Obsah (5)

§ 76§ 205§ 123§ 46§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. november 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-11221 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Urma

esitati süüdistus ning ta anti kohtu alla järgmiste kuritegude toimepanemises: 1.1 12.12.2007. a. kella 12:03 ajal juhtis süüdistatav, olles joobeseisundis /

§ 76

p 1/, mootorsõidukit Opel Zafira registreerimisnumbriga XXX XXX, liikudes Tallinnas mööda Virbi tänavat Arbu tänava suunas, mis oli tähistatud liiklusmärgiga nr 573 „Õueala” ja kus oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 20 km/h. Ta ületas lubatud sõidukiirust minimaalselt 40 km/h, liikudes kiirusega 60 km/h /

§ 205

/. Lähenedes Virbi 7 maja juures asuvale reguleerimata ülekäigurajale, mis oli tähistatud liiklusmärkidega nr 543 ja nr 544 /ülekäigurada/, ei kohandanud ta oma sõiduki kiirust selliseks, millega oleks arvestanud selliseid liiklusolusid /jalakäijate liikumine õuealal/, et tal oleks võimalik eespoolse nähtavusulatuse piires oma sõiduk peatada etteaimatava takistuse ees, milleks kindlasti oli jalakäijate liikumine õuealal /

§ 123

/, jättis vähendamata oma sõiduauto kiiruse ning jäämata reguleerimata ülekäiguraja ees seisma /

§ 46

/, sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal autojuhi suhtes paremalt vasakule teed ületavale jalakäija A. M., tekitades kannatanule rasked tervisekahjustused, mille tagajärjel kannatanu suri 16.01.2008 kell 14:45 /

§ 44; § 64; § 204/.

Rikkudes

§ 44, § 46, § 64, § 76 p 1 ja LS § 20 lg 3, § 123, § 204 ja § 205 nõudeid pani H.G toime Kar

S § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm. 1.2 Samuti juhtis H.G 14.08.

1. a. kella 22:30 ajal Harjumaal Tallinnas Narva mnt 113 maja juures mootorsõidukit Opel Zafira registreerimismärgiga XXX XXX, olles joobeseisundis. Oma tegevusega pani H.G toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o. mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis.
2. Harju Maakohtu
3. oktoobri 2010 otsusega tunnistati H.G süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati sellest maha eelvangistuses viibitud aeg kestusega 2 päeva. Karistuse kandmise algusena määratles kohus aja, mil süüdistatav ilmub reaalselt karistuse kandmisele. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti H.G-lt lisakaristusena ära juhtimisõigus 2 aastaks. Kohus märgib, et „mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise aega arvestada alates kohtuotsuse kuulutamise ajast“. Moraalse kahju hüvitamiseks mõisteti süüdistatavalt kannatanu N. M. kasuks välja 150 000 krooni. 2 Kohus

idis, et H.G süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on

idnud täielikult tõendamist. Enda süüd tunnistas seejuures ka H.G ise. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt (kirjapilt muutmata): „Kohus arvestab karistuse mõistmisel süüdistatava kriminaalkorras karistamatust, tema ütluste kohaselt käesoleval ajal töökoha ja iseseisva sissetuleku olemasolu, kuigi mingit dokumenti töökoha kinnituse kohta ei esitanud, puhtsüdamlikku kahetsust, süüteo toimepanemist alkoholijoobes, käesoleva ajani tekitatud kahju mitte hüvitamist, kohus

iab, et teda tuleb karistada vangistusega“.

1. Samal kuupäeval, s.o
2. oktoobril 2010 koostas kohus ka määruse, millega lõpetas kriminaalmenetluse KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteos KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega. Ühtlasi märkis kohus, et tegemist on kohtuotsuse nr 1-10-11221 lahutamatuks osaks oleva määrusega. Määruses kirjutab kohus järgmist (kirjapilt muutmata): „Kohtueelse uurimiskokkuvõttest nähtuvalt H.G kahtlustati KarS § 424 süüteo toimepanemises selles, et tema 14.08.2008 a. kella 22.30 ajal Tallinnas Narva mnt. 113 maja juures juhtis mootorsõiduki Opel Zafira reg. nr. XXX XXX, olles alkoholijoobes ning isikuks, keda 01.12.2005 a. karistati Põhja Politseiprefektuuri poolt LS § 74 – 19 lg. 1 alusel rahatrahviga 10800 krooni ning sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, karistatus ei ole kustunud. Seega H.G pani toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o. mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest. Süüdistusaktis märgitu kohaselt süüdistatakse H.G selles, et tema 14.08.2008 a. kell 22.30 ajal juhtis Tallinnas Narva mnt. 113 maja juures mootorsõidukit Opel Zafira reg. nr. XXX XXX, olles joobeseisundis. Kohus

iab, et tema suhtes puudub alus kriminaalvastutusele võtmiseks KarS § 424 järgi, sest ta pidi olema teadlik, et teda võetakse vastutusele sel ajal kehtiva KarS § 424 dispositsiooni kirjeduse kohaselt. Teda ei saa vastutusele võtta käesoleval ajal kehtiva KarS § 424 järgi kehtiva dispositsiooni kirjelduse kohaselt s.o. LS § 20 lg. 3 – 1 p. 1 tunnustel. Temal 14.08.2008 a. tuvastatud alkoholijoovet ei saa automaatselt üle kanda käesoleval ajal kehtiva alkoholijoobe tuvastamise eeskirjade nõuetega, seega ei saa tema olukorda halvendada. Kohus ei saa ka aktsepteerida alkoholijoobe tuvastamise protokolli tõendina, sest protokolli on koostanud vanemkonstaabel I. K. ja samas on ta ennast ka tunnistajana märkinud. Samuti indikaatorvahend ei ole käsitletav kui joobe tuvastamise tõenduslik indikaator. Kuigi ekspertiisiga tuvastati H.G raske alkoholijoove, kuid seda eksperdi arvamust ei saa automaatselt üle kanda käesoleval ajal KarS § 424 järgi kehtiva dispositsiooni kirjeldusega“. 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H.G, maakohtu poolt koostatud määruse on apellatsiooni korras vaidlustanud prokurör R. Amur. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhimotiivid on seejuures järgmised. 4.1 Süüdistatav H.G taotleb maakohtu otsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas. Apellant kinnitab, et ta ei vaielnud süüdistusele vastu, tunnistas enda süüd, samuti vabandas kannatanu ees. Peale kuriteo toimepanemist viibis ta kolm aastat vabaduses ja ta ei sooritanud selle vältel ühtegi õigusrikkumist. Samuti ei ole teda varem karistatud. Ta omab töökohta, seega võib olla kasulik ühiskonnale ning hüvitada kannatanutele põhjustatud kahju. Ka kinnitab H.G, et tal on probleemid tervisega. Ta kannatab perioodidelt tugevate valude käes ja on sunnitud pöörduma 3 abi saamiseks arstide poole. Seetõttu palub H.G vabastada ta tingimisi karistuse kandmisest KarS § 74 alusel. 4.2 Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu määruse tühistamist ning kriminaalasja saatmist selles osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 4.2.1 Esmalt

iab prokurör, et maakohtu määrust tuleb siiski käsitleda õigeksmõistva otsusena, kuna KrMS § 309 kohaselt puudub kohtul õigus lõpetada kriminaalasja KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, vaid teha tuleb kas süüdimõistev või õigeksmõistev otsus. Kriminaalasja lõpetamisel määrusega on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 4.2.2 Kui käsitada antud määrust kui õigeksmõistvat kohtulahendit, ei ole selle põhjendused lugejale jälgitavad ning on raskesti mõistetavad, s.t tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 sätete rikkumisega. Läbi raskuste on võimalik mõista, et kohtu hinnangul ei ole H.G-

süüksarvatav tegu enam karistatav KarS § 424 järgi seoses 1.07.2009 seadusemuudatustega. Prokurör kinnitab, et H.G-

süüks arvatud tegu oli karistatav nii teo toimepanemise hetkel kui ka pärast osundatud seadusemuudatusi. Süüdistatav toimetati pärast kinnipidamist Wismari haiglasse, võeti temalt vereproov ja toimetati see akrediteeritud laborisse, kus tuvastati, et H.G oli veres 2,80 promilli alkoholi. Seega on usaldusväärselt tõendatud, et H.G pani toime mootorsõiduki joobes juhtimise KarS § 424 mõttes ka kehtiva seaduse (LS § 20 lg 31 p 1) kohaselt. 4.2.3 Kokkuvõtlikult

iab prokurör, et kriminaalmenetlust lõpetades on maakohus teinud ebaseadusliku kohtulahendi, kohtu järeldused ei tugine uuritud tõenditele ning ei ole loogiliselt jälgitavad. Seega on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. 5. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde, paludes taotletud osas maakohtu otsus (määrus) tühistada. Prokurör vaidles H.G esitatud apellatsioonile vastu, paludes karistuse osas jätta maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava kaitsja toetas süüdistatava poolt esitatud apellatsiooni ning palus see rahuldada; samaaegselt toetas kaitsja ka prokuröri apellatsiooni,

ides, et kriminaalmenetluse lõpetamisel on maakohus toiminud ebaseaduslikult. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused,

iab, et maakohtu otsus H.G süüditunnistamises ja karistamises KarS § 422 lg 1 järgi tuleb jätta muutmata ning süüdistatava esitatud apellatsioon rahuldamata (I). Küll

iab ringkonnakohus, et tühistada tuleb prokuröri apellatsioonile tuginevalt maakohtu määrus, millega lõpetati H.G suhtes kriminaalmenetlus KarS § 424 tunnustel KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel (II). Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I

1. Süüdistatava esitatud apellatsioonis ei vaidlustata maakohtu poolt mõistetud sanktsiooniliiki (s.o vangistust) ning ainukeseks taotluseks on jätta mõistetud karistus KarS § 74 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata. Apellatsioonis sisaldub küll lause, millega taotletakse alternatiivselt mõista „muu kergem karistus“, kuid sisuliselt tuleb jätta see tähelepanuta. Nimelt nägi nii teo toimepanemise ajal kui ka praegu kehtiv KarS § 422 lg 1 redaktsioon sanktsioonina ette üksnes vabadusekaotuse, mistõttu on igasugused arutelud sanktsiooniliigi muutmiseks (nt rahalise 4 karistuse mõistmiseks) juba olemuslikult välistatud. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus edasiselt mõistetud karistuse osas üksnes KarS §-de 73-74 sätete võimaliku kohaldamise küsimust. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-99-06 põhjalikult selgitatud, milliste põhimõtete alusel toimub isikule karistuse mõistmine ning seejärel tema vabastamine karistuse reaalsest ärakandmisest kas tervikuna (KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1) või vaid osaliselt (KarS § 73 lg 2 ja § 74 lg 2). Vaatluse all oleva küsimuse lahendamisel tuleb karistuse individualiseerimine teostada järgnevate, üksteisele järgnevate sammudena. 8.1 Esmalt tuleb mõista isikule tema teosüüle vastav karistus. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole, kusjuures sellise hinnangu andmisel tuleb keskenduda põhiliselt just isikule omistatavale teole. Kuid selle küsimuse lahendamisel ei saa kindlasti jätta samaaegselt arvestamata ka süüdlase isikut – tegemist on nn teoga lahutamatult seotud isikuliste asjaoludega (otsuse p-d 14-15). 8.2 Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kohus saab seega võimalikku karistusest tingimusliku vabastamise küsimust hakata lahendama alles pärast seda, kui on kohtuliku arutamise tulemina süüdistatava süüdi tunnistanud ja otsustanud, et talle tuleb kohaldada mingi konkreetne karistus (otsuse p 16.1). Kuid osundatud Riigikohtu lahendis sisaldub ka üks järgmine, äärmiselt oluline põhimõte. Nimelt märgib kriminaalkolleegium, et „süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama“ ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega (otsuse p 16.2). See kinnitab otseselt Eesti karistusseaduses kehtivat ning ka praktikas rakendatavat sanktsiooniõiguslikku arusaama, et kui isikule mõistetakse karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele, mitte ei jäeta - nagu mõningates õiguskordades – n.ö reeglina täitmisele pööramata, kui mõistetud karistus jääb alla teatud seadusest sätestatud määra vms. Seega on mõistetud karistuse reaalne ärakandmine Karistusseadustiku regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused.
3. Need tingimused oleksid KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn ). Seega saab süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist lugeda seaduslikuks vaid siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolude või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära, s.o ühte neist nimetatud tunnustest.
4. Kuid kriminaalkolleegium peab vajalikus osundada sellega seoses järgnevale. Tõsi on see, et karistuse kandmisest tingimuslikul vabastamisel piisab ühe nimetatud aluse esinemisest, s.o kas süüteo toimepanemise asjaolude või süüdlase isiku märkimisväärsest eripärast. Kuid nende kahe aluse omavahelist olemuslikku seost ei saa samaaegselt siiski eitada ning käsitleda neid täiesti iseseisvate ning sõltumatute asjaoludena. Karistuse individualiseerimisel ei saa isiku n.ö märkimisväärset eripära silmas pidades ning esile tõstes samaaegselt unustada, et kriminaalmenetluse tulemil mõistetakse karistus isikule ikkagi eest 5 (kõnealusel arusaamal Tallinna Ringkonnakohus ka kriminaalasjas nr süüdistusasjas). 1-08-12946 J.K
5. Teisisõnu on kriminaalkolleegium seisukohal, et kui karistusest tingimisi vabastamise küsimuse otsustamisel võib sellele n.ö positiivse vastuse rajada kas süüteo toimepanemise asjaoludele või süüdlase isikule, võib loogilise järeldusena üks neist nimetatud tingimustest olla samaaegselt ka karistuse tingimisi mõistmist absoluutselt välistavaks asjaoluks. Sisuliselt tähendab see seda, et isikut iseloomustavad andmed võivad ka eripreventiivses tähenduses olla ääretult positiivsed, kuid samaaegselt vaatluse all olevad kuriteo toimepanemise asjaolud välistavad juba eos ning põhimõtteliselt karistusest tingimisi vabastamise võimaluse. Seda kinnitab ka RKKK otsuse 3-1-1-99-06 p-s 18 väljendatu, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla puhul. Ka see seisukoht näitab üheselt, et samaaegselt isikut positiivselt iseloomustavate andmete esinemisega ei saa ega ka tohi jätta vaatluse alt välja isikule omistatavat tegu ennast (seda kinnitavalt ka RKKKo 3-1-1-82-00, p 7.3; aga ka RKKKo 3-1-1-40-04).
6. Oluline on seejuures tähele panna, et nn šokivangistuse võimaliku kohaldamise küsimuseni saab jõuda alles pärast seda, kui on tuvastatud asjaolud, mis annavad alust isiku suhtes jätta talle mõistetud karistus tervikuna tingimuslikult kohaldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab otsuses 3-1-1-99-06 üheselt, et selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus , kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks,

iab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Teisisõnu – enne nn šokivangistuse rakendamist peab kohus tuvastama kas tegu või isikut iseloomustavad erandlikud asjaolud, mis annavad üleüldse aluse KarS §§ 73-74 sätete kohaldamiseks. 13. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga mõistetud karistuse kestuse küsimuses ning

iab, et see vastab H.G teosüüle, s.o puudub põhjus revideerida süüdistatavale karistuseks mõistetud vangistust kestusega kolm aastat, mida edasiselt vähendati ühe kolmandiku võrra. Süüdistatav juhtis raskes joobes olles autot, ületas oluliselt kehtestatud sõidukiirust ning ajas õuealal - kus tuleb olla iseäranis ettevaatlik nii juhtimisel kui ka sõidukiiruse valikul – asuval vöötrajal alla kannatanu, millest tingitud vigastustest viimane ka suri. Apellant kinnitab, et ta kahetses süüteo toimepanemist puhtsüdamlikult, kuid siinkohal osundab ringkonnakohus, et seda on karistuse mõistmisel arvestanud juba ka maakohus. Mingeid täiendavaid põhimõttelisi asjaolusid, mis peaks ja ka saaks tuua kaasa mõistetud karistuse vähendamise, apellatsioonis ei nimetata ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Seejuures tuleb tähele panna, et ka apellatsiooni argumendid on esmajoones suunatud KarS § 74 sätete rakendamisele (karistuse individualiseerimisele), mitte aga sanktsiooni kui sellise vähendamisele. Vaagides edasiselt karistuse võimalikku individualiseerimist, s.o selle tingimuslikult täitmisele pööramata jätmise võimalust, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 14. Apellatsioonis keskendutakse sisuliselt ainult süüdistatava isikuga seotud asjaoludele. Kuid nagu ringkonnakohus eelnevalt osundas, saavad juba teo tehiolud väärata karistusest tingimisi vabastamise sätete kohaldamise. Just sellel argumendil

iab ringkonnakohus, et KarS § 73 - § 74 sätete kohaldamine H.G suhtes on välistatud. Kriminaalkolleegium

iab, et teo toimepanemise viis ehk siis konkreetne teoebaõigus, mis tõi edasiselt kaasa kannatanu surma, ei võimalda vaagida karistusest tingimuslikult vabastamist. Mööda 6 ei saa vaadata faktist, et iseenesest on KarS § 422 lg 1 objektiivse koosseisu dispositsioon määratletud äärmiselt laialt, rääkides ainuüksi „liiklusnõuete (tahtlikust) rikkumisest“, mille tulemusel on ettevaatamatusest põhjustatud teise isiku surm. Teisisõnu – isiku teoebaõigus ehk siis koosseisupärase teo toimepanek võib olla äärmiselt erinevat laadi; nii võib KarS § 422 lg 1 objektiivse koosseisu täita juba ebaõige kiiruse valik, liiklus-ja ilmastikuolude mittearvestamine, vale sõiduvõte jne. Kriminaalkolleegium

iab, et iseäranis raskeks ning taunitavaks teo toimepanemise viisiks KarS § 422 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes on aga joobes juhtimine. Siinkohal tuleb mõistetavalt arvestada sedagi, millise raskusastmega konkreetne joove oli – ja siinkohal ei ole apellant vastustanud seda, et süüteo toimepanemise järgselt tuvastati tal joove 2,81 promilli (vt tlk 65).

1. Ka teo toimepanemise asjaolud ei kätke endas midagi erandlikku kohtupraktika mõttes. Nii on süüdistatav tunnistanud, et autos hakati päevasel ajal lihtsalt viina jooma, peale mida otsustas ta sõita koju ning ka sõber ära viia; selle käigus põhjustati ka liiklusõnnetus. Selline ükskõiksus kaasliiklejate suhtes jääb kriminaalkolleegiumile täiesti arusaamatuks. Samuti ei saa mööda vaadata faktist, et süüdistatav ületas oluliselt kehtestatud kiiruspiirangut ja seda vahetult vöötraja ees. Ning tähelepanuta ei saa jätta karistuse mõistmisel ka sel viisil põhjustatud tagajärge. Koosseisupäraseks on seadusandja lugenud juba sel viisil (s.o liiklusnõuete tahtliku rikkumisega) teisele isikule raske tervisekahjustuse põhjustamise. Raskemaks alternatiiviks on selles tähenduses aga teise isiku surma põhjustamine; ning sellise tagajärje H.G käesoleval juhul ka põhjustas. Need asjaolud kogumis tingivad ringkonnakohtu hinnangul ainumõeldavalt isikule mõistetud karistuse reaalse ärakandmise ning puudub alus KarS §§ 73-74 sätete kohaldamiseks. Kuivõrd ringkonnakohus andis sellele küsimusele eitava vastuse, puudub igasugune alus edasiseks aruteluks, kas oleks süüdistatava suhtes võimalik/vajalik kohaldada nn šokivangistuse regulatsiooni.
2. Eeltoodud argumentidel

iab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb mõistetud karistuse osas jätta muutmata ning H.G apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 16.1 Küll peab ringkonnakohus vajalikuks väljuda apellatsiooni piiridest, täpsustamaks maakohtu otsuse resolutiivosa. Nimelt on süüdistatavalt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võetud ära ka juhtimisõigus, mida ei ole iseenesest vaidlustatud. Samas sisaldub maakohtu otsuse resolutiivosas märge, et „mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise aega arvestada alates kohtuotsuse kuulutamise ajast“. Kriminaalkolleegium märgib, et selline käsitlus ei vasta seadusele (Harju Maakohtu käesoleva asjaga olemuselt haakuvaid ekslikke seisukohti on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium käsitlenud ka

1. septembri 2010 otsuses nr 1-10-6684). Üldreeglina omandavad kõik karistused – ja ka lisakaristused – enda kehtivuse alates kohtuotsuse jõustumisest, mis KrMS § 408 kohaselt saabub hetkel, mil kohtuotsust ei saa vaidlustada teisiti kui teistmismenetluses (KrMS § 410 lg 1 kohaselt pööratakse kohtuotsus täitmisele alles peale selle jõustumist). Erandi moodustab selles küsimuses ainult KarS § 78 p 1, mille kohaselt hakkab katseaeg KarS § 73 ja § 74 sätestatud juhtumitel kulgema alates kohtulahendi kuulutamisest. Seega tuleb maakohtu resolutsiooni selles osas korrigeerida ning ringkonnakohus selgitab, et juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus omandab enda toime (kehtivuse) koos kohtuotsuse jõustumisega. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et lisakaristus laieneb KarS § 55 lg 1 kohaselt kogu põhikaristuse kandmise ajale ja lisaks sellele veel kohtuotsusega määratud ajale. II
2. Prokuröri poolt esitatud apellatsiooni osas

iab ringkonnakohus, et see tuleb rahuldada ning kriminaalasi tuleb taotletud osas saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 7 18. Kuigi maakohus on süüdistuses KarS § 424 järgi lõpetanud menetluse kriminaalasjas määrusega,

iab ringkonnakohus, et õigustatult on reageerinud prokurör sellele apellatsiooni esitamisega. Nimelt tuleb tähele panna, et maakohus on lõpetanud kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.o seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega. Õigustatult märgib prokurör, et selline toimimine on seadusest tulenevalt välistatud. Iseenesest ei ole täielikult asjakohane prokuröri viide KrMS § 309 lg-

1, mille kohaselt võib kohtuotsus olla üksnes õigeksmõistev või süüdimõistev. Juba

1. septembri 2008 aasta määruses kriminaalasjas nr 1-04-179 on Tallinna Ringkonnakohus sedastanud, et kriminaalasja menetluse tulemeid kohtus saab kehtiva Kriminaalmenetluse seadustiku valguses olla siiski põhimõtteliselt kolm – need on süüdimõistev kohtuotsus, õigeksmõistev kohtuotsus ja kolmandana ka kriminaalmenetluse lõpetamine määrusega. Seega ei ole iseenesest välistatud, et kriminaalmenetlus lõpetatakse ka määrusega ning alati ei pea olema tegemist just otsuse vormis tehtud lahendiga. Kuid nagu öeldud, lahendab Kriminaalmenetluse seadus need olukorrad ühemõtteliselt ning seda ka juhul, kui kriminaalmenetluse käigus ilmnevad KrMS § 199 lg 1 p-des 1-5 nimetatud asjaolud.
2. Nimelt sätestab KrMS § 274 lg 1 üheselt, et juhul, kui kohtulikul arutelul tuvastatakse KrMS 199 lg 1 p-des 2-5 sätestatud kriminaalmenetlust välistav asjaolu, lõpetab kohus kriminaalasja määrusega. Kui aga kohus tugineb otsustuse tegemisel KrMS § 199 lg 1 p 1 tunnustele, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumisele, siis tuleb süüdistatava suhtes teha õigeksmõistev kohtuotsus (nii ka Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-9875). Seega on olemuslikult tegemist õigeksmõistva kohtuotsusega ning mingit tähendust ei oma seejuures asjaolu, et kohus on vormistanud enda lahendi määrusena. Et vastavasisuliste küsimuste lahendamisel tuleb lähtuda lahendi tegelikust sisust ning sellest johtuvalt seaduse konkreetsest/asjakohasest regulatsioonist, mitte aga selles lahendis vormiliselt märgitust, tuleneb kaude ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusest nr 3-1-1-75-08, kus kõrgem kohus on

idnud, et kaebetähtaja küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda seaduses fikseeritust, mitte aga sellest, mida on määrusesse edasikaebe tähtaja osas kirjutanud asja menetlenud kohus (selle n.ö sisulise lähenemise kohta vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsust kriminaalasjas nr 1-07-6689, kus kriminaalkolleegium on aktsepteerinud prokuröri apellatsiooniõigust lühimenetluses olukorras, kus maakohtu kohtunik on teinud isiku suhtes KarS § 121 järgi küll süüdimõistva otsuse, kuid samas mõistnud talle KarS § 2 lg-

3 tuginevalt karistuseks „Murru vangla direktori käskkirjaga nr 67–i mõistetud 6 kuuks paigutamise eraldatud lukustatud kambrisse“ ning lugenud ühtlasi selle karistuse kantuks). Seetõttu käsitleb ringkonnakohus maakohtu määrust siiski õigeksmõistva kohtuotsusena, millele on prokurör õigustatult reageerinud apellatsiooni esitamisega. Olgu seejuures märgitud, et ka selle määruse enda kohaselt on tegemist „kohtuotsuse nr 1-10-11221 lahutamatuks osaks oleva kohtumäärusega“. Kriminaalkolleegium

iab, et ülalkirjeldatud viisil toimides on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, s.o teinud vormiliselt seadusega vastuolus oleva lahendi, nagu seda

idis ka prokurör. 20. Ka muus osas soostub kriminaalkolleegium täielikult prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohtadega ning

iab, et määrusena vormistatud, kuid enda sisult õigeksmõistvas otsuses puuduvad motiivid KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Maakohtu määruses sedastatu on enam kui raskesti hoomatav ning selles esitatud seisukohad vastuoksed. Erinevalt prokurörist ei pea ringkonnakohus aga vajalikuks ega ka mitte õigustatuks hakata oletama, mida on maakohus selle määruse tegemisel esmajoones või siis peamise argumendina silmas pidanud; prokurör on ju isegi apellatsioonis märkinud, et maakohtu (võimalik?) arusaam, nagu poleks H.G-

inkrimineeritud tegu käesoleval hetkel enam karistatav, on mõistetav „läbi raskuste“. Selliste 8 „raskuste“ ületamist kohtuotsuse sisuliste motiivide mõistmiseks ei pea ringkonnakohus normaalseks ega aktsepteeritavaks ning

iab seetõttu, et tegemist on kohtuotsuses motiivide puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 21. Seda seisukohta toetab ka kestev praktika. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium enam kui mitmes lahendis asunud seisukohale, et kohtuotsuse põhistatus tähendab lihtsalt väljendatuna seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-11-118-09) ning ka seda, et kohtu väljendatud seisukohad oleksid selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt RKKKo 3-1-1-83-10). Muuhulgas tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele/õiguslikele argumentidele ja kohus seejuures tugines. Seega – kuigi kriminaalmenetluses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte ning kohus hindab neid enda siseveendumuse kohaselt, ei tähenda see ainuüksi mingi järelduse sedastamist kohtuotsuses; konkreetsele seisukohale jõudmine peab olema arusaadav ka otsuse lugejale. Kriminaalkolleegium

iab, et kõnealune nõue laieneb ka kohtu õiguslike seisukohtade kajastamisele; ka juriidilised argumendid, millele kohus tugineb, peavad olema arusaadavad ning motiveeritud. Milleski sellisest käesoleval juhul aga rääkida ei saa.

1. Nii jääb juba arusaamatuks, mida peab kohus silmas argumendi all, et süüdistatav pidi olema teadlik, et „teda võetakse vastutusele sel ajal kehtiva KarS § 424 dispositsiooni kirjelduse kohaselt“. Jääb täielikult mõistetamatuks, kas ei aktsepteeri ning vastutab kohus siin KarS § 17 lg-s 3 sätestatut, näeb eksimist KarS § 5 lg 3 põhimõtte vastu või peetakse silmas koosseisu- või sootuks keelueksimust õiguslikus tähenduses. Samuti on määruses kirjas, et süüdistataval „tuvastatud alkoholijoovet“ ei saa praegu arvestada ja seega tema olukorda halvendada. Milles seisneb see olukorra väidetav halvendamine, jääb täielikult mõistetamatuks. Ka on määruses kirjas, et H.G tuvastati küll raske alkoholijoove, kuid „seda eksperdi arvamust ei saa automaatselt üle kanda käesoleval ajal KarS § 424 järgi kehtiva dispositsiooni kirjeldusega“. Mil moel ei ole omavahel kooskõlas tuvastatud raske joove ning selle eest kriminaalvastutust ette nägev kehtiva karistusseaduse eriosa kooseisu dispositsioon, on taaskord jäänud avamata. Jättes kõrvale küsimuse, et tegemist on õiguslikus tähenduses lihtsalt ebaloogiliste ning arusaamatute seisukohtadega, tuleb menetlusõiguslikust aspektist samaaegselt tõdeda, et tegemist on õiguslikult asjakohaste motiivide puudumisega kohtuotsuses KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise ning kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2. Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium järgmist. Iseenesest tuleb tunnistada fakti, et Karistusseadustiku §-s 424 nähakse alates
3. juulist 2009 uues redaktsioonis ette vastutus mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Seejuures ei oma enam karistusõiguslikku tähendust isiku varasem karistatus seoses mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega. Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) muudeti oluliselt ka joobeseisundi mõistet ja tunnuseid puudutavat õiguslikku regulatsiooni. Tulenevalt kõnealuse seaduse § 7 lg-st 4 kohalduvad liiklusseaduse ja karistusseadustiku muudatused isikute suhtes, kelle kohta ei ole tehtud jõustunud kohtuotsust enne
4. juulit
5. H.G suhtes jõustunud kohtuotsust käesoleval hetkel tehtud ei ole.
6. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõik isikud, kes on neile süüks arvatud teo pannud toime enne
7. juulit 2009, tuleks neile esitatud süüdistuses õigeks mõista. Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud üksnes siis, kui kohus

iab, et isiku tegu ei vasta 9 juba teo toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, või siis juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt RKKKo 3-1-1-76-09; 3-1-1-84-10). Vastavasisulisi motiveeritud argumente maakohtu määruses sisuliselt aga ei

ia.

1. Millisel argumentidel on maakohus asunud seisukohale, et H.G teo toimepanemise ajal esinenud raske joove ei ole kehtiva seaduse kohaselt nõuetekohaselt tõendatud, vaatluse all olevast määrusest ei nähtu. Nagu öeldud, on maakohus siinkohal piirdunud arvamuse esitamisega, et eksperdi arvamus ei ole „üle kantav“. Kriminaalkolleegium ei soostu selle järeldusega. Kohtupraktika on küll asunud seisukohale, et kuivõrd alkoholijoove eeldab vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud. Samuti on praktikas asutud seisukohale, et muutes alkoholijoobe definitsiooni selliselt, et joove on seotud kindla arvulise näiduga, on seadusandja loonud tõendamisobjekti, mille tõendamine ei ole iga tõendiliigi abil võimalik. Nii näiteks ei saa alkoholisisalduse määra isiku veres tõepoolest tuvastada tunnistaja ütluse alusel. Küll aga on võimalik selle koosseisuelemendi tuvastamine tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringu abil (vt RKKKo 3-1-1-112-09). Käesoleval juhtumil on tegemist nimetatutest teise alternatiiviga, nagu õigustatult märgib apellatsioonis ka prokurör. Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, miks ei ole maakohus aktsepteerinud kohtus avaldatud ning tõendina uuritud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti ja labori teatist (tlk 12-13), mille kohaselt on akrediteeringut omav AS Ida-Tallinna Keskhaigla Kesklabor tuvastanud H.G veres alkoholisisalduse 2,80 promilli. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul selle tõendiga vältimatult arvestada ning tuvastada, kas H.G juhtis
2. augustil 2008 sõidukit joobeseisundis kehtiva seaduse tähenduses.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse H.G süüditunnistamises ja karistamises KarS § 422 lg 1 järgi muutmata ning süüdistatava esitatud apellatsiooni rahuldamata. KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsust lisakaristuse kandmise alguse osas. Tuginedes KrMS § 337 lg 2 p-

2, § 338 p-

3, § 339 lg 1 p-

7, § 339 lg-

2, § 341 lg-

1 tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse H.G suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise osas KarS § 422 tunnustel KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ning saadab kriminaalasja selles osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Paavo Randma Urmas Reinola Ivi Kesküla 10