4-15-7126/14

(10220142930387)Kaebuse esitanud isik N.O, isikukood: XXX, elukoht: XXX. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: N.O; kaebuse esitaja esindaja: Hannes Olli; kohtuvälise menetleja esindaja: Marina Vahersalu. KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON Jätta N.O kaitsja Hannes Olli poolt 31.08.2015.a esitatud kaebus rahuldamata ning Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida – Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Dmitri Lasbergi 17.08.2015.a kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 2315,15,007746

(10220142930387)muutmata. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15.02.2016.a. VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Dmitri Lasbergi poolt 17.08.2015.a väärteoasjas nr. 10220142930387 (2315,15,007746) tehtud kiirmenetluse otsusega tuvastati, et N.O juhtis 17.08.2015.a kella 13:54 ajal Peterburi teel (Tartu mnt suunas), Tallinnas Katusepapi 37 juures mootorsõidukit Bentley Continental GTC reg. nr. XXX kiirusega 73 km/h +/- 3 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/

1. h)antud teelõigul mitte vähem kui 20 km/h võrra. Oma sellise teoga rikkus N.O kiirmenetluse otsuse kohaselt Liiklusseaduse § 15 lg. 1 p. 2 nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 227 lg. 1 järgi. Toimepandu kohta andis N.O otsuse kohaselt ütlusi, et ületas kiirust kogemata. Kergendavad ja raskendavad asjaolud kiirmenetluse otsusest nähtuvalt puuduvad. Eeltoodule tuginedes määras kohtuväline menetleja N.O-le karistuseks Liiklusseaduse § 227 lg. 1 alusel rahatrahvi 25 trahviühiku ulatuses, s.o summas 100 eurot. KAEBUSE SISU N.O kaitsja Hannes Olli esitas 31.08.2015.a Harju Maakohtule kaebuse, milles palub kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kaitsja juhib kaebuses tähelepanu asjaolule, et kiirusmõõturi kasutamise protokoll sisaldab ebaõigeid andmeid. Õige on see, et N.O liikus 3. sõidurajal, kuid protokollis ei ole märgitud seda, et esimesel ja teisel sõidurajal liikusid samuti sõidukid. Samuti on ebaõige, et N.O liikus 3. sõidurajal üksinda. Kaitsja märgib, et 17. august 2015 kell 13:54 oli esmaspäev ja tööaeg. Peterburi tee on nii tööpäevadel kui nädalavahetustel väga tiheda liiklusega tee. Nii oli ka 17. augustil kell 13:54 ajal Peterburi teel tihe liiklus ning N.O sõitis teiste sõidukitega grupis. Tunnistaja ülekuulamise protokollist nähtuvalt peatati N.O sõiduk selliselt, et politseipatrull sõitis N.O sõidukile järgi. Juhul kui N.O oleks liikunud Peterburi teel üksi, nagu on väidetud kiirusmõõturi kasutamise protokollis, oleks olnud võimalik anda talle peatumismärguanne kiiruse mõõtmise paigalt. Lisaks märgib kaitsja, et kiirusmõõturi kasutamise protokollis on ebaõigesti märgitud, et kiirusmõõturi kasutamisel välistati elektriliste häirete allikad. Katusepapi 37 juures üle tee asub alajaam aadressiga Peterburi tee 4. Lisaks sellele on Katusepapi 37, kus mõõtmisi teostati, Statoili tankla Wi-Fi ruuter. Nende näol on kaebuse kohaselt otseselt rikutud kiirusmõõturi kasutamise protokollis kehtestatud elektriliste häirete allikate välistamise nõuet. Eeltoodu tähendab, et N.O sõiduki sõidukiiruse mõõtmisel on rikutud oluliselt ja üheselt mõistetavalt kirja pandud ja kehtivat mõõtekorda. Kaitsja viitab, et Vabariigi Valitsuse 01.07.2011.a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele" § 8 p. 4 kohaselt ei ole sõidukiirust lubatud mõõta kui kiirusmõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid. Sama määruse § 9 lg. 3 p. 2 kohaselt ei tohi lasermõõturi kasutamisel mõõtesignaali sihtmärgi alas olla teisi sõidukeid. Mõõteseaduse § 5 lg. 1 aga sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kaitsja viitab kaebuses ka Riigikohtu 06.09.2008.a seisukohale otsuses nr 3-1-43-08, milles on selgitatud põhimõtet, et nõudeid rikkudes kogutud mõõtetulemusi ei saa kasutada väärteomenetluses tõenditena. Kaitsja leiab, et vaidlusalusel juhul ei ole mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud. Sama seaduse § 5 lg. 2 p. 3 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud ekspertiisi tegemisel kriminaalasja kohtueelses menetluses, kohtu- ja vahekohtumenetluses või väärteo kohtuvälises menetluses. KrMS § 7 lg. 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava 2 või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. V™S § 2 alusel kohaldub sama põhimõte ka väärteomenetlusele. Kaitsja märgib, et V™S § 29 lg. l p. l kohaselt tuleb väärteomenetlus lõpetada kui teos puuduvad väärteo tunnused. Kaitsja hinnangul N.O poolt talle kohtuvälise menetleja 17.08.2015.a kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2315,15,007746 süüks pandava teo toimepanemine ei ole objektiivselt tõendatud, seega lähtudes eeltoodust palub kaebuse esitaja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna poolt N.O suhtes tehtud 17.08.2015.a kiirmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2315,15,007746 ning mõista N.O kasuks välja menetluskulud. KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja N.O oma kaebuse juurde ning taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kaebuse esitaja selgitas, et ta ei ole süüdistusega nõus. Kuupäeval, mil sündmus juhtus, sõitis ta Peterburi teel ja soovis linna poole pöörata. Selgituste kohaselt sõitis ta kolmandas reas ja soovis reastuda teise ja seejärel esimesse ritta. Teise ritta ta reastuda ei jõudnud, sest politsei sõitis talle järele. Politsei palus seejärel dokumente ja ütles, et kuivõrd liiklus on tihe, tuleb sõita Sikupilli parklasse. Kaebuse esitaja sellega ka nõustus. N.O lisas, et peale protokolli kirjutamist, selgitati tema õigusi ja kohustusi ja öeldi, et videomaterjali ei ole. Hiljem alles hakkas ta mõtlema, kuidas saab politsei kiirust mõõta kolmandasse ritta reastudes ning et politsei võis eksida. Kuna kaebuse esitaja leiab, et üldises liiklusvoos ei saanud ta kiirust ületada, esitas ta kaebuse. Vastates kaitsja küsimustele lisas N.O, et algselt tunnistas ta kiiruse ületamist, kuna politsei ütles nii. Hiljem aga hakkas kahtlema, kui protokollid olid juba koostatud ja allkirjad all. Ütluste kohaselt mäletab kaebuse esitaja, et 17.08.2015.a Peterburi teel ei olnud ta sõidurajal üksinda, s.t esimesel ja teisel sõidurajal oli sõidukeid palju. Vastates kohtu küsimustele ei osanud N.O kommenteerida, miks ta üldse nõustus kiirmenetlusega, lisades selgituseks, et ta ei saa selliseid protokolle iga päev, kiirmenetluse olemust talle selgitati, kuid ta ei viitsinud sellesse süveneda. Lisaks võimaldati talle ka omakäeliselt ütlusi anda, nii ta kirjutaski, et see juhtus kogemata ja vabandas. Kohtulikes vaidlustes jäi kaitsja esitatud kaebuse juurde ja märkis, et kiirusemõõturi kasutamise protokollis on toodud loetelu asjaoludest, milles on selgelt öeldud, milliste asjaolude eksisteerimine võib anda eksitavaid mõõtmistulemusi. Üheks selliseks on elektriliste häirete allikad. Kaitsja juhtis tähelepanu, et mõõtekohas aadressil Katusepapi 37 esinevad elektriliste häirete allikatena alajaam ja Statoili juhtmevaba interneti leviala. Need on aga elektromagnetväljade tekitajad. Kaitsja oli seisukohal, et elektrilise häire allikas ei muuda mõõtmeseadme kasutamist võimatuks, kuid võib tekitada eksitava mõõtmistulemuse. Kaitsja märkis lisaks, et kiirmenetluse otsuses toodud asjaolud pärinevad kiirusmõõturi kasutamise protokollis olevatest andmetest, mille kohaselt mootorsõiduki juht liikus üksinda. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja ütlustest aga selgus, et tegelikkuses ikkagi olid N.O sõiduki ümber teised sõidukid, seejuures kaebuses viidatud Vabariigi Valitsuse määruse § 9 lg. 3 p. 2 järgi ei tohi lasermõõturi kasutamisel mõõtesihtmärgi alas olla teisi sõidukeid. Tuginedes tunnistaja ütlustele, mille kohaselt mõõtealas oli ka teisi sõidukeid, ei ole kaitsja hinnangul sellisel juhul tegemist usaldusväärse mõõtetulemusega ja esineb vähemalt kaks mõõtemetoodika rikkumist. Seetõttu tuleb juhinduda Riigikohtu 26.09.2008.a otsusest nr. 3-1-1-43-08, mis ütleb, et kui mõõtmine on tehtud nõudeid rikkudes, siis mõõtetulemusi ei saa kasutada väärteomenetluses 3 tõendina. Lisaks tuleb KrMS § 7 lg. 3 kohaselt kõrvaldamata kahtlused tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Kaitsja Hannes Olli palus kaebuse rahuldada ja N.O suhtes 17.08.2015.a tehtud kiirmenetluse otsuse tühistada. Kohtuvälise menetleja esindaja Marina Vahersalu palus kaebuse jätta rahuldamata ning leidis, et menetlusnorme ja mõõtemetoodikat ei ole rikutud. Kohtulikes vaidlustes leidis menetleja, et N.O-le etteheidetud rikkumine on aset leidnud ning selle toimepanemine tõendatud tunnistaja ütlustega ja kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, seejuures kiirusmõõturi kasutamise nõudeid ei ole rikutud. Kohtuväline menetleja märkis, et mõõtja ja sõiduki vahel ei olnud teisi sõidukeid. Menetleja hinnangul kaitsja poolt viidatu, et kuna kaebaja liikus kolmandal sõidurajal ja ei liikunud üksinda, ei tähenda veel, et läheduses olid teised sõidukid. Kohtuväline menetleja palus kaebuse jätta rahuldamata ning väärteootsuse muutmata. Kohus uuris kohtuistungil järgnevaid tõendeid ning kirjalikke materjale: Kohus kuulas kohtuistungil üle tunnistaja Kalle Kitsingu, kelle poolt antud ütlusi kajastab kohus hiljem kohtuotsuse motiivides. Kirjalikest tõenditest ning materjalidest uuriti ja avaldati: • 17.08.2015.a kiirusmõõturi kasutamise protokoll (t. lk. 11); • Statoil Eesti kodulehe väljatrükk Statoili Wifi ruuteri olemasolu tõendamiseks (t. lk. 2627); • Kiirgusinfo.ee väljavõte elektromagnetväljade tekitajate kohta (t. lk. 28-31); • Karistusregistri teatis, millest nähtuvalt ei ole N.O väärteo – ega kriminaalkorras karistatud (t. lk. 32); • Mõõtevahendi UltraLyte kasutusjuhend (t. lk. 42-48); KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ning selle põhjendustega, kuulanud ära poolte seisukohad, uurinud ja hinnanud kirjalikke materjale ning tõendeid (s.h tunnistaja ütlusi) kogumis, leiab, et N.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Dmitri Lasbergi poolt 17.08.2015.a väärteoasjas nr. 10220142930387 (2315,15,007746) tehtud kiirmenetluse otsuse tühistamise nõudes, ei kuulu rahuldamisele. Kohus leiab, et nii kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja Kalle Kitsingu ütlustest kui ka väärteoasja materjalidest nähtub, et N.O juhtis 17.08.2015.a kella 13:54 ajal Peterburi teel (Tartu mnt suunas), Tallinnas Katusepapi 37 juures mootorsõidukit Bentley Continental GTC reg. nr. XXX kiirusega 73 km/h +/- 3 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/
2. h)antud teelõigul mitte vähem kui 20 km/h võrra. Sellise tegevusega rikkus N.O Liiklusseaduse (LS) § 15 lg. 1 p. 2 nõudeid, pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg. 1 järgi. Kohus analüüsib esmalt kaitsja poolt väidetut, milles leiab, et Statoili juhtmevaba internet (WiFi) ja Katusepapi 37 juures asuv alajaam on elektriliste häirete allikad, mis võivad tekitada eksitava mõõtetulemuse. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Kaitsja esitas oma väite tõendamiseks Statoil Eesti kodulehe väljatrüki WiFi ruuteri olemasolu kohta (t. lk. 26-27), samuti kiirgusinfo.ee väljavõtte elektromagnetväljade tekitajate kohta (t. lk. 28-31). Kohus neid ka järgnevalt käsitleb. 4 Kohus nõustub, et tõepoolest Katusepapi 37 juures asuva Statoili juures levib juhtmevaba internet – WiFi. Esitatud väljavõttest (t. lk. 26-27) nähtuvad küll WiFi teenuste hinnad ja WiFi.ee kontaktinfo, kuid midagi rohkemat, mille pinnalt tõsikindlat väita, et just WiFI leviala mõjutab UltraLyte LTI 20 – 20 mõõtmistulemust, esitatud tõendist ei nähtu. Kiirgusinfo.ee väljavõtte uurimisel selgub, kui suur on magnetväli näiteks pesumasinal, riidekuivatil, päevavalguslambil, külmkapil, elektrilisel äratuskellal, elektriliinil, mikrolaineahjul, traadita telefonil, mobiiltelefonil jne. Muuhulgas eelloetletud tehnilistele vahenditele on välja toodud ka traadita interneti (WiFI) kohta järgmised andmed: arvutustehnika suurimad EMV allikad on WiFI adaptereid ja – antennid. Need töötavad mikrolainetel (2,4 GHz), mis muide on sama sagedus, millel töötab mikrolaineahi. Teisisõnu, see sama sagedus, mida WiFI tehnika kasutab, neeldub väga efektiivselt inimkehas. Kiirgusinfo.ee leheküljel kajastuva info põhiselt seisneb probleem selles, et isegi kui üks leibkond otsustab loobuda WiFI seadmetest, vähendades oma ekspositsiooni nendele kiirgustele, siis ikkagi on nad nende WiFI seadmete mõju all, mida ülal- või allkorrusel või teisel pool seina kiirgab naabri WiFI-seade. Soovituseks on kasutada juhtmega internetti (LAN) ning teha teavitustööd naabrite seas. Kohtu hinnangul on kaitsja poolt eeltoodud tõendi näol tegemist pigem informatiivse materjaliga, kuidas elektromagnetväli mõjutab inimest ning kui suur on see konkreetselt iga kodutehnika puhul. Kiirgusinfo.ee väljatrükist ei nähtu aga kuidas WiFI leviala võiks mõjutada muid tehnilisi vahendeid, näiteks vaidlusalust UltraLyte mõõteseadet. Riigikohus on korduvalt märkinud, et tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste loogikareeglitega (RK 3-1-1-7-11). Kohtu hinnangul üldistele loogikareeglitele tuginedes kaitsja väiteid, justkui alajaam ja Statoili juures leviv WiFi oleksid sellised segavad faktorid, mis seaksid UltraLyte mõõtevahendi tulemused politsei igapäeva töös kahtluse all, ei kõla usutavalt. On üldteada, et WiFi traadita internet levib üle Eesti, seega kohus juba menetluslikule kogemusele tuginedes, ei saa kuidagi kaitsja sellise argumendiga nõustuda. Isegi kui pidada kaitsja väidet asjakohaseks, muudaks see edaspidiselt liiklusjärelevalve teostamise töö võimatuks, kuna Eesti Vabariigi pinnalt on raske leida kohta, kus juhtmevaba internet ei leviks või kus puuduks täielikult kaitsja väite põhiselt elektrilised seadmestikud, sh alajaamad. Lisaks paiknevad Eestis mitmel pool elektrijaamad, kõrgepinge kaablid ja – liinid, mis niisamuti võiksid UltraLyte tööd kaebuses toodud alustel takistada. Kohus leiab, et sellised kaitsja seisukohad, mida kohus eelnevalt esile tõi, ei vaja pikemat analüüsi. Kokkuvõtvalt märgib kohus, et kaitsja poolt toodud väited elektriliste allikate kui segavate faktorite olemasolust kaebuses toodud põhjendustel, ei anna alust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kohtuistungil jäi kõlama kaebuse esitaja väide selle kohta, et kuna väärteoasjas puudus videosalvestis, hakkas N.O kiirmenetluse otsuse õigsuses kahtlema ning mis omakorda ajendas teda kaebust esitama. Kaitsja selles osas oma seisukohta ei avaldanud ning ei võtnud videosalvestise puudumise fakti oma argumentatsiooni aluseks, mille kohaselt tuleks kaaluda kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kohus peab siiski vajalikuks selguse huvides ära märkida, et Riigikohus on oma 08.12.2014.a lahendis nr 3-1-1-89-14, punktis 6 sedastatud, et kui kohtuvälise menetleja ametnik toimetab liiklusjärelevalvet üksinda, peab ta koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu), et tagada nii toimingu tegemise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontroll (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p 17; 25. oktoobri 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-96-10, p 6 ja 23. märtsi 2012. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-22-12, p 7). Kohus viitab siinkohal, et Riigikohus on muuhulgas nõustunud maakohtu sellise käsitlusega, et väärteoasja lahendamisel tuleb tõendite hindamisel eelkõige lähtuda siseveendumusest ning seetõttu peab kohus kaaluma tõenditele omistatavat tähtsust erilise tähelepanelikkusega, kuivõrd asjas puudub videosalvestis (RK 3-1-1-67-15). Eeltoodule tuginedes on kohus ka antud väärteokaebuse lahendamisel seisukohal, et fakt videosalvestise puudumisest ei ole kohtuvälise 5 menetleja otsuse tühistamiseks aluseks. Kohus oma seisukohta ka järgnevalt selgitab, millistele konkreetsetele faktidele/tõenditele tuginedes ta väärteo toimepanemise tuvastatuks loeb. Kohus selgitab esmalt, et liiklusjärelevalve käigus kiiruse mõõtmise näol on tegemist haldustoiminguga, seda nii tulenevalt toimingu olemusest kui õiguslikust alusest. Nii nähtub Vabariigi Valitsuse 16.06.2011.a määruse nr 78 (jõustus 01.07.2011.
3. a)(„Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“) §-st 10, et lisaks haldusmenetluse seaduses sätestatule on mõõteprotokolli kantavad andmed järgmised: 1) kiirusmõõturi lugem; 2) keskkonnatingimused mõõtmisel; 3) selle sõiduki asukoht teel, mille sõidukiirust mõõdeti; 4) kiirusmõõturi paigaldus mõõtmise ajal (käes hoitud, statiivil, seisvas sõidukis, liikuvas sõidukis jm); 5) liikuvast sõidukist mõõtmise korral selle liikumine samas suunas või vastassuunas sõidukiga, mille sõidukiirust mõõdeti ning 6) liikuvast sõidukist radarmõõturiga, mis võimaldab mõõtmist erinevatel režiimidel, kasutatud mõõterežiim. Kohus viitab, et KrMS § 66 lg. 2 kohaselt ei või uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja ametnik olla tunnistajaks üksnes tema menetluses olevas asjas. Kohtuvälise menetleja teiste ametnike, kes väärteoasja ei menetle, vaid teostavad näiteks riiklikku järelevalvet, osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg. 2 piiranguid ei sea. Sama seisukohta on väljendanud Riigikohus ka oma lahendites (RK 3-1-1-36-13, RK nr 3-1-1-69-05 ning RK nr 3-11-28-13). Kohtuväline menetleja taotles tunnistajana üle kuulata Kalle Kitsingu. Kaitsja leidis, et tunnistaja ülekuulamine ei ole väärteomenetluses vajalik, kuna tema ütlused on juba teada, lisaks põhinevad tema andmed ebausaldusväärsel mõõtemetoodikal. Kuivõrd kaebemenetluses on tegemist siiski uuriva menetlusega, mida on sedastanud ka Riigikohus, pidas kohus vajalikuks tunnistaja K. Kitsingu üle kuulata, seda ka tõendamiseseme asjaolude täpsemaks väljaselgitamiseks. Nii selgitas tunnistaja XXX kohtuistungil, et nimetatud sündmus on talle just hästi meelde jäänud seetõttu, et isik sõitis sõiduautoga Bentley. Sündmus on meeles ka seetõttu, et N.O andmebaasi kontrollides selgus, et isikul on relvaluba ja ta omab palju relvi. Tunnistaja selgitas, et kiirust mõõdeti UltraLyte seadmega, mis on lasertüüpi seade, mis suunab lasersihiku konkreetse auto peale ehk täpsemalt autonumbri peale. Seejärel saadakse auto kiirus ja kaugus mõõtjast. Antud mõõtjaga ei saa mitut auto korraga mõõta. Tunnistaja selgitas, et isik liikus kolmandal sõidurajal, alustas valgusfoori alt sõitu ja kiirendas. Politsei vaateväljas, mõõtmise hetkel oli N.O üksinda. Kiirusmõõturi näitu näidati ka isikule, kellega vesteldes selgus, et pretensioone tal ei ole. UltraLyte seadet testiti hommikul, mida tehakse alati enne töö alustamist. Vastates kaitsja küsimustele, mis põhjustel ei peatatud sõidukit Katusepapi 37 juures, märkis tunnistaja, et kuna asuti Katusepapis sellise nurga all ehk kui politsei vaatevälja saabus auto, ei ole neil selleks aega, et autosid peatada käega või sauaga. Mida suurema nurga all asub politsei, seda kasulikum on see autojuhile. Tunnistaja tõi ka sellekohase näite, et juhul kui mõõdetakse seadmega otse ja auto on otse vastas, tunnistaja (politsei) aga tema pool, saadakse kõige täpsem kiirus. Kui aga mõõdetakse suurema kaldenurga alt, näitab kiiruseks vähem ehk näiteks 90 km/h, kuigi auto sõidab 100 km/h. Antud sündmuse puhul oldigi suure nurga all ehk tegelikult võis kiirus olla ka suurem. XXX selgitas, et mõõteseadme suunas ta isiku sõidukile silma järgi, kuna see oli esimene kiirem auto, mis vaatevälja tuli. Tunnistaja ütluste kohaselt jõudsid teised sõidukid N.O sõiduki lähedale ajal, mil N.O sõiduk aeglustus, seda ilmselt põhjusel, et ees oli valgusfoor või ka põhjusel, et märgati politseid. Selgituseks kaistjale märkis tunnistaja lisaks eeltoodule, et väärteomaterjali vormistamine toimus kohas, kus oli parem peatuda, seda põhjusel, et mitte takistada teisi liiklejaid. Tunnistaja lisas, et mõõteseade kuvas ühe näidu ning mitut näitu ei saagi korraga kuvada. XXX selgitas antud ütlustes, et mõõtetulemus on kiirusmõõturi protokollis üle kirjutatud, kuna ilmselt soovis ta kohe kirjutada seda arvu, millest on maha lahutatud +/ - 3. Ütluste kohaselt märgib tunnistaja ka seda, et veateate olemasolul mõõteseade kiirust ei kuva, näiteks tugeva vihmasaju või udu korral. Asjas põhilist vaidlusmomenti tekitanud asjaolu osas, 6 kas elektromagnetväljade olemasolu annab mõõteseadmele veateate, selgitas tunnistaja, et kõikide segavate faktorite korral seade kiirust ei näita, olgu selleks siis ilmastik või segavad elektriseadmed. Mõõtetulemuse kuvab seade vaid siis, kui see on n.ö normaalkeskkonnas, milles saab kiirust mõõta. Kiirusmõõturi kasutamise protokollis märge, mille kohaselt välistati elektriliste häirete allikad, tähendab seda, et seadmega ei mõõdetud läbi takistuse, näiteks ees oli inimene, kes liikus või ees oli puu, klaas, peegel. Mõõteseadme segajate olemasolus saabki veenduda siis, kui seade annab vastava veateate. Vastates kohtu küsimustele, kinnitas tunnistaja, et on 100 % kindel selles, et mõõtis mootorsõiduki Bentley Continental GTC kiiruseks 73 +/- 3 km/h ning seda sellepärast, et politseiametnikuna tööd tehes ning kiirust mõõtes peab ta alati olema veendunud, et peatatakse õige auto. Tunnistaja veelkord kinnitas, et mõõtmise hetkel ei olnud sõiduradadel teisi sõidukeid, küll aga jõudsid need sinna siis, kui N.O auto aeglustus. Mõõteseadme UltraLyte LTI 20-20 100 LR numbriga UX020591 mõõtesihiku suunas ta auto esiosasse numbrimärgi peale ehk numbrimärgi kohta, millelt saab kiiruse kätte. Isegi kui laserkiir hajub, ei takista see kiiruse mõõtmist, vaid vastupidiselt, on autojuhile kasuks. Lõpetuseks selgitas tunnistaja kohtule, et isikule tutvustati õigused ja kohustused V™S § 19 kohaselt ning anti võimalus anda omakäeliselt ütlusi, samuti nõustus isik kiirmenetluse kohaldamisega. Süü kiiruse ületamises võttis N.O alguses omaks. Kohtu hinnangul on liiklusjärelvalvet teostanud politseiametniku XXX ülekuulamine õiguspärane ning tema ütlused väärteomenetluses lubatavad. Kohus leiab, et tunnistaja XXX poolt antud ütlused on usaldusväärsed ning kohtul puudub alus nendes kahelda. Ka ei ole kohtul põhjust kahelda tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütluste tõepärasuses, kuivõrd tunnistajale on selgitatud KrMS § 71 – 73 sätestatud õigusi ja kohustusi, sealhulgas kohustust anda tõeseid ütlusi. Samuti on tunnistajat hoiatatud KarS § 318 ja KarS § 320 kohaselt ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ning teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatavast kriminaalkaristusest. Kohus ei tuvastanud antud väärteoasjas, et tunnistaja XXX omaks vihavaenu N.O suhtes, mis takistaks tal tõepäraste ütluste andmist. Patrullpolitseinik XXX poolt 17.08.2015.a koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt 17.08.2015.a kella 13:54 ajal Harjumaal, Tallinnas, Peterburi teel, Katusepapi 37 juures (Tartu mnt suunas) on N.O juhtinud sõiduautot Bentley Continental GTC reg. nr XXX kiirusega 73 km/h +- 3 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust, s.o 50 km/h. Lõplik mõõtetulemus protokolli kohaselt on 70 km/h. Protokollist nähtuvalt kasutati kiirusemõõteseadet UltraLyte LTI 20-20 100 LR Nr UX020591, taatlustunnistusega nr TTRSS-1500153. Mõõtmist teostati asulasisesel teel valgel ajal, kus nähtavus oli hea, teeolud kuivad ning ilmastik sademeteta, sõiduradade arv 3+3 (kahesuunaline tee). Mõõdetava mootorsõiduki liikumise osas on märgitud, et sõiduk liikus 3. sõidurajal, lähenedes üksinda. Protokolli kohaselt on kirjeldatud ka mõõtja asukohta ning kiirusmõõturi paigaldust mõõtmise ajal. Eelviidatud protokoll on kohtu hinnangul koostatud õigesti ning seetõttu käsitletav tõendina. Täpsustamaks seejuures kiirusmõõte seadme tööpõhimõtet, kuulati kiirusmõõturi kasutamise protokolli koostanud politseiametnik XXX kohtuistungil üle ka vahetult ning kelle ütlusi kohus eelnevalt kajastas. Antud ütlustest selgusid sisult samad asjaolud, millised on fikseeritud ka kiirusmõõturi kasutamise protokollis. Kuivõrd kaitsja väitis, et N.O poolt juhitud sõiduki ümber siiski olid teised sõidukid, on kohtu hinnangul eeltoodud väide ümber lükatud nii tunnistaja ütlustega kui ka kiirusmõõturi kasutamise protokolliga. Nii selgitas tunnistaja XXX üheselt, et N.O autole lähenesid alles siis teised sõidukid, kui tema auto sõidukiirus aeglustus. Seega mõõtmise hetkel nagu on märgitud ka kiirusmõõturi kasutamise protokolli, teisi sõidukeid ümber ei olnud, mis oleks mõõtmist takistanud. Kohtu hinnangul eeltoodule lisaks väärib tähelepanu ka N.O ükskõiksus toimepandu suhtes. Nii väitis ta kohtuistungil, et algselt ta küll tunnistas kiiruse ületamist, seda põhjusel, et 7 politsei ütles nii ning ta ei viitsinudki kiirmenetluse olemusse süveneda. Ometi on N.O kiirmenetluse otsuses sõnaselgelt allkirjaga kinnitanud, et „17.08.2015.a juhtis sõidukit Tallinnas Peterburi teel. Ületas kiirust kogemata“. Kohus leiab, et N.O oli teadlik allkirja andmise tähendusest ning selle andmine oli tema vaba tahte avaldus. Lisaks on ka Riigikohus väljendanud seisukohta, et piisavalt mõistlik alus on eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda tagasi võtta igal enesele sobival hetkel (RK 3-1-1-6-07). Neil põhjustel on kohtule ka üllatuslik selline kaitsepositsiooni muutumine, kuigi tuleb möönda, et V™S § 114 lg. 1 p. 1 põhiselt on menetlusosalisel õigus V™S § 55 lõike 2 kohaselt kiirmenetluses tehtud otsus maakohtus vaidlustada. Kohus seevastu leiab, et kaebuses toodud põhjendused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohus peab vajalikuks osutuda Mõõteseaduse §-le 5 lg.-le 1, mille kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Antud juhul on mõõtmise teostanud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju patrullpolitseinik XXX. Kohtul puudub alus tema pädevuses kahelda. Seda ei vaidlustanud ka kaitsja. Lisaks kasutati mõõtmisel taadeldud mõõtevahendit kiirusmõõtur UltraLyte LTI 20-20 100LR nr UX020591, mille kohta on väljastatud ka taatlustunnistus nr TTRSS 1500153. Kiirust mõõdeti seadmega UltraLyte (kasutusjuhend lisatud toimikusse ning samuti kohtuistungil avaldatud, t. lk 42-48), mis fikseerib konkreetselt just selle sõiduki kiiruse, millele on seadme optiline lasersihik suunatud, fikseerides nii mõõdetava sõiduki kiiruse kui ka kauguse mõõtjast, seega on eksimise võimalus välistatud. Kiirusmõõteseadme UltraLyte kasutusjuhendi kohaselt on pikim vahemaa mõõtmiseks kuni 1200 meetrit (kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt oli mõõtmiskaugus 101,2 meetrit). Samuti nähtuvalt kasutusjuhendist paikneb kiirusmõõteseadmel ülaosas optiline sihik, mille sees kuvatakse sihtimistäpp ja näidatakse mõõtmistulemus. Mõõtmisel tekkiva vea tõttu kuvatakse vastavalt UltraLyte kiirusmõõturi ekraanile veateade. UltraLyte kiirusmõõturi tööpõhimõte seisneb ka sellel, et see mõõdab ainult nähtava sihi olemasolul. Puudub vaidlus selles, et kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras ning omas kehtivat taatlust. Seetõttu ei sea kohus kiirusmõõturi kasutamise protokollis fikseeritud mõõtmistulemust ning selle õigsust kahtluse alla. Lisaks on kiirusmõõturi kasutamise protokoll täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale. Kohus märgib, et nii kiirusmõõturi kasutamise protokollis fikseeritud asjaoludel kui ka kaebuse esitaja enda ütlustes selgus, et N.O liikus oma sõiduautoga kolmandal sõidurajal ning hakkas seejärel ümber reastuma teistesse sõiduridadesse. Seega asja materjale põhjalikult analüüsides, sai kohtu hinnangul politseiametnik fikseerida kiirusmõõturiga vaid N.O sõiduki, s.o Bentley kiirust, mitte aga muude sõiduautode kiirust, millele viitas kaitsja esitatud kaebuses. Lisaks kõigele eeltoodule palus kaitsja kaaluda KrMS § 7 lõike 3 kohaldamist. Mõistetavalt peabki kohus arvestama in dubio pro reo põhimõttega ehk kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga tõlgendada süüdistatava (kaebuse esitaja) kasuks, kuid kohus lähtub antud juhul täielikult tõendite omavahelise hindamise põhimõttest, mille kohaselt on keelatud ühtede tõendite eelistamist teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Asjas kogutud tõendite hindamine kogumis siseveendumuse kohaselt eeldab ka tõendite omavahelist kaalumist, sealhulgas nende usaldusväärsuse hindamist. Kohus seda ka tegi, jõudes järeldusele, et Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullpolitseinik Dmitri Lasbergi poolt 17.08.2015.a väärteoasjas nr. 10220142930387 (2315,15,007746) tehtud kiirmenetluse otsus tühistamisele ei kuulu. Kohus ei tuvastanud asja lahendamisel, et mõõteseade oleks andnud veateateid või oleks esinenud muid mõõtmist segavaid faktoreid, millele kaitsja oma kaebuses viitas. Seega kõikidel eeltoodud põhjendustel loeb kohus süüteokooseisu objektiivse külje täidetuks. 8 Analüüsides teo subjektiivset külge, märgib kohus, et intellektuaalse elemendi osas on tahtluse olemasoluks nõutav isiku teadlikkus kõikidest süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavatest faktilistest asjaoludest ehk teisisõnu teo tehioludest. Voluntatiivse elemendi seisukohalt peab isik süüteokooseisule vastavaid asjaolusid tahtma. Tahtmise all saab omakorda mõelda kui isiku otsustust panna toime süüteokooseisus sätestatud tegu. Käibiva karistusõigusdogmaatika kohaselt seisneb otsene tahtlus toimepanija süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise kindlas teadmises ning vähemalt selle möönmises. Kohus leiab, et antud väärteo toimepanemise puhul otsesest tahtlusest küll rääkida ei saa, seevastu aga kaudsest tahtlusest, mille kriteeriumiks on asjaolu, et isik peab süüteo asjaolu vähemalt võimalikuks ning möönab seda. Tuleb tähele panna, et teadmine ja möönmine ei ole alternatiivsed tunnused (vt RK 3-1-1-31-07). N.O on tegelikult möönnud, et ületas kiirust, sellele annab kinnitust kiirmenetluse otsusesse märgitu. Esitatud kaebuses ja kohtuistungil on N.O küll oma positsiooni muutnud, kuid nagu kohus märkis, on kiirmenetluse otsuse vaidlustamine kaebuse esitaja seadusepõhine õigus. Kohtus on kiiruseületamise faktilised asjaolud siiski tuvastamist leidnud. Kohus on seisukohal, et N.O poolt LS § 227 lg. 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning isiku süü on teo toimepanemises tõendamist leidnud. KarS § 56 lg. 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Osundatud paragrahvi teise lause kohaselt tuleb karistuse määramisel lisaks süüle arvestada kergendavate ja raskendavate asjaoludega, võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Isiku süü suurus sõltub teo tehioludest ning võimalikule süü suurusele vastavad karistusraamid annab vastava väärteo sanktsioon. LS § 227 lg. 1 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Kohus märgib, et karistuse raskus peab olema objektiivselt õiglane mitte ainult riigi aspektist, vaid ka karistatava aspektist. Seega tuleb igal juhul karistuse määramisel arvestada ka karistatava eluliste vajadustega ja karistuse individuaalse mõjuga. Antud juhul on kohtuväline menetleja karistuse määramisel lähtunud sanktsiooni keskmäärast madalama karistuse kohaldamise põhimõttest ning määranud N.O-le karistuseks rahatrahvi 25 trahviühikut, s.o 100 eurot. Karistusregistrist nähtuvalt ei ole kaebuse esitajat varasemalt väärteokorras karistatud, seega on õigesti lähtutud karistuse kohaldamise üldistest eesmärkidest. Kohus märgib ka, et riik peab andma selge signaali sellele, et liiklusrikkumiste, sealhulgas mootorsõidukile lubatud suurima sõidukiiruse olulise ületamise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on õigesti karistuse mõistmisel lähtunud KarS § 56 sätetest ning mõistetud karistus on kooskõlas toimepandud väärteo raskusega. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri IdaHarju politseijaoskonna patrullpolitseinik Dmitri Lasbergi poolt 17.08.2015.a väärteoasjas nr. 10220142930387 (2315,15,007746) tehtud kiirmenetluse otsuse tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude osas märgib kohus, et kaitsja Hannes Olli on kaebuses taotlenud N.O kasuks menetluskulude väljamõistmist, kuid kohtuliku arutamise käigus ta vastavasisulist taotlust ei esitanud ega põhistanud. Seega jätab kohus selle tähelepanuta. Kohus juhindub V™S § 132 punktist 1, § 133, § 134, § 135. Kohtunik: /digitaalselt allkirjastatud/ 9