4-17-2303/4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mail 2017.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-17-2303 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuasi E.P isikukood xxx elukoht Xxxx ,Soome väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.04.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302, 17,
2. Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus, Rahumäe tee 6/1, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 3, V™S § 120 lg 1; § 132 p 2; § 133; § 134; § 135, kohus otsustas: E.P kaebus rahuldada osaliselt. PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 13.04.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,17,004173 tühistada ning teha uus otsus. Mõista E.P süüdi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi ja karistada rahatrahviga 70 trahviühikut s.o 280 eurot (kakssada kaheksakümmend eurot) e. jätta põhikaristus muutmata. Määratud rahatrahv 280 eurot tuleb tasuda KarS § 66 alusel ositi 4(nelja) kuu jooksul, igas kuus kuulub tasumisele vähemalt 70 eurot , kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis, nr EE 40 3300 3334 1611 0002 Danske Bankis või nr EE 701 7000 1700 1577 198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
3. Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse liikluspolitseinik Vahur Tulper koostas 25.03.2017.a. väärteoprotokolli selle kohta, et 25.03.2017.a. kell 10.27 ajal Männiku teel (Õnne ja Kagu tn. vahel) Tallinnas, juhtis E.P mootorsõidukit Volkswagen Passat reg.nr.-ga 832 BCL asulavälisel teel kiirusega 75 +- 3 km/h, lubatud kiiruse sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus E.P liiklusseaduse § 15 lg.1 p.2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg.2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.04.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2302, 17,004173 määrati E.P-le karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi rahatrahv 70 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot . Kaebuse sisu. Menetlusalune isik tunnistab temale omistatud rikkumist, ei vaidlusta seda. E.P väitel on ta hetkel töötu ja elab elukaaslase palgast, millest ei piisa.Tal on nelja aastane poeg, kelle lasteaed,söök ja muud kulud vajavad maksmist. Samuti on korteri liising, söök, kulud transpordile. Palub otsuse ümbervaatamist ja kergemat rahalist karistust, kuna sellise summa maksmine on võimatu. Võimalusel palub piirduda hoiatusega. Kohtuistungil osaleda ei soovi. Kohtuvälise menetleja seisukoht. Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kaebuses maakohtule E.P palub karistuse määramisel piirduda hoiatusega. Taotlust põhjendab kaebaja asjaoludega, et ta on hetkel töötu ning elukaaslase ülalpidamisel. Kohtuväline menetleja, tutvunud E.P kaebusega ja väärteoasja materjalidega asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-113-12 p. 9.1 asunud seisukohale, et KarS § 56 lg. 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise mo- tiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Kohtuväline menetleja on seisukohal, et LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo puhul väljendub teosüü isiku poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määrast. E.P ületas lubatud suurimat sõidukiirust LS 227 lg 2 alammääras. Menetleja on süü kõrval arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning isikut iseloomustavate andmetena tema karistusregistris kajastuvat. Karistust kergendavaid asjaolusid ei ilmne ka menetlusalus isiku kaebusest. Raske majanduslik olukord ei saa mõjutada süü suurust määral, mis annaks kaebemenetluses aluse karistuse kergendamiseks. Kuna mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas ja selle juhtimisel võivad olla ohustatud nii juhi enda kui ka teiste liiklejate elu, tervis ja vara, on selline tegevus lubatud vaid seadusega ettenähtud korras. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et sellise isiku enesemääramise õiguse piirangu vajadus on ühiskonna poolt tunnetatav ja pidi olema üheselt mõistetavalt arusaadav ka kaebajale. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Menetlusaluse isiku karistusregistri andmetest nähtub, et kaebajal on 2 kehtivat väärteokaristust. Seoses menetlusaluse isiku taotlusega karistuse määramisel piirduda hoiatusega, märgib kohtuväline menetleja, et LS § 227 lg 2 kohaselt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või mootorsõiduki juhtimisõiguse ära( võtmisega kuni 3 kuuks. Lisaks näeb LS § 227 lg 5 p 1 ette võimaluse kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kolme kuuni. Kohtuväline menetleja juhib tähelepanu asjaolule, et kaebemenetluses kohtu poolt hoiatuse tegemist kehtiv seadus ette ei näe. V™S § 30 lg. 1 p. 1 näeb ette erandi väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ning puuduba valik menetlushuvi. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamist menetlusalune isik kohtuvälises menetluses ega ka maakohtule esitatud kaebuses selgitanud ei ole. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuivõrd menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo puhul on tegemist massiliselt toime pandava väärteoliigiga, on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine selline rikkumine, mille puhul esineb avalik menetlushuvi. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-58-13 p 10 asunud seisukohale, et liiklusalaseid väärtegusid jätkuvalt toimepanevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Menetleja leiab, et 70 trahviühiku s.o. 280 euro suurune rahatrahv omab menetlusaluse isiku suhtes kasvatatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Lisaks eripreventiivsetele eesmärkidele on menetleja karistuse määrami-el arvestanud ka üldpreventiivsete eesmärkidega - õiguskorrakaitsmise huvidega, mille eesmärk on avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab kaasliiklejates usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohuallikas ja selle juhtimine nõuab juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatu suhtumine liiklusseaduse täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele määratud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et nad on lähtunud KarS § 56 sätestatust. Karistus on teopõhine ehk esmalt tuleb arvestada toimepandud süüteo asjaolusid ja seejärel alles süüdistatava isikut. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr. 3-1-1-43-06 p.13.1 asunud seisukohale, et karistusõigus on suunatud esmajoones teole, mitte aga täide-viijalekaristusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Väärteoasjas tehtud otsuses jääb kohtuväline menetleja otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et E.P kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Liiklusseaduse § 15 lg.1 p.1 sätete kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg.2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 21-40 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi lg.5 p.1 alusel võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Vaidlust ei ole selles, et 25.03.2017.a. kell 10.27 ajal Männiku teel (Õnne ja Kagu tn. vahel) Tallinnas, juhtis E.P mootorsõidukit Volkswagen Passat reg.nr.-ga 832 BCL asulavälisel teel kiirusega 75 +- 3 km/h, lubatud kiiruse sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus E.P liiklusseaduse § 15 lg.1 p.2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg. 2 järgi. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 113.04.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2302, 17,004173 määrati E.P-le karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi rahatrahv 70 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot . E.P poolt toime pandud väärtegu on mh tõendatud: heli- ja videosalvestusega, menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt isik oma väärtegu ei kommenteeri, mõõtevahendi s.o. kiirusmõõtur LaserCam4 nr. LEO151 on taadeldud (taatlemistunnistus nr. TTRS-16/00160 ). KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Oma tegevusega on E.P täitnud LS § 227 lg.2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, sest kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, sõites 50 km/h alas kiirusega 75 +- 3 km/h ,pidi sõidukijuht sellist kiirust selgelt tajuma . Oma ütlustes ei anna menetlusalune isik selgitust ,mis põhjusel ta sellise õigusrikkumise toime pani, ühtegi objektiivset ega mõistlikku põhjendust sellisele rikkumisele E.P menetluse vältel andnud ei ole. Tulenevalt LS § 14 lg 2 peab iga liikleja järgima kõrvalekaldumatult liiklusalaste õigusaktide nõudeid . Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et E.P poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot . Seega on põhikaristus määratud LS § 227 lg. 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras . Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib öelda, et lubatud sõidukiiruse ületamist arvestades on menetlusaluse isiku süü LS § 227 mõttes keskmine. See aga omakorda tingiks karistuse määramise samuti sanktsiooni keskmises määras või selle lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole menetluse jooksul tuvastanud karistust kergendavaid ega karistust raskendavaid asjaolusid Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on E.P 2016.a. kaks kehtivat väärteokaristust, mõlemad liiklusalased rikkumised (LS § 221 lg.1 – rahatrahv 100 eurot ja LS § 227 lg.2 rahatrahv 124 eurot). Kohtuväline menetleja on mõistnud E.P-le karistuse üle sätestatud sanktsiooni keskmise määra. Kohtule esitatud kaebuses on menetlusalune isik märkinud, et rahatrahvi ei ole ta võimeline hetkel tasuma. Kohtule esitatud kaebuses ei ole E.P avaldanud kahetsust, ei ole põhjendanud, miks ta rikkumise toime pani. Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema väärteotoimiku materjalidest. Nagu kohus juba märkis, E.P on varem väärteokorras karistatud. Menetlusalusele isikule on mõistetud põhikaristus sanktsiooni keskmisest kõrgemana ning kohtuväline menetleja on karistamisotsuses seda lühidalt põhjendanud . Kohtuväline menetleja leidis, et karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning õiguskorra alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurema ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Kui juht ei soovi kohandada enda liiklusalast käitumist vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, on kohtuvälisel menetlejal õigus määrata rikkujale selline karistus, mis on vastavuses tema poolt toimepandud teo raskusega. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19).. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-5213, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Kõike eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et E.P on võimalik mõjutada uute väärtegude toimepanemisest hoiduma, jätta talle määratud rahatrahvi muutmata, kui mõistes talle karistuse täitmise osade kaupa. /allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik 7