Obsah (6)

§ 66§ 12§ 16§ 47§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtuotsuse tegemise aeg 10. märtsil 2017. a Tartu kohtumajas ja koht Väärteoasja number 4-16-8353 Kohtukoosseis Sekretär Kohtunik Peet Teidearu K

§ 66

lg 2 alusel võimaldati Z.L tasuda rahatrahv ära ositi ning määrati viimase osa tasumise tähtpäevaks 01.03.

1. a. 17.11.
2. a esitas Z.L Tartu Maakohtule eelnimetatud otsuse peale kaebuse (tl 6). Menetlusalune isik leiab, et ei ole talle süüksarvatavat tegu toime pannud. Ta võttis võõra kaardiga sõitmise omaks üksnes seepärast, et politseiametnik lubas teda „plate peale“ panna ning töötles psühholoogiliselt, kuivõrd hoidis teda tee peal kinni 1,5-2 tundi. Kui politsei ta Tartus kinni pidas, siis oli sõidumeerikus tema juhikaart. Väidetava rikkumise ajal ei olnud sõiduki roolis Z.L – tema oli enne politsei poolt kinni pidamist sõitnud vaid 10-15 minutit. Kuna tema ütlused rikkumise kohta on saadud menetlusseadust rikkudes, siis ei saa nendega arvestada. Muud tõendid selle kohta, et ta kasutas teise isiku juhikaarti, puuduvad. Seetõttu palub Z.L Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 01.11.
3. a kiirmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2780,16,009782 tühistada ja lõpetada asjas väärteomenetlus. Kohtuväline menetleja Z.L-i kaebusega ei nõustu (tl-d 11-12, 64-65). Menetlusalune isik on ise nõustunud kiirmenetlusega ning andnud ütlusi, milles võtab võõra kaardi kasutamise omaks. Usutav ei ole, et kontrolli teostanud politseiametnik teda selleks sundis – tegu on staažika politseiametnikuga, kes teab, et vaidluse tekkides või asjaolude selgusetuse tõttu koostatakse väärteoprotokoll. Lisaks näitab tahhograafi andmete aruanne, et A.V.juhikaart võeti meerikust välja kell 14.03 ning et juba kell 14.04 sisestati sinna Z.L-i juhikaart. Kella 14.14 ajal pidas politsei Z.L-i kinni. Sõidukis sel ajal A.V. ei viibinud ning tema 2 nimele antud juhikaardi andis Z.L politseinikele üle oma taskust. Juba see, et A.V.omab üksnes B-kategooria sõiduki juhtimisõigust, näitab, et kaebuses esitatu ei vasta tõele. Eeltoodud asjaoludel palub kohtuväline menetleja jätta kaebuse rahuldamata ning Lõuna Prefektuuri 01.11.
4. a kiirmenetluse otsuse tühistamata. Kohtu seisukoht Väärteomenetluses kogutud tõenditest nähtub, et Politsei-ja Piiirvalveameti Lõuna prefektuuri poolt on väärteomenetlus alustatud põhjendatult. Z.L-i kontrollimisel tekkis politseil põhjendatud kahtlus, et Z.L on enne politsei poolt kinnipidamist ja kontrollimist kasutanud veokis DAF XF reg.nr.XXX sõidumeerikus teise isiku sõidukaarti. Z.L-ile on selgitatud tema menetluslikke õigusi ning selle kohta on võetud temalet ka allkiri (tl.14 pöördel).Z.L on oma allkirjaga kinnitanud, et temale on selgittaud V™S §19 järgseid õiguseid ja on ka oma allkirjaga kinnitanud , et nõustub väärteoasjas kiirmenetluse läbiviimisega (tl. 14). Z.L-ile on antud võimalus omakäeliselt kirjutada seletus. Ain mõistus on kirjutanud „sõitsin vale kaardiga Pärnust Tartu, V.A. kaart“ Z.L on oma allkirjaga kinnitanud neid omakäelisi ütlusi ( tl. 14 allservas). Tunnistaja S.H.kohtus antud ütlused menetluse käigu kohta kinnitavad, et menetlustoimingud kohapeal võtavad oma aja. Kaardi andmed tuleb arvutisse laadida. Kontrollitakse jooksva päeva sõitusid ja eelneva 28 päeva sõitusid. Anti menetlusalusele isikule võimalus helistada firmasse, et täpsutada veoki Tartusse toimetamise asjaolusid. Tunnistaja S.H.ütlustel ka lihtsa menetlusega kus ei ole digitaalsete andmete allalaadimist, kulub 40 minutit. Seega on väärteomenetluses kiirmenetluse kohaldamine politsei poolt on olnud põhjendatud. Menetlejal ei tekkinud kahtlusi väärteokooseisu osas ja menetlusalune isik on nõustunud kiirmenetlusega; temale on eelnevalt tuvustatud tema õiguseid ning ta on saanud omakäelisi selgitusi anda ja selgitusi kirjutada. LS § 131 lg 1 kohaselt toimub mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestus nõukogu määruse (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta lisa I kohase mehaanilise sõidumeeriku salvestuslehtede või lisa IB kohase digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku mällu salvestatud andmete järgi. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 165/2014 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta ning muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist EMPs, artikkel 34 lg 1 ls 1 sätestab, et juht kasutab salvestuslehte või juhikaarti iga päev, mil ta sõidukit juhib, ning alates hetkest, kui ta sõiduki üle võtab. Sama lõike
5. ja
6. ls-st tuleneb, et salvestuslehte või juhikaarti ei võeta välja enne igapäevase tööaja lõppu, kui selle väljavõtmine ei ole muul viisil lubatud, ning et ühtki salvestuslehte või juhikaarti ei tohi kasutada pikema aja jooksul kui see, milleks see on ette nähtud. LS § 2172 sätestab väärteokaristuse teise isiku juhi kaardi kasutamise eest. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et 01.11.
7. a juhtis menetlusalune isik autovedudeks kasutatavat N3 kategooria, st üle 12 tonnise täismassiga mootorsõidukit DAF XF 460 FT riikliku registreerimisnumbriga XXX. See on tõendatud kohtule esitatud materjalidega, eelkõige rahvusvahelise kaubaveo saatelehega (tl 56) ning menetlusaluse isiku ning tunnistajate L.P. (P) ning S.H.ütlustega (vt vastavalt tl 49 pöördel kuni tl 52; tl 52-53; tl 61 pöördel kuni tl 64), millest kogumis ilmneb, et 01.11.
8. a peeti Z.L politsei poolt kinni veoauto roolist, millega ta oli teel Võrru lauakoormat peale võtma, et sealt edasi see Poola Vabariiki 3 transportida. Seega oli Z.L enda sõidu- ja puhkeaja arvestuse eesmärgil kohustus kasutada sõidumeerikut. Vaidlus puudub ka selle üle, et 01.11.
9. a ajavahemikul kella 08.35 kuni kella 14.03 oli nimetatud veoauto sõidumeerikusse sisestatud A.V.(isikukood: XXXX) juhikaart nr XXXXX. See asjaolu on usaldusväärselt tõendatud tahhograafi andmete aruande (tl 15-17) ning tunnistaja S.H.ütlustega kogumis (vt tl 62). Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas 01.11.
10. a ajavahemikul kella 08.35 kuni kella 14.03, kui mootorsõiduki DAF XF 460 FT sõidumeerikusse oli sisestatud A.V.juhikaart, sõitis nimetatud veokiga menetlusalune isik Z.L. Menetlusalune isik Z.L väitis kohtus, et tema kõnealusel ajal selle sõiduki roolis ei olnud – tema alustas sõitu alles kella 14.03 ajal, natuke enne seda, kui politsei ta liiklusjärelevalve käigus kinni pidas. Tema ütlustest nähtub, et 01.11.
11. a hommikul oli ta poja juures Tallinnas. Kusagil kella kümne paiku hommikul helistas ootamatult logistik, et vaja Poola minna. Menetlusalune isik oli nõus. Siis helistas L.P. st tema ülemus, et auto on Tartu tee ääres Laaduri juures, et saad sa sinna minna. Z.L vastas, et saab küll. Ta võttis interneti lahti ning leidis ühe auto - oli mingi väike suvaline auto, 5 eurot maksis -, kes pakkus sõidu jagamise teenust. Menetlusalune isik sõitis sellega reisijana Tartusse, võttis Laaduri sissesõidu teel seisnud veoautoauto ning hakkas Tartu poole sõitma. Kohus on seisukohal, et Z.L-i eelviidatud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd varasemas menetlusetapis on ta andnud kardinaalselt teistsuguseid ütlusi ega ole kohtule piisava usutavusega suutnud ära selgitada nende ütluste vahel esinevaid vastuolusid. Nimelt nähtub 01.11.
12. a menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (tl 14), et Z.L võttis omaks, et sõitis A.V.valekaarti kasutades Pärnust Tartusse. Hiljem on Z.L asunud väitma, et kohtueelses menetluses antud ütlused ei vasta tegelikkusele. Ta andis alusetult ennastsüüstavaid ütlusi, kuna vastasel juhul lubas kontrolli teostanud politseiametnik teda 30 päevaks „plate peale“ panna. Lisaks survestati teda psühholoogiliselt, kuna teda hoiti politseiametnike poolt pikalt kinni, samas kui tal oli väga kiire, sest tal vaja õigeaegselt jõuda Võrru koormat peale laadima. Kohus leiab, et sellised põhjendused ei ole usutavad. Väheusutav on politseipoolne survestamine 30 päevaks „plate peale“ panekuga, kuivõrd § 2172 ei näegi karistusena aresti ette. Lisaks on kohus seisukohal, et inimene, kes teab, et ei ole temale etteheidetavat tegu toime pannud, ei nõustuks kiirmenetluse kohaldamise ning ennastsüüstavate ütluste andmisega isegi siis, kui teda survestatakse, vaid valiks üldmenetluse, kus ta saaks rahulikumates tingimustes esitada omapoolseid kirjalikke vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. Seda, et menetlusalune isik oli teadlik üldmenetluse kohaldamise võimalusest, tõendab 01.11.
13. a menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll (tl 14), millest nähtub, et isik andis allkirja oma teadlikkuse kohta sellest, et ütluste või allkirja andmisest keeldumist loetakse kiirmenetlusega mittenõustumiseks ning alustatakse üldmenetlust. Lisaks oleks üldmenetluse valimine võimaldanud isikul välistada ka väidetavat ajasurvet, kuivõrd ära oleks jäänud kohapealne karistusotsuse vormistamine ning selle täitmise tingimustes kokkuleppimine. Ehkki menetlusaluse isiku nende ütluste, kus ta kirjeldab töökäsu saamist ning Tartusse jõudmist, ebausaldusväärseks tunnistamiseks piisab eelnevast, peab kohus vajalikuks märkida, et Z.L-i kohtus antud ütluste tõepära on kahtluse alla seatav ka nende ebamäärasuse tõttu. Näiteks ei nimeta Z.L, millise autoga ta Tartusse sõitis, vaid märgib üksnes, et 4 oli „mingi väike suvaline auto“. Arvestades seda, et Z.L on kutseline autojuht, mis võimaldab eeldada, et ta on autodega paremini kursis kui mistahes keskmine isik, siis oleks ta sõidukit kirjeldanud vähemalt selle margi järgi. Ka jäi menetlusaluse isiku ütlused ebamääraseks selles osas, kust ta sai Tartus seisva sõiduki võtmed, kuivõrd ta ütles vaid, et „on üks teatud koht, kus võtmed on“ (vt tl 50 pöördel). Samas, asjaolude osas, mis puudutasid sõitu alates Laadurist ning politseikontrolli, olid Z.L-i ütlused piisavalt üksikasjalikud. Seega ei saa Tartusse tulekuga seotud ütluste ebamäärasust põhjendada unustamisega. Lisaks on Z.L-i ütlused eluliselt mitteusutavad: on vähetõenäoline, et veokite vahetus käib sellisel kujul, nagu kirjeldas menetlusalune isik – keegi tundmatu isik toob veoauto ära, jätab võtmed „ühte kohta“ ning läheb minema, ilma et annaks sõidukit isiklikult teisele juhile üle. Z.L-i ütluste tõepära kõigutab järgnevgi. Nimelt väitis tunnistaja S.H.kohtus, et kohapeal ütles Z.L politseiametnikele ka isiku nime, kes ta väidetavalt Tallinnast auto juurde oli toonud. Kui vanemliikluspolitseinik P.K. sinna firmasse helistas ning öeldut kontrollis, selgus, et Z.L-i poolt nimetatud isik oli terve päeva viibinud koolitusel või seminaril ega saanud kuidagi Z.L Tallinnast Tartusse transportida (vt tl 62, 63). Kohus leiab, et kõik eelnevalt märgitu kogumis viitab sellele, et need ütlused on Z.L-i poolt välja mõeldud ega vasta tegelikkusele. Kohus kuulas vaidlusalases küsimuses tunnistajana üle ka L.P., Z.L-i tööandja OÜ L&P T. juhatuse liikme (vt tl 52-53). Temagi väitis, et 01.11.
14. a alustas Z.L sõitu alles Tartust. Samas leiab kohus, et temagi ütlused ei ole usaldusväärsed. Esiteks olid L.P. ütlused Z.L-i omadega sarnaselt ebamäärased. Näiteks ei osanud tunnistaja öelda, millise firma nn juhi jagamise teenust 01.11.
15. a kasutati selleks, et kõnealune veoauto Pärnust, kus oli OÜ L&P T. asukoht, Tartu toimetada. L.P.väitis kohtus, et on kümneid selliseid situatsioone ning et ta ei pannud kirja, millise firmaga täpselt tegu oli, lihtsalt lepiti kokku, et nende juht läheb Tartusse (vt tl 52 pöördel). Lisaks ebamäärasusele on eelnevalt kirjeldatu ka eluliselt ebausutav – ei ole usutav, et suured veokid antakse suulise kokkuleppe alusel ilma, et firma nimegi üles märgitakse, võõra isiku valdusesse. Ka esinevad L.P. ütlustes vastuolud. Nimelt väitis tunnistaja algul, et ta oli juhi jagamise teenuse tõttu eelnevatel päevadel helistanud mitmesse firmasse ning uurinud, kes on nõus auto Tartusse ära tooma ning et alles mitme päeva pärast keegi helistas, et nende autojuht tuleb (vt tl 52). Sellest järeldab kohus, et Võrust koorma peale võtmise ning Poola toimetamise tellimus tuli mitmeid päevi enne 01.11.
16. a. Samas hiljem väitis L.P. et ei mäleta, millal veotellimus logistikafirmalt tuli, et ju ta ikka eelmisel päeval tuli või niimoodi, et tavaliselt üks päev öeldakse ette (vt tl 52 pöördel). Ka esinesid Z.L-i ning L.P. ütluste vahel olulised ebakõlad. Nimelt osutas kohus juba eespool Z.L-i ütlustele, kus too väitis, et L.P.helistas talle veotellimuse osas alles 01.11.
17. a hommikul. Samas nähtub L.P. ütlustest, et kui tellimus tuli – kohus märgib vahelepõikena, et tellimus tuli sama isiku ütluste kohaselt aga hiljemalt 31.10.2016, st päev enne 01.11.2016, (vt ülalt) –, siis andis ta sellest kohe Z.L-ile teada ning see, et Z.L on juht, kes pidi Tartust auto võtma ja minema Poola kaupa laadima, oli kohe teada. Lisaks sattus L.P.istungil silmnähtavalt segadusse väitest justkui oleks ta alles 01.11.
18. a hommikul andnud Z.L-ile veotellimuse kohta teada. Sellised vastuolud viitavad emmakumma ütluste tõele mittevastavusele Kõige eelneva koostoimes ei saa kohus selle asjaolu tuvastamisel, kes oli sõiduki roolis 01.11.
19. a ajavahemikul kella 08.35 kuni kella 14.03, kui sõidumeerikusse oli sisestatud A.V.juhikaart, tugineda ei Z.L-i ega ka tunnistaja L.P. ütlustele. 5 Samas on kohtuväline menetleja esitanud kohtule politsei andmebaasist saadud andmed kolme erineva mootorsõiduki ning nende omanike ja kasutajate kohta (vt ümbrik tl 60). Neist andmetest saab teha ühese järelduse menetlusaluse isiku Z.L-i ning A.V.tiheda isikliku seotuse kohta, sest kõigi kolme sõiduauto kasutajaks sel ajal, kui omanikuks oli A.V., on märgitud Z.L. Kui arvesse võtta sedagi, et A.V.l endal on üksnes B kategooria sõidukite juhtimisõigus (vt. detailandmete päringut isiku kohta politseiasutustele tl 18-19), st et A.V.ei tohigi N3 kategooria sõidukit juhtida, ja et A.V.juhikaart oli sõidumeerikust välja võetud vahetult enne Z.L-i juhikaardi sisestamist ning oli kontrolli hetkel oli see Z.L-i valduses –tema taskus. See on tõendatud tahhograafi andmete aruande (vt tl 15-16) ja tunnistaja S.H.ütlustega (vt tl 62) –, siis saab nende kaudsete tõendite põhjal kogumis järeldada, et 01.11.
20. a ajavahemikul kella 08.35 kuni kella 14.03, kui sõidumeerikus oli A.V.juhikaart, oli roolis siiski menetlusalune isik Z.L. Kohtumenetluses tunnistaja A.V. ei reageerinud kohtukutsele; temale loodi võimalus videokonverentsi korras Tartu Maakohtule ütlusi anda. Eeltoodud tõendid annavad vihje käsitletavas veokis libakaardi kasutamise võimalusele. Seega tuleb asuda seisukohale, et Z.L rikkus LS § 131 lg 1 ja Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse nr 165/2014 artikli 34 nõudeid ning realiseeris LS § 2172 sätestatud väärteokoosseisu objektiivse külje asjaolud.

§ 12

lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures

§ 16

lg-st 1 tulenevalt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ning otseseks ja kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Väärteoasjas selgunud asjaolud ei jäta kahtlustki selles, et Z.L teadis, et ajal, mil tema sõiduki roolis oli, oli sõidumeerikusse sisestatud teise isiku, st A.V.juhikaart. Subjektiivse külje pealt tegutses Z.L otsese tahtlusega

§ 16lg 3 mõttes.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut Z.L tuleb selle teo eest karistada. LS § 2172 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut.

§ 47

lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest miinimumtrahvina kohaldada 3 trahviühiku suurust rahatrahvi, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku Z.L-i tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§-s 58, ei ole. Puuduvad ka

§ 57järgsed karistust kergendavad asjaolud.

Z.L-i süü suuruse määratlemisel tuleb arvestada ka tema enda suhtumise intensiivsusega teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime otsese tahtlusega. Lisaks tuleb arvestada sellega, et Z.L oli ees sõit läbi Võru Poola ning töö- ja puhkeaja nõuetest mittekinnipidamine sellisel pikal distantsil on väga ohtlik ning võib lõppeda väga raskete tagajärgedega. Samas on võimalikud kahjulikud tagajärjed reeglina väiksemad kui näiteks sõitjate veol töö- ja puhkeaja nõuete eiramise korral. Eelnevat kogumis hinnates võib väita, et Z.L-i süü on keskmine. 6 Karistusregistri väljatrükist (tl 20) nähtuvalt ei ole Z.L analoogsete ega ka teiselaadiliste rikkumiste eest varem karistatud. See viitab asjaolule, et Z.L-i rikkumine ei ole süstemaatilist laadi –ei ole väljakujunenud käitumismall. Samas on kohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb Z.L-i poolt toime pandud rikkumisse suhtuda siiski täie tõsidusega. Igal aastal hukkub liikluses kümneid inimesi, vigastatute arv küündib üle tuhande. Maanteeameti koduleheküljel oleva info kohaselt toimus näiteks

1. a 1821 inimkannatanutega liiklusõnnetust, milles hukkus 71 ja sai vigastada 1459 inimest. Suur on ka varaline kogukahju, mis liiklusõnnetuste tagajärjel igaaastaselt tekib. Kui liiklusõnnetusse satub veok, siis on kahjulikud tagajärjed reeglina raskemad kui sõiduautode puhul. Seega tuleb liikluses eriti just veokijuhtide üleastumistesse suhtuda ülima tähelepanelikkusega ning anda nende õigusvastasele käitumisele riigipoolne hinnang rangema karistuse kohaldamise näol. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kohtuväline menetleja kohaldatud karistus, mis jääb karistusmäära keskele, on vastavuses Z.L-i süü ning karistuse eesmärkidega ja järelikult tuleb Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 01.11.
2. a kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2780,16,009782 jätta täielikult muutmata. Kohtuväline menetleja on otsuses võimaldanud Z.L rahatrahvi ära tasuda ositi, kusjuures viimase osa tasumise tähtajaks oli määratud 01.03.
3. a. Seega on kohtuvälise menetleja otsusega Z.L-ile määratud rahatrahv ajatatud 4 kuu peale otsuse tegemisest. Kuna aga käesoleva otsuse tegemise seisuga on nimetatud tähtaeg juba möödunud, siis õigusselguse huvides märgib kohus, et Z.L tuleb rahatrahv ära tasuda 4 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7