Obsah (6)

§ 424§ 74§ 68§ 75§ 56§ 78

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. november 2010, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10- 9826 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava

§ 424

järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Talvi Vaske

1. oktoobri 2010 aasta otsus RESOLUTSIOON Jätta J.G kaitsja advokaat Talvi Vaske apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:
2. J.G-le oli esitatud süüdistus selles, et tema 23.07.2010.a., kella 23:46 ajal juhtis Tallinnas, XXXXXXX XXX X/X maja juures mootorsõidukit Opel Omega, reg.märgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,09 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik tulemus 0,99 mg/l)). Sellise käitumisega rikkus J.G liiklusseaduse § 20 lg 3 /Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 20 lg 3¹ p 1 /Juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi/ nõudeid. Seega J.G pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis s.o.

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Harju Maakohus tunnistas J.G

§ 424järgi süüdi ja karistas 1 aastase vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas J.G-le mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõistis lõplikuks karistuseks 8 kuud vangistust.

§ 74

lg 1 alusel määras, et koheselt kuulub kandmisele 2 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel luges eelvangistuses viibitud aja 23.07.-24.07.2010.a., s.o 2 päeva karistusaja hulka. Karistusaja alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev. Ülejäänud osa karistusest, see on 6 kuud vangistust jättis kohus tingimisi kohaldamata, kui J.G ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kontrollnõudeid ja kohustusi vastavalt

§ 75lg 1.

Katseaja kulgemise alguseks luges kohtuotsuse kuulutamise päeva.

1. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistava kaitsja, kes palub maakohtu otsus tühistada mõistetud karistuse osas ja mõista J.G-le leebem karistus, mis ei oleks seotud vabaduse võtmisega. J.G tunnistas ennast kuriteo toimepanemises süüdi ja kahetses tehtut. Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. J.G seaduserikkumine ei toonud endaga kaasa liiklusõnnetust ega muud rasket tagajärge, vältas mõni minut ning selle aja jooksul läbis J.G umbes 50-80 meetrit alkoholijoobes majadevahelises sisehoovis. Kuna sõidukiomanik, süüdistatava naiseisa oli väga purjus ning haljasalale ei saanud sõidukit jätta, kuna see oleks langenud tõenäoliselt vandaalide kätte, otsustas J.G ise auto oma maja ette ümber parkida. J.G on tõepoolest varem samalaadsete kuritegude eest karistatud. Kohus leidis, et eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt mõjutab teda õiguskuulekaks saama vaid lühiajaline reaalne vangistus. Samas on kohus pidanud ebaoluliseks asjaolu, et 11.oktoobril 2010.a. AS V. kvaliteedijuht D. L. poolt allkirjastatud iseloomustuse kohaselt J.G on töötanud AS V. alates 01.märtsist 2007 aastast. Tööl on ta käinud korralikult, puudumisi ja hilinemisi ei ole esinenud, tööülesandeid täidab korrektselt, on arenguvõimeline. Iseloomult tähelepanelik ja viisakas. Tal on kaks alaealist last: 7 kuune ja 8 aastane. Laste ema on kodune. Kahtlustatavana antud ütluste kohaselt tarbis J.G
2. juulil 2010.a. kodu lähedal haljasalal koos sõpradega õlut ning kuulati naise isale kuuluvast autost Opel Omega XXX XXX muusikat. Kella 23 paiku otsustas ta süüdistatav auto oma maja ette ümber parkida ,kuna auto omanik oli väga purjus ning sõita oli koduni maksimaalselt 50-80 meetrit. Politsei märguande peale peatus koheselt.

§75

lg 5 kohaselt peatub katseaeg osaliselt täitmisele pööratud vangistuse kandmise ajaks, seega tulnuks katseaja alguseks märkida vangistusest vabanemise päev. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes nr 3-1-1-96-06, 3-1-1-120-09, 3-1-1-25-10 leidnud, et sellisena tuleb käsitada üldjoontes küll KrMS §-s 321 sätestatud nõuetele vastavat apellatsiooni, kuid milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Tegemist on olukorraga, kus apellatsiooni rahuldamist ei pea juba eelmenetluses ringkonnakohtu kohtunikud üksmeelselt võimalikuks ehk kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.
2. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
3. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
4. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning J.G ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta süüdistatav ütlusi anda ei soovinud, tunnistas oma süüd. Seega oli esimese astme kohtus tagatud J.G õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.
5. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Lähtuvalt esitatud taotlusest J.G karistamiseks leebema karistusega, mis poleks seotud vangistusega, milleks saab olla

§ 424

sanktsioonis ettenähtud rahaline karistus, peab kohtukolleegium vajalikuks osutada, et maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et J.G puhul ei ole karistuse eesmärke võimalik saavutada kergemaliigilise karistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on tõepoolest otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Antud juhul on J.G näol tegemist isikuga, kes on neljal korral varem karistatud alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest. Teda on korduvalt karistatud rahalise karistusega, kuid selline kergemaliigiline karistus ei ole mõjutanud teda käituma seaduskuulekalt. Kohtukolleegium leiab, et sellise isiku puhul on kergemaliigilise karistuse mõistmine selgelt ebapiisav. Samuti on teda varem korduvalt mõistetud karistusest tingimisi vabastatud, kuid ka selline kohtu poolt süüdlase usaldamine, et ta suudab vabaduses õigusrikkumiste toimepanemiseta elada, pole olnud õigustatud kuna ta on jätkanud kuritegelikku käitumist. Faktiliselt oleks selline asjaolu võinud välistada ka vaidlustatud kriminaalasjas tema osaliselt karistusest tingimisi vabastamise, kuid kohus on võttes arvesse kõiki võimalikke kergendavaid asjaolusid, sealhulgas apellatsioonis viidatud perekonna, väikeste laste ja ka töökoha olemasolu, siiski leidnud, et teda on võimalik tingimisi karistusest jällegi vabastada, kuid katseaja toime J.G-le mõjub oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellest tulenevalt kohus mõistis reaalsele ärakandmisele 2 kuud vangistust. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on karistuse mõistmisel üles näidanud leebet suhtumist nii J.G süü suurusesse kui ka fakti, et tegemist on isikuga, kes järjepidevalt paneb toime üldohtlikke kuritegusid. Riigikohus on oma lahendites sedastanud, et

§ 74

kohaldamiseks peavad olema tuvastatavad kas teo toimepanemise tehioludes või süüdlase isiku osas märkimisväärsed erisused. Antud juhul sellised erisused tuvastatavad aga ei ole. Ülaltoodust lähtuvalt on kohtukolleegium üksmeelselt seisukohal, et mõistetud karistusliikvangistus on kooskõlas

§ 56

põhimõtetega, seaduslik ja J.G suhtes ainuvõimalik ning tema järjekordne karistamine rahalise karistusega oleks ebaseaduslik. Samuti ei ole ülalnimetatud põhistusel seadusega kooskõlas kogu mõistetud karistuse tingimisi kohaldamata jätmine. 8. Ekslik on apellandi väide sellest, et katseaja kulgemise alguseks oleks pidanud märkima vangistusest vabanemise päeva. Esiteks kohtukolleegium leiab, et selline kaitsja väide on süüdistatava olukorda raskendav kuna sellisel juhul katseaja kestvusest arvatakse välja tema vangistuses viibimise aeg, ehk katseaja lõpptähtaja saabumine lükkub 2 kuu võrra edasi. Samuti on selline väide vastuolus

§ 78

p 1 sätestatuga, kus on üheselt sedastatud, et katseaeg hakkab kulgema

§ 74sätestatud juhul kohtulahendi kuulutamisest.

Viidatud

§ 75

lg 5 kehtestab vaid asjaolu, et reaalselt kohaldatud vangistuse osa kandmise ajal on süüdlane vabastatud kontrollnõuetest sisalduvate kohustuste täitmisest kuna reaalselt nende täitmine kinnipidamiskohas pole võimalik. 9. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA URMAS REINOLA