 Kohtuotsuste kogumi järgi liitkaristuse moodustamiseks

§ 65

lg 2 alusel peab olema täidetud kaks tingimust: 1) isikut on kohtuotsusega karistatud kuriteo toimepanemise eest; 2) pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist paneb süüdimõistetu toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse. K. Braškovi puhul olid need tingimused täidetud.

§ 65

lg 2 sätestab järgmist: „Kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides käesoleva seadustiku § 64 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatut. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära”. 6.2 Selles sättes puudub viide

§ 64lg-le 1.

Seega kuulub pärast kohtuotsuse kuulutamist toimepandud kuriteo eest mõistetud karistusele eelmise kohtuotsuse järgi ärakandmata karistus liitmisele täies ulatuses, sest karistuste osalise liitmise või kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise võimalust Karistusseadustik sellisel juhul ette ei näe. Ärakandmata osa võrra suurendamine tähendabki sisuliselt seda, et ärakantud karistust on juba arvestatud ja seda liita

§ 65lg 2 alusel ei saa.

Kuna O.A pani

1. oktoobri 2010 kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toime kinnipidamiskohas eelmise kohtuotsusega karistust kandes, siis selles kriminaalasjas tema suhtes tõkendit ei kohaldatud. Karistuse kandmise aja alguseks loetigi
2. oktoober 2010 ehk kohtuotsuse tegemise kuupäev ja ärakandmata osa eelmisest karistusest on arvestatud just nimetatud kuupäeva seisuga. Teisisõnu – kui toimub karistuste liitmine

§ 65

lg 2 alusel, arvestatakse karistuse kandmise algust viimase kohtuotsuse tegemise ajast ja seda tingituna arusaamast, et täitmisele pööramisele kuulub ajaliselt viimane kohtuotsus. Selline on ka valitsev ning väljakujunenud kohtupraktika, mida kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta/kahtluse alla seada. 6.3 Sisuliselt ei tähenda eeltoodu muud, et seni kinnipidamisasutuses viibitud aeg on juba 25. oktoobri 2010 kohtuotsusega karistuse mõistmisel arvestatud kantuks ja selle teistkordne arvestamine on nii põhjendamatu kui seaduse kohaselt ka võimatu. O.A arutluskäik/seaduse tõlgendamise soov oleks arvestatav nn hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi eest liitkaristuse mõistmisel. Seisukoht, et kinnipeetav on tingimisi enne tähtaega vabastamise aja arvutamisel ebavõrdses olukorras võrreldes teiste kinnipeetavatega, kellele on karistus mõistetud ühe kohtuotsusega, ei ole käesoleval juhul arvestatav, sest O.A ei ole isik, kelle poolt kahe kohtuotsusega tuvastatud kuriteod oleksid saanud olla arutusel ühel kohtuistungil ja karistus mõistetud ühe kohtuotsusega. Et apellatsiooni kohaselt on Tartu Maakohus teinud kunagi teistsuguse lahendi

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse moodustamisel, on käesoleval juhul asjakohatu.

Nagu ringkonnakohus juba sedastas, ei ole selline lähenemine kooskõlas väljakujunenud praktika ning ka seadusega. Kui selline asjaolu leiaks isegi tuvastamist, ei oleks Harju Maakohus – ega ole ka Tallinna Ringkonnakohus – sellise seaduse rakendamise praktikaga seotud ning tegemist ei ole ka ebavõrdse kohtlemisega, millele viidatakse apellatsioonis. 3 7. Kirjeldatud argumentidel asub kriminaalkolleegium seega üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Urmas Reinola Sten Lind 4