4-16-147/15

Väärteoasi nr.4-16-147 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend 07.03.2016.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo Ines Üprus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 22.12.2015.a otsus väärteoasjas nr. 2317,15,009159 Kaebuse esitanud isik Istungil osalenud isikud L.T, isikukood: XXX, elukoht XXX kaebuse esitaja: L.T, tema kaitsja Maksim Greinoman, kohtuvälise menetleja – Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu LÕPPOSA Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2317,15,009159 muutmata ning L.T kaebus rahuldamata. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 30.03.2016.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 242 lg 1 alusel rahatrahviga 10 trahviühikut summas 40 eurot. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis L.T 09.09.2015 kell 10.57 Pärnu maantee 2 Järve ristmikul Kristiine linnaosas Tallinnas mootorsõidukit, kasutades telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita. Sõiduki liikumise ajal hoidis telefoni käes. Kirjeldatud tegevusega rikkus L.T LS § 33 lg 11 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. KAEBUSE SISU Kaebuses taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteo tunnuste puudumise tõttu või VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. Kaebaja kaitsja poolt esitatud kaebuses leitakse, et väärteomenetlust alustati ja viidi läbi kättemaksuks L.T-le seoses tema poolt Margo Väina poolsele rikkumisele tähelepanu juhtimisega ning selle rikkumise uurimise tõkestamiseks. Politseiametnikust väärteoprotokolli koostanud Margo Väina on olnud väärteomenetluses erapoolik, mistõttu oleks pidanud ennast taandama hiljemalt menetlusaluse isiku vastulause kättesaamisest 21.09.2015.a. Sellest hoolimata viis Margo Väina läbi rea menetlustoiminguid – tunnistajate ja menetlusaluse isiku ülekuulamine – 07.10.2015.a. ja 04.11.2015.a. Kaitsja leiab, et tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega V™S § 150 lg 1 p 2 tähenduses. Esitatud kaebuses asus kaitsja ka seisukohale, et väärteoprotokollis muudeti lubamatult kahel korral väärteo toimepanemise kohta, rikkudes VTMS § 68 lg 2 sätteid. Kaitsja arvates ei tohtinud kohtuvälise menetleja ametnik muuta faktiliste asjaolude kirjeldust ning pidi tegema väärteoprotokolli paranduse täiendavalt ülekuulatud tunnistajate osas. Kaitsja leiab, et kuivõrd väärteoprotokoll ei vasta V™S § 69 nõuetele, tuleb see lugeda olematuks. Samuti tehti väärteoasjas otsus enne vastulause esitamiseks ettenähtud tähtaja saabumist. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2317,15,009159 olevaid tõendeid, asub seisukohale, et esitatud kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. Kohus leiab, et arutatava väärteoasja menetlemisel ei ole väärteomenetlusõiguse norme rikutud. Väärteoprotokollist nähtuvalt on seda parandatud väärteo toimepanemise koha osas ning parandused teinud kohtuväline menetleja on oma allkirjaga kinnitanud paranduste õigsust. Samuti on näha, et parandusi on tutvustatud menetlusalusele isikule, mille kohta on samuti olemas tema allkiri ja kirjalik kinnitus, et ta on väärteoprotokolliga tutvunud. Väärteoprotokolli muutmise ja täiendamise võimaluse näeb ette V™S § 68 lg 2 ning käesolevas asjas on järgitud nimetatud sätte nõudeid. Kohus leiab, et väärteo toimepanemise koha paranduse ja täpsustusega ei ole rikutud menetlusaluse isiku õigusi, vaid vastupidi see kannab eesmärki aidata kaasa väärteoprotokollis kajastatud faktiliste asjaolude täpsele tajumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmetes lahendites selgitanud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne koosseis on täidetud. Väärteoprotokolli kantava väärteo lühike kirjeldus peab olema piisav selleks, et anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Kohus ei nõustu kaitsja väitega nagu poleks lubatav kohtuvälise menetleja tegevus väärteoprotokolli täiendamisel ja väärteoprotokolli muutmise järgselt oleks võimalik lugeda 3 väärteoprotokolli olematuks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-43-14 p 11 väljendatud seisukoha kohaselt on kohtuvälises menetluses võimalik kohtuvälise menetleja poolt väärteoprotokolli täiendamine tõendusteabe lisamisega või sinna kantud väärteo kvalifikatsiooni muutmine V™S § 68 lg 1 või § 69 lg 3 kohaselt, järgides rangelt isiku õigust teada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse. Väärteotoimiku materjalidest nähtuvalt järgiti väärteoprotokolli parandamisel menetlusaluse isikut õigusi, tutvustades talle paranduse sisu, seega kohus leiab, et väärteoprotokolli kantud parandused ei saanud olla takistuseks menetlusaluse isiku poolt aru saada, millist tegu talle süüks arvatakse ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud V™S § 68-69 sätteid ega § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Kohus ei nõustu kaitsjaga ka selles osas, et väärteoasjas menetluse jätkamisel saadud tunnistajate ütlusi pidanuks täiendavalt kajastama väärteoprotokollis. V™S § 69 lg 2 p 4 kohaselt võib väärteoprotokolli põhiosas märkida kas tunnistaja ütlused või viide, et tunnistajate ütlused on protokollitud eraldi. Käesolevas väärteoasjas koostatud väärteoprotokolli on tehtud märge, et tunnistajate ütlused on protokollitud eraldi ning asjaolul, kas ütlused on saadud menetluse jätkamisel, ei ole tähtsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas lahendi nr 3-1-1-20-15 p-s 39 järgmist: „Eeltoodust lähtudes on väärteoprotokollis vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi väärteoprotokollis kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (V™S § 110 p-d 1-3) ja vastulause esitamise korral vastulausest tulenevas ulatuses ka kohtuvälise menetleja otsuses (V™S § 74 lg 1 p 8). (Vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 19.) Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida. Ülevaade tõenditest tuleb väärteoprotokollis esitada teokirjeldusest eraldi (V™S § 69 lg 2 p-d 3, 4 ja 7). Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi refereeringuna“. Menetlusalusel isikul on vastavalt V™S § 19 lg 1 p-le 6 õigus tutvuda menetlustoimingu protokolliga, heli- ja videosalvestisega ning teha menetlustoimingu tingimuste ja käigu, menetlustulemuste kohta avaldusi. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt oli kirjeldatud õigus L.T-le tagatud, mis tuleneb tema poolt esitatud kaebuse sisust, kus ta annab hinnangu tunnistajate poolt kohtuvälises menetluses antud ütlustele. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et väärteoprotokolli koostamisel ei ole rikutud väärteomementlusõiguse norme ega menetlusaluse isiku õigusi. Kaebaja leidis, et kohtuvälise menetleja ametnik Margo Väina oleks pidanud ennast taandama V™S § 25 lg 1 p 3 alusel vähemalt vahetult peale menetlusaluse isiku poolt vastulause esitamist 21.09.2015.a. Väärteoasja materjalidest nähtub, et Margo Väina, kelle taandamist taotles menetlusalune isik on koostanud 09.09.2015.a. väärteoasjas väärteoprotokolli ning samal päeval kuulanud üle menetlusaluse isiku ja tunnistajad. Kaebuse kohaselt ei ole kaitsjal vastuväidet, et nimetatud etapil on menetlustoiminguid teostanud ennast taandamata jätnud kohtuvälise menetleja ametnik, samas taandamise aluseks olnud asjaolu tekkis väidetavalt juba 09.09.2015.a. politseiametniku Margo Väina suhtlemisel L.T-ga sündmuskohal, mille käigus nagu väidab oma ütlustes ja kaebuses menetlusaline isik juhtis viimane tähelepanu Margo Väina poolsele seaduse rikkumisele. Tulenevalt aga V™S § 26 lg 1 kolmandast lausest esitatakse taotlus kohtuvälise menetleja ametniku taandamiseks viivitamata pärast taandamise alusest teada saamist. Seega taandamise taotluse on menetlusalune isik esitanud siis, kui menetlustoimingud olid juba läbi viidud. 4 Puutuvalt peale menetlusaluse isiku poolt esitatud vastulauset läbiviidud menetlustoimingutesse, siis kohus juhib tähelepanu asjaolule, et tunnistajate täiendava ülekuulamise vajadus tulenes PPA PP korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenentleja Kairi Palitsa poolt PPA PP Lääne-Harju politseijaoskonna patrullitalituse talituse juhile antud korraldusest, sellest tulenevalt oli tarvis üksnes täpsustada rikkumise kohta, teha vastavad parandused väärteoprotokollis ning tutvustada neid menetlusalusele isikule. Taandamistaotluse sisalduva vastulause esitas menetlusaluse isiku kaitsja Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse ametnikule, kes on selle ka rahuldamata jätnud karistamisotsuse tegemisel, millest kohus järeldab, et politsei teise struktuuriüksuse teenistuses olnud Margo Väina ei pruukinud teadlik olla tema vastu esitatud taandamistaotlusest. Kohus nõustub väärteoasjas otsuse teinud kohtuvälise menetleja seisukohaga, et politseiametniku taandamiseks alust ei esine. Taandamistaotluses toodud alus, et väärteomenetluse alustamise põhjuseks oli väidetav politseiametniku rikkumisele tähelepanu juhtimine, on umbmäärane ega sisalda konkreetset viidet seaduse normile. Kohtuväline menetleja, lugedes L.T poolt väärteo toimepanemist tõendatuks, on põhjendatult märkinud, et Margo Väina ei ole käesoleva väärteoasja menetluse vältel teinud midagi sellist, mida aus, kohusetundlik ja pühendunud politseiametnik ei teeks ning ei näidanud muul viisil oma huvitatust L.T karistamises. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teo toimepanek on täielikult tõendamist leidnud. Liiklusseaduse § 33lg 11 p 1 kohaselt on juhil keelatud kasutada juhtimise ajal telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita ja sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajad XXX, XXX ja XXX andsid ütlusi, et L.T sõitis politseipatrullist mööda vähemalt kaks korda, hoides telefoni käes ja toetades seda rooli peale. Tunnistaja XXX kinnitas kohtule, et ta nägi ise, kuidas läbi juhipoolse akna toimus kas filmimine või pildistamine. Tunnistaja XXX andis ütlusi, et L.T sõitis mitu korda politseiametnike eest läbi, demonstratiivselt filmides või pildistades neid. Kohus märgib, et tunnistajate ütlused ei erinegi menetlusaluse isiku enda ütlusest, kes ei ole pildistamise fakti kunagi eitanud. Kaebaja on aga väitnud, et pildistamisest oli ta ise politseinikele teatanud, kui tuli autost välja küsima, miks nad rikuvad seadust, millest nad järeldasid, et L.T tegi mobiiltelefoniga pilte sõiduki juhtimise ajal. Samas tuleneb L.T ütlustest, et pildistamise eesmärk oli tal jäädvustada politseisõiduki registreerimisnumber, kuna nädal enne vaadeldavat sündmust nägi ta analoogset varjatult, eritunnusteta teostatavat liiklusjärelevalvet ning olles veendunud sellise tegevuse ebaseaduslikkuses, helistas numbrile 112, kuid tol korral ei võetud informatsiooni vastu, L.T ütluste kohaselt soovitati tal järgmine kord politseisõiduk pildistada. L.T ütlustest seega järeldub, et 09.09.2015, nähes samasugust olukorda, kus politseiametnik teostab liiklusjärelevalvet helkurvestita, oli tal vaja üksnes fikseerida patrullis olnud politseisõiduki registreerimisnumbrit, mida ta ka tegi. Kohus ei pea L.T ütlusi eluliselt usutavaks selles osas, et pärast pildistamist pidas ta vajalikuks minna sellest politseiametnikke teavitama, eeldades nende negatiivset reaktsiooni ja sellele järgnevaid tema jaoks ebameeldivaid tagajärgi. Tunnistajate ütluste kohaselt avaldas L.T pretensiooni XXX helkurvesti puudumise osas pärast seda, kui talle tehti peatumismärguanne. Tunnistaja XXX ütluste kohaselt on väärteotoimikusse lisatud pildilt näha, kui ta kummardub läbi avatud akna autosse sõidu ajal telefoni kasutamisest teatamise hetkel. Seega tunnistajate ütlusi kinnitab L.T enda poolt tehtud foto. Kaitsja asus seisukohale, et tunnistajate ütlused on vastuolulised ning ebausaldusväärsed. Kohus märgib seoses sellega, et selline väide on paljasõnaline, kuna kaitsja ei ole viidanud mitte ühelegi vastuolule, mis oleks esinenud kolme tunnistaja ülekuulamisel. Samuti jääb kohtule arusaamatuks, mis asjaolu oleks võinud anda kaitsjale aluse lugeda tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseteks. 5 Tunnistajad rääkisid kohtule 09.09.2015.a. aset leidnud sündmusest poole aasta pärast oma mälu järgi ning arvestades politseiametnike tööülesannete eripära, on ilmselge, et menetlusaluse isiku sõiduki värv ja registreerimisnumber ei jäänud neile meelde. Analüüsinud tunnistajate poolt kohtuistungil vahetult antud ütlusi, hinnanud väärteoasjas teisi leiduvaid tõendeid, jõuab kohus järeldusele, et L.T on toime pannud LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo tahtlikult, tema tegevuses puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Liiklusseaduse § 242 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 20 trahviühikut. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on L.T kehtiv karistus suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest, kuid arutatava teo on ta toime pannud enne selle eest karistamisotsuse tegemist. Kohus leiab, et L.T-le karistuse määramisel on kohtuväline menetleja järginud KarS § 56 sätestatud põhimõtteid. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja põhjendatult arvestanud isiku süü astet, kergendavate asjaolude puudumist ning üld- ja eripreventiivseid eesmärke. L.T-le määratud karistusmäär – rahatrahv 10 trahviühiku ulatuses – jääb LS § 242 lg 1 sanktsiooni keskmise määra piiridesse ning kohus leiab, et selline karistus on proportsionaalne toimepandud teole, on kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega ja seega on seaduslik ja õiglane. Kohus leiab seega, et kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei ole alust. Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111, Julia Vernikova Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)