lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: U.B, elukoht: xxxx ik: xxx, RESOLUTSIOON 1. Jätta U.B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 12.06.2017 otsusele nr 2302,17,006616 U.B karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 12.06.2017 otsus nr 2302,17,006616 U.B karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles, et U.B juhtis 21.05.2017 kella 18:25 paiku TALLINN - TARTU - VÕRU – LUHAMAA mnt 59. kilomeetril mootorsõidukit Honda CBR reg. märk xxxx asulavälisel teel kiirusega 164 km/h +/- 5 km/h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 69 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuses kaebuse esitaja märkis, et tõesti sõitis möödasõidul tunduvalt lubatust sõidukiirusega, siiralt kahetseb tehtut. On muidu eeskujulik liikleja ja kiiruse ületamist ja muid rikkumisi ette ei tule. Palub säilitada mootorsõiduki juhtimise õigus, mida vajab igapäevaselt tööl käimisel Tallinna ja ka tööga seotud sõitudel (auto juhtimise õigusest ilma jäämisel võib ka sellega kaotada oma töökoha). On nõus ka ühiskondlikult kasuliku tööga. Palub arvestada tema siirast kahetsust. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ning märkis, et laps elab Tapal ja lapse järel käimine läheb väga keeruliseks. Ise elab xxxx, laps aga ema juures xxxx. Käib nädalavahetustel lapsel järel. Tartu mnt-l alustas möödasõitu, spidomeetrit ei jälginud. Autosid vastu ei tulnud, saanuks ka aeglasemalt mööda sõita. Ees sõitis sõiduk kiirusega alla 90 km/h. Möödasõit tegelikult vajalik ei olnud. On varem karistatud, on nõus üldkasuliku tööga. Sissetulek on 880 eurot, poole aastaga saaks trahvi makstud. Töötab ASs xxxx, tööks on laevade ja sadamate teenindamine . Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebuse esitaja on teo toime pannud tahtlikult ja kavatsetult, tegu on väga ohtlik. Arvestades iseloomustavaid andmeid, siis ei ole see tema esimene liiklusalane süütegu. Kohtuväline menetleja on nii süü suurust kui karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades 2 määranud õige ja proportsionaalse karistuse ja just eripreventiivseid eesmärke silmas pidades kohaldanud lisakaristust miinimummääras. Kohtuväline menetleja ei näe kaebuses toodud põhjendustes selliseid asjaolusid, millised kaaluksid üles ühiskonna ootused. Nii töökoht kui ka lapse asukoht olid menetlusalusele isikule teada väärteo toimepanemise ajal. Pärast väärteoprotokolli koostamist ei ole ka tekkinud selliseid asjaolusid, küll on lisakaristuse kohaldamine vajalik, et ta oma käitumist korrigeeriks. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, vaadanud kohtuistungil videosalvestust, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja U.B juhitud sõiduki Honda CBR reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 21.05.2017 kell 18:25 lasertüüpi mõõteseadet LaserCam 4 nr LE0273 (salvestuse ID: 002132). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 164 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 159 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 69 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on U.B ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 69 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja 3 pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 69 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust, kuna oli eelnevalt teinud möödasõidu eessõitvast sõidukist ja ei võtnud kohe kiirust maha ning ei vaadanud ka spidomeetrit, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult, kuivõrd lubatud suurimale sõidukiirusele lähedase kiirusega liikuvast sõidukist mööda sõitmisel peab juht arvestama sellega, et möödasõidul peab ta ise lubatud suurimat sõidukiirust ületama. Kui aga kaebuse esitaja väidete kohaselt saanuks eesliikunud sõidukist mööda sõita ka lubatud suurimat sõidukiirust ületamata, siis sellisel määral lubatud sõidukiiruse ületamine saab olla ainult tahtlik ja eesmärgipärane käitumine. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust asulavälisel teel (90 km/h) mitte vähem kui 69 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuks. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuni kaheteistkümne kuuni. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 4 mõttes on keskmine. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd 4 kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Samas ei saa arvestamata jätta asjaolu, et isiku süü on suurem kui seda oleks olnud LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemisel, millise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 4 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsuses on märgitud, et kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Ja kuna menetlusalune isik on kahetsust avaldanud alles kaebuses, siis kohtuväline menetleja kergendava asjaoluga arvestada ei saanudki. Seejuures nähtub menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist, et ta on oma teo võimalikku põhjust selgitanud ja palunud saata otsuse oma e-posti aadressile. Kahetsus on aga tekkinud kohtule esitatud kaebuses kui menetlusalune isik on teada saanud määratud karistuse. Selline kahetsus, mis on tekkinud alles peale seda, kui väärteootsusega on määratud lisakaristus, ei ole kohtu hinnangul aga siiras ning kannab endas ainsat eesmärki kergendada juba määratud karistust, kuivõrd otsuse tegemise järgselt sai menetlusalune isik teada, et tema suhtes on kohaldatud lisakaristust. Seega ei eeldanud menetlusalune isik, et tema suhtes võidakse lisakaristust kohaldada, kuigi kohtu arvates pidanuks ta seda siiski teo iseloomu ja ulatust arvestades eeldama. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebuses esitatud kahetsus ei ole siiras ning kohus ei pea võimalikuks arvestada seda kahetsust asjaoluna, mis võik kergendada määratud põhi- või lisakaristust. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult ja tahtlikult liiklusnõudeid. Kaebuse esitaja on põhjendanud oma käitumist asjaoluga, et ta sooritas möödasõitu eessõitvast autost ja hiljem ei võtnud kiirust maha. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et suurim lubatud piirkiirus kehtib ühetaoliselt iga juhi jaoks, liiklusseadus ei tee erandeid lubatud sõidukiiruse suuruse kohta seoses sellega, et möödutakse eessõitvast mootorsõidukist. Seega ei ole kaebuse esitaja ennast õigustavad väited ei süüd vähendavad ega õigusvastasust välistavad, vaid vastupidi, näitavad, et menetlusalune isik ei ole aru saanud oma teo ohtlikkusest, keelatusest ega süü suurusest. Kui kaebuse esitaja selgitustest tulenevalt ei võtnud ta pärast möödasõitu kiirust maha ning kiirusmõõturi näit fikseeris olukorra, kus salvestisel ei olnud sõidukit, millest kaebuse esitaja möödus, siis pidi möödasõidu hetkel lubatud suurima sõidukiiruse ületamine olema veelgi suurem. Samas piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on ka 69 km/h võrra, juhtides sõidukit kiirusega mitte vähem kui 159 km/h, pani kaebuse esitaja ohtu nii tema enda kui ka teiste temaga samale teelõigule sattuvate kaasliiklejate elu ja tervise, mis aga näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse. Seejuures arvestades mootorratta kui liiklusvahendi eripära peaks mootorrattur teadma, et ta ei ole sellisel sõidukiirusel võimeline ootamatult teele ilmuma takistuse ees ei peatuma ega sellest takistusest ka ohutult ümber põikama. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse kohaselt ei ole ta liiklusalaseid rikkumisi varasemalt toime pannud ja on muidu eeskujulik liikleja. Samas nähtub karistusregistri väljavõttest, et menetlusalusel isikul on kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest ja tegu on toime pandud 16.08.2015. Seega arvestades suurt piirmäära ületamise määra ja varasemat 5 kehtivat kriminaalkaristust liiklusalase kuriteo toimepanemise eest, siis leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras määratud põhikaristus on süüle vastav ja on proportsionaalne nii toimepandud väärteoga kui ka preventiivsete eesmärkidega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Edasi lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et kuna antud juhul on tuvastatud nii varasem liiklusalane rikkumine, piirmäära oluline ületamine (69 km/h asulavälisel teel), kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse, siis on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud just eripreventiivsetel kaalutlustel. Pelgalt rahatrahv ei suuda kohtu hinnangul menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et just eripreventsioonist lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebuse esitaja on palunud juhtimisõiguse alles jätta seoses tööl käimise ja töökoha säilimise vajadusega. Kohtuistungil täiendas kaebuse esitaja juhtimisõiguse vajalikkust ka temast eraldi elava lapse külaskäikude ja sõidutamisega. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse esitajale on töö tegemise jaoks juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka liikluses käituma viisil, mis tagab juhtimisõiguse säilimise. Kaebuse esitajale olid teada nii tema töö iseloom, töökoha kaugus elukohast, kui ka lapse olemasolu ning vajadus last sõidutada. Ükski nendest asjaoludest ei tekkinud ootamatult pärast väärteoprotokolli koostamist ning need asjaolud olid olemas ka väärteo toimepanemise ajal. Lisakaristus kaotaks oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohustuste või lapse eest hoolitsemise kohustuse täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole 6 võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Kohus juhib ka tähelepanu sellele, et menetlusalusele isikule määratud lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras ning enam väiksemat lisakaristust ei saaks määrata ei kohtuväline menetleja ega kohus. Lisaks on kaebuses nõustutud ühiskondlikult kasuliku töö tegemisega. Kohus juhib tähelepanu, et LS § 227 lg 4 sellist karistuse liiki üldse ette ei näe ning kohus saaks kohaldada üldkasulikku tööd asenduskaristusena vaid juhul, kui ta esimese karistuse mõistjana kohaldaks menetlusalusele isikule aresti, mille asendaks üldkasuliku tööga. Üldkasuliku tööga on võimalik asendada ka tasumata rahatrahvi, kuid selleks peaks kohtuvälise menetleja otsus olema jõustunud ja rahatrahvi sissenõudja tuvastanud, et otsuse täitmine on võimatu, kuivõrd süüdlasel ei ole vara, millele sissenõuet pöörata. Käesoleval juhul on tegemist kaebemenetlusega, kus kohus enam aresti mõista ega seda üldkasuliku tööga asendada ei saa ning kaebuse esitamise tõttu ei ole kaevatav kohtuvälise menetleja otsus ka jõustunud, mistõttu ei saa tõusetuda ka otsuse täitmisel tekkivaid küsimusi. Kohus ei saa aga väärteo eest isikut karistada või määratud karistust asendada sellise karistuse liigiga, mida seadus ei võimalda. Vastasel juhul rikuks kohus ise seadust. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.