Menetlusalune isik Kohtuvälise menetleja esindaja Enel Kuiv, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus RESOLUTSIOON 1. K.T süüdi tunnistada § 201 lg 2, § 224 lg 2 ja
S § 63 lg 1 alusel LS § 224 lg 2 järgi karistuseks arest 15 (viisteist) päeva.
lg 2 sätestatud keeldusid ja kohustusi ja pani toime § 201 lg 2, § 224 lg 2,
Kohtuistungil menetlusalune isik selgitas, et süüdistus on arusaadav, tunnistab end süüdi. Sõidukit juhtis ei tea miks, oli alkoholi tarvitanud, selgitust ei ole. Sõiduk oli rendiauto, tuttav võttis rendile. Tuttav sõitis minema, tema pidi sõiduki teise kohta viima, et pärast sõiduk võtta. Sõiduk võeti rendile eraisikult. Teadis, et juhtimisõigus puudub. Teadis, et on alkoholi tarvitanud. Ei teadnud, et kindlustust ei ole, arvasid, et on olemas, kuid politsei teatas, et ei ole. Ise ei kontrollinud, öeldi, et kõik on korras. Üldkasulik töö on tehtud. Küsitud karistuse kohta arvab, et see on halb, kodus on väikesed lapsed. Kohtuvälise menetleja esindaja taotles menetlusaluse isiku süüditunnistamist temale süüks arvatud väärtegude toimepanemises ja karistamist väärtegude kogumis arestiga. Kuna isik on toime pannud teo, mis vastab mitmele kvalifikatsiooninormile, kaks neist on liikluses ohtlikud. Seetõttu tuleks süü lugeda süütegude kogumis suureks ja mõista arest 20 päeva. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, samuti kuulanud ära menetlusaluse isiku süüd tunnistavad ütlused, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemine on tõendamist leidnud. Menetlusalust isikut süüdistatakse LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemises. Väärteotoimikus leiduva tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 03.07.2017.a kella 18.52 kuni 18.57 ajal menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr XXXX (taatlemistunnistuse nr TTRC17-00073). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,42 ja 0,40 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,35 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Marilin Vaarik, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Vastavalt LS § 69 lg 3 sätetele ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,35 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Menetlusaluse isiku selgitustest nähtuvalt tarvitas ta eelnevalt alkoholi. Kohus leiab, et menetlusalune isik oli teadlik eelnevast alkoholi tarvitamisest ega saanud olla veendunud selles, et ta ei ole juhile keelatud seisundis. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,35 mg/l, s.o enam kui kaks korda rohkem, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates kindlalt teadma oma juhile keelatud seisundit nii teadmise, enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on menetlusalune isik toime pannud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi. 2 Vastavalt
lg 2 sätetele ei tohi liikluses kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. Kindlustuskaitse kehtivuse kontrolli andmetest nähtub, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõidukil, s.o Mercedes-Benz C180 registreerimismärgiga xxxx, puudus kohustuslik liikluskindlustus. Poliisi kehtivuse lõpp oli 10.05.2017 kell 23.59. Vastavalt
p 1 sätetele tuleb kohustusliku liikluskindlustuse leping sõlmida sõiduki suhtes, mis on registreeritud või tuleb registreerida liiklusseaduse alusel loodud liiklusregistris, välja arvatud vanasõiduk ja võistlusauto, mida ei kasutata liikluses. Menetlusalune isik ei ole esitanud tõendeid, et vaidlusaluse sõiduki puhul oleks tegemist vanasõiduki või võistlusautoga, mida ei kasutata liikluses. Vastupidi, menetlusalune isik peeti selle sõiduki juhtimiselt kinni just nimelt liikluses. Seega on tegemist sõidukiga, mida tuleb registreerida liiklusregistris ja sellise sõiduki suhtes laieneb kohustuslik liikluskindlustus. Menetlusaluse isiku ütlustest saab järeldada, et ta ei tundnud huvi selle vastu, kas sõidukil on liikluskindlustus või see puudub. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik juhtis sõidukit, millel puudus kohustuslik liikluskindlustus, s.t rikkus
Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et sõidukil puudus kindlustus, kuid asus sellegi poolest mootorsõidukit juhtima, seega on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 2 sätestatud kohustust, millega pani toime
LS § 90 lg 1 p 1 ja 3 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, samuti kes on kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastavalt käesoleva seaduse §-le
ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga kuni 30 päeva või juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on kõik temale inkrimineeritud väärteod toime pannud sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kõik väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist 3 raskeimat karistust näeb ette LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegu, tuleb karistust kohaldada LS § 224 lg 2 sätestatud sanktsiooni alusel. LS § 224 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid ning seega tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust, s.o rahatrahvi või juhtimisõiguse äravõtmist. Kuivõrd menetlusalusel isikul juhtimisõigus senini puudub, ei ole võimalik temalt põhikaristusena juhtimisõigust ära võtta. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalusel isikul on 1 kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest, samuti kehtiv väärteokaristus LS § 224 lg 2 ja § 201 lg 1 alusel, mille eest on 2014 aastal määratud rahatrahv ja mis on mais 2017 a asendatud üldkasuliku tööga. Väärteoasjast ei leidu andmeid, mis viitaks menetlusalusel isikul legaalse ja töise sissetuleku olemasolule. Kohtu arvates annavad taolised andmed aluse järelduseks, et menetlusalusel isikul puuduvad rahalised vahendid järjekordse rahatrahvi tasumiseks ning ka varem kohaldatud samaliigiline karistus ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab samalaadsete süütegude toimepanemist. Seega tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone mõistetakse karistus. Käesolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemisel mõnevõrra alla keskmine, kuivõrd lubatud alkoholipiirmäära on ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud määra keskmisest määrast madalamas määras. Samas on tuvastatud, et menetlusalune isik on samaaegselt toime pannud veel kaks erinevat liiklusalast väärtegu, mis muudab menetlusaluse isiku süü suuremaks. Väärteomenetluses ei ole tuvastatud ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, mistõttu ei ole ka asjaolusid, mis karistust kergendamise või raskendamise suunas mõjutaks. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib aga ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Arvestades aga menetlusaluse isiku karistusandmeid, millistest nähtuvalt on menetlusalust isikut 2014 aastal käesolevas väärteomenetluses inkrimineerituile osalt samalaadsete liiklusalaste väärtegude eest karistatud, siis tuleb asuda seisukohale, et alla keskmist määra karistust ei ole võimalik isikule mõista. Keskmises määras karistus, s.o arest peaks mõjutama menetlusalust isikut edaspidi hoiduma samalaadsete süütegude toimepanemisest. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et korduvalt juhtimisõiguseta mootorsõidukit juhtivad isikud, s.o ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks ühiskonnast, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Kuivõrd menetlusaluse isiku suhtes on juba eelmine rahatrahv asendatud 2017 aasta mais üldkasuliku tööga ja menetlusesemeks olevad väärteod pani ta toime vähem kui kahe kuu möödudes kohtumääruse jõustumisest saab tulla järeldusele, et ka asenduskaristusena kohaldatud üldkasulik töö menetlusalust isikut samuti õiguskuulekusele ei sunni. Seega on tema peal ära proovitud kõik seaduses ette nähtud mõjutusvahendid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et ainukeseks mõjutusvahendiks on aresti kohaldamine. /allkirjastatud digitaalselt/ 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.