Obsah (5)

§ 155§ 87§ 133§ 29§ 30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtuasja number 4-17-4501 Määruse tegemise aeg ja koht 28.09.2017, Rakvere kohtumajas Kohtunik Anu Ammer Kohtuistungisekretär Keili Rosar Kohtuasi

§ 155

lg 2 kohaselt on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsuse terviktekst on menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadavaks tehtud 03.11.

1. ASJAOLUD
2. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse Menetlusgrupi III xxxx A V 07.08.2017 otsusega väärteoasjas 2590,17,003922 määrati menetlusalusele isikule O.O-le Liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 alusel karistuseks juhtimisõiguse äravõtmine kaheks kuuks, sest O.O rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud suurimat lubatud sõidukiiruse nõuet. Otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut selle eest, et ta 14.07.2017 kell 11.23 Lääne-Viru maakonnas Haljala alevikus Võsu mnt juhtis mootorsõidukit kiirusega 80+/-3 km/h asulasisesel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h. Seega ületas O.O lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Kiirus fikseeriti seadmega Stalker DSR 2X nr DP019598, antenn SN.KC064389, tabloo DI
3. Fikseeritud näit tutvustati juhile. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt rikkus O.O LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud suurimat lubatud sõidukiiruse nõuet. Menetlusaluse isiku kohapeal antud ütluste kohaselt juhtis ta mootorsõidukit xxxx, sissesõidul Haljala asulasse vähendas kiirust, kuid oli mõtetes ja ei pannud tähele, et kiirus ei vähenenud piisavalt. Sügavalt kahetseb juhtunut. Tunnistaja M L kohapeal antud ütluste kohaselt olles 14.07.2017 autopatrullis Haljala alevikus Võsu maanteel koos D D ja teostades kiirusemõõtmist, märkas 11.23 mööda Võsu maanteed Kooli tänava suunas sõitmas sõiduautot xxxx reg. numbriga xxxx, mille kiiruseks fikseeris D. D 80 km/h. Antud teelõigul on aga lubatud suurim kiirus 50 km/h. Kiirust mõõdeti paigalseistes Võsu mnt 17 vastas ning xxxx lähenes neile. Sinise-punase vilkuri ja helisignaaliga andsid sõidukile peatumismärguande. Sõiduk peatus Haljala Circle K tanklas ning sõidukijuhiks osutus O.O (i.k. XXX). Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt pani menetlusalune isik teo toime teadlikult ning väärteo toimepanemine on tõendatud menetlusaluse isiku ütlustega, tunnistajaga M L ütlustega ja kiirusmõõturi kasutamise protokolliga. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku selgitus kiiruse vähendamisest asulasse sissesõidul ei ole asjakohane, kuna ennem asula märki on veel kiirust piirav märk „70 km/h“, kuid O.O poolt juhitud sõiduki kiirus oli mõõtmise hetkel 80+/-3 km/h ja kiirust ei mõõdetud vahetult märgi läheduses, vaid asula keskuses. Menetlusalusel isikul oli piisavalt aega kiirust vähendada. Menetlusaluse isiku karistusregistri andmetest nähtub, et isikul on 4 kehtivat liiklusalast karistust rahatrahvidena piirkiiruse ületamise eest, seega on isikul olemas karistuse osas kogemus, kuid see ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Menetleja leidis, et kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki kiirust vastavalt kehtivatele normidele, siis tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõidukijuhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. 2 Arvestades eelpool toodut, avaldatud kahetsust ning asjaolu, et varasemalt ei ole menetlusaluse isiku suhtes põhikaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, leidis kohtuväline menetleja, et põhikaristusena saab piirduda mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks kuuks.
4. 29.08.2017 saabus Viru Maakohtule menetlusaluse isiku O.O kaebus koos lisadega kohtuvälise menetleja 07.08.2017 otsusele. O.O soovis vaidlustada kohtuvälise menetleja 07.08.2017 otsuse määratud karistuse osas ja nimelt tühistada otsus juhtimisõiguse äravõtmise osas ja teha asjas uus otsus, millega karistada teda LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras ehk mitte rohkem kui 50 trahviühiku ulatuses (maksimaalne trahvimäär on 100 trahviühikut). Kaebuse esitaja selgitas järgmist: ta ei nõustu kohtuvälise menetleja otsusega osas, mis puudutab menetlusalusele isikule määratud karistust ja leiab, et antud asjaoludel, arvestades muu hulgas ka seda, et kohtuvälise menetleja põhjendus tema nelja kehtiva liikluskaristuse osas on ebaõige, ei ole põhjendatud kohaldada tema suhtes põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, mis oleks talle väga koormav ja seaks ta põhjendamatult raskesse olukorda. Nähtuvalt asjas koostatud väärteoprotokollist ja ka asjas tehtud kohtuvälise menetleja otsusest ta mõistab oma rikkumist ja kahetseb sügavalt juhtunut. Seega ei saa väita, et kaebaja hoiakud liiklusrikkumiste suhtes vajaksid välist mõjutamist –tema hoiak liiklusrikkumiste suhtes on tauniv, nagu see olema peabki. Kaebaja hinnangul ei ole ta rikkunud küüniliselt liikluseeskirja nõudeid, vaid on nõuete vastu eksinud, mõistes samas koheselt oma teo taunitavust ja kahetsenud omaenda eksimust sügavalt. Ebaõige on otsuses väidetu, et tal on 4 kehtivat liikluskaristust. Nähtuvalt karistusregistri andmete päringust on tal 3 kehtivat väärteokaristust. Samas ei ole ka need karistusregistri andmed tema osas täpsed – 17.06.2014 otsusega määratud rahatrahv 120 eurot on samal aastal ka tasutud ning see karistus peaks seega tulenevalt karistusregistri seaduse § 24 lõike 1 punktist 1 olema ammu registrist kustutatud. Seega on tal tegelikkuses vaid kaks kehtivat väärteokaristust, mida saab antud asjas karistuse määramisel arvestada. Kaebaja põhitöökoht on xxxx, kus tema üheks olulisimaks tööülesandeks on loengute pidamine erinevates Eesti omavalitsustes. Käesoleva kaebuse esitamise seisuga on ta pidanud korteriühistute tegevuse teemal loenguid enam kui 30 Eesti kohalikus omavalitsuses ja soovib seda projekti jätkata, külastades järgmisi omavalitsusi erinevates Eesti maakondades. Ilmselgelt ei saa ta sellist tööd teha omamata mootorsõiduki juhtimisõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järjepidevalt rõhutanud, et juhtimisõiguse äravõtmisel tuleb muu hulgas arvestada, kui rängalt see isikule mõjub, võttes seejuures arvesse, kas tegemist on harjumus- või juhusesüüteoga, ning juhtimisõiguse äravõtmist ei tohi kohaldada üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid asjades nr 3-1-1-122-13 (p 9), nr 3-1-1-59-15 (p 12), nr 3-11-18-17 (p 13). Kaebaja on seisukohal, et tema puhul on tegemist siiski pigem juhusüüteoga ja eripreventiivsed vajadused temalt juhtimisõiguse äravõtmiseks pigem puuduvad. Seega leiab menetlusalune isik, et tema suhtes tehtud kohtuvälise menetleja otsus tuleb karistuse määramise osas tühistada ja uue otsusega tuleb tema suhtes põhikaristusena rakendada rahatrahvi. Arvestades tema süü suurust ja tema puhtsüdamlikku karistust ei tohiks kaebaja hinnangul määratav rahatrahv sealjuures ületada sanktsiooni keskmist määra ehk rahatrahv ei tohiks olla rohkem kui 50 trahviühikut (liiklusseaduse § 227 lõikes 2 sätestatud maksimaalne trahvimäär on 100 trahviühikut). O.O soovis asja arutamist kohtuistungil. 3 20.09.2017 on O.O selgitanud kohtule järgmist: Pärast väärteoasjas kaebuse kohtusse esitamist sai ta Karistusregistri talituselt kinnituse, et tema kohta karistusregistris esitatud andmed olid ebaõiged ja pärast tema poolt vastava pretensiooni saamist, on andmetes tehtud parandused. Karistusregistri uue väljavõtte kohaselt puuduvad tal kehtivad kriminaalkaristused ning kehtivaid väärteokaristusi on vaid kaks, millest üks karistus on täidetud ja teise täitmise tähtaeg ei ole veel saabunud. Kaebaja hinnangul on see asjaolu oluline hindamaks kohtuvälise menetleja otsuse põhjendatust, sealhulgas talle määratud karistuse liigi ja määra osas. O.O esitas kohtule karistusregistri väljavõtte seisuga 07.09.2017 ja väljavõtte väärteoasjas nr 231517004776 tehtud kohtuvälise menetleja otsusest, millest nähtuvalt on nimetatud asjas karistuse täitmise tähtpäev (rahatrahvi viimase osa tasumise tähtpäev) 27.12.
6. Kohtuväline menetleja viitas oma 21.09.2017 vastuskirjas Riigikohtu lahenditele 3-1-1-9909 ja 3-1-1-76-07, milledes Riigikohus märgib, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Menetlusaluse isiku karistusregistri andmetest nähtub, et otsuse koostamise hetkel oli isikul 4 kehtivat liiklusalast karistust piirkiiruse ületamise eest. Illustreerimaks kaebuse esitajat lisas kohtuväline menetleja vastuskirjale veel mõnede kehtetute liiklusrikkumiste kirjeldused, millised on samuti seotud O.O poolt piirkiiruse ületamisega. Nii on menetlusaluse isiku suhtes alustatud väärteomenetlus: 12.10.2015 LS § 227 lg 3 tunnustel ja määratud rahatrahv 500 eurot, mis on tasutud; 14.02.2016 LS § 227 lg 2 tunnustel ja määratud rahatrahv 160 eurot on tasutud; 28.02.2016 LS § 227 lg 1 tunnustel ja määratud rahatrahv 120 eurot on tasutud; 19.06.2016 LS § 227 lg 1 ja § 201 lg 1 tunnustel, määratud rahatrahv kokku summas 240 eurot tasutud; 03.04.2017 LS 227 lg 2 ja § 207 tunnustel, määratud rahatrahv 148 eurot tasutud; 27.06.2017 LS § 227 lg 3 tunnustel, määratud rahatrahvi tasumise tähtaeg 27.12.
7. Kohtuvälise menetleja hinnangul saab menetlusaluse isiku käitumismustrist järeldada ainult seda, et tal puudub vähimgi tahtmine õiguskorrast kinni pidada. Kohtuväline menetleja ei pea otstarbekaks isiku karistamist rahatrahviga, kuivõrd need ei ole talle soovitud mõju avaldanud, vaid karistuse määramisel tuleb kohaldada teiseliigilist karistust, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmist. Kohtuväline menetleja jäi väärteo otsuses toodud väidete ning seisukohtade juurde ning palus jätta otsus 2590,17,003922 muutmata ja O.O kaebus rahuldamata.
8. Kohtuistung 28.09.2017 Menetlusalune isik jäi kohtuistungil kaebuses toodud seisukohtade juurde ning selgitas, et kohtuväline menetleja on ilmselt lähtunud tema puhul karistusregistri andmetest, mis ei olnud mingil põhjusel aga õiged. Pärast pöördumist karistusregistri poole on andmed õigeks tehtud, mille kohta on ta kohtule ka vastavasisulise väljatrüki esitanud. Ei pea õigeks rakendada äärmuslikku karistust. Tegemist oli teelõiguga, kus oli kiiruse piirangu üleminek 90-lt 50-le, ta võttis hoo maha, kuid jäi pidama 70 km/h kiiruse peale. Tunnistas oma süüd, kuid juhtimisõiguse äravõtmist ei pea põhjendatuks. Avaldas, et oma loomu poolest ta tahtlikult kiirust ei ületanud, on liikluses üldjuhul korrektne, kuigi võib vahel roolis hajameelne olla, kehtivaid karistusi ei ole palju ja lubas olla piisavalt tähelepanelik. Palus, et kohus seda kõike arvestaks. 4 Kohtuvälise menetleja esindaja jäi kohtuvälise menetleja poolt varem väljaöeldud seisukohtade juurde ning märkis, et kaebuse esitaja on läbi aastate toime pannud liiklusalaseid rikkumisi LS § 227 tunnustel, mille lõige läheb raskemaks. Kuna isikul puudub vähimgi tahtmine kinni pidada õiguskorrast, siis ei pea otstarbekaks piirduda rahatrahviga, kuivõrd need ei ole eelnevalt soovitud mõju avaldanud. Kohtuväline menetleja palus jätta otsus 2590,17,003922 muutmata ja O.O kaebus rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid kontrollib ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 87

kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

§ 133

kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele

§ 30

sätestatud alustel (p 8), kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9) ning kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

1. Kohtu hinnangul puudub käesolevas asjas vaidlus selle üle, et O.O ületas 14.07.2017.a kella 11:23 ajal Haljala alevikus Võsu maanteel /Uus tn ja Kooli tn vahel/ suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Väärteo toimepanemine on muu hulgas tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, millest nähtuvalt suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h. Mootorsõiduk xxxx reg.numbriga xxxx sõitis kiirusega 77 km/h ja seda juhtis O.O. Kiirust mõõdeti seadmega Stalker DSR 2X nr DP019598, antenn SN.KC064389, tabloo DI
2. Samuti on O.O ise 14.07.2017.a ülekuulamise protokollis märgitu kohaselt tunnistanud kiiruse ületamist. Kuivõrd selles asjas puudub vaidlus, et O.O ületas suurimat lubatud sõidukiirust, ei hakka kohus üksikasjalikult väärteotoimikus olevaid tõendeid lahti kirjutama, kuivõrd see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Antud seisukohta kinnitab ka Riigikohus 26.05.2010.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10, mille kohaselt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise järele kohtuotsuses puudub vajadus, sest see ei ole käsitletav tõendite analüüsina. Kohus on seisukohal, et O.O poolt toimepandud väärtegu on tuvastamist leidnud ning tema tegu vastab LS § 227 lg 2, mille kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohus leiab, et O.O rikkus seadust teadlikult ja tahtlikult, kuna ta otsustas ületada suurimat lubatud sõidukiirust, kuigi tema enda sõnul hajameelsusest ja mõtetesse vajumisest tingituna. Samuti ilmestab tahtlikult toimepandud tegu ka asjaolu, et O.O poolt 5 juhitud sõiduki kiirus mõõtmise hetkel asula keskel oli 80+/-3 km/h, kuid enne asula märki on veel omakorda kiirust piirav märk „70“ km/h, seega oli menetlusalusel isikul piisavalt aega sõidukiirust vähendada. Ka on kohus seisukohal, et lubatud sõidukiiruse ning mootorsõiduki reaalse kiiruse vahe pidi olema O.O-le tajutav ning ei saanud jääda märkamatuks, ometi otsustas ta jätkata lubatud kiirusest kiiremini liikumist. Kohus on seisukohal, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning kohtuväline menetleja ei ole rikkunud väärteomenetluse sätteid. Kohus märgib, et määratud karistus on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.
3. Karistuse mõistmisel arvestatakse süüdlase isikut, süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalusega mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et karistust kergendavaks asjaoluks on see, et menetlusalune isik kahetseb juhtunut. Kohus, olles tutvunud väärteoasja materjalidega leiab, et menetlusaluse isiku avaldatud kahetsus ei ole käsitletav siirana ning on antud ajendatuna soovist vähendada määratava karistuse suurust. Väärteoasja toimiku materjalide kohaselt on O.O perioodil 19.08.2015 kuni 19.08.2016 rikkunud liiklusnõudeid viiel korral ning kõigil kordadel on rikkumine seisnenud lubatud sõidukiiruse ületamises, kusjuures neist ühel korral on ületatud sõidukiirust mitte vähem kui 42 km/h. Karistusregistri andmetest nähtub seegi, et pärast eelnevate väärtegude esmeks olevate tegude toimepanemist on O.O taas tabatud sõidukiiruse ületamiselt ja teda on selle teo eest karistatud järgnevalt (kehtivad väärteokaristused): - 03.04.2017 on O.O karistatud LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 148 eurot (ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 27 km/h). Kiirmenetluse otsuse (väärteoasi nr 2302,17,004699) kohaselt oli karistust kergendavaks asjaoluks menetlusaluse isiku puhtsüdamlik kahetsus; - 27.06.2017 on O.O karistatud LS § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 480 eurot (ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 44 km/h). Kiirmenetluse otsuse (väärteoasi nr 2315,17,004776) kohaselt oli karistust kergendavaks asjaoluks menetlusaluse isiku kahetsus. Ka käesolevas asjas on O.O 14.07.2017 ülekuulamise protokolli märkinud, et ta „kahetseb sügavalt juhtunut“ (tl 37) ning 28.09.2017 toimunud kohtuistungil lubas püüda olla tähelepanelikum. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 11.09.2007.a kohtuotsuses nr 3-1-1-33-07 sedastatud, et isiku puhul, kes on toime pannud juba mitmenda samalaadse rikkumise, on siiski võimalik rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset väärtegu siiralt kahetseda ja kahtlemata tuleb menetlejal iga sellise kahetsuse siirust hinnata. Maakohus aga märgib, et avaldatud kahetsuse siirust tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi. Arvestades käesolevas väärteoasjas esitatud materjale leiab kohus, et avaldatud kahetsust ei saa käsitleda siirana, kuna O.O teod näitavad, et kahetsust avaldab ta ainult selleks, et pääseda raskemast karistusest. Seega on see kahetsus paljasõnaline, kuna isik jätkuvalt rikub liiklusnõudeid ja väärteo toimepanemiselt tema tabamisel saab koheselt aru teo taunitavusest ja avaldab juhtunu üle sügavat kahetsust. 6 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleva väärteo puhul karistust kergendavad asjaolud menetlusaluse isiku siira kahetsuse näol puuduvad. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9). O.O-le liiklusseaduse nõuete rikkumise eest määratud karistused on kahtluseta seotud praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja neid tuli teda iseloomustavana karistuse mõistmisel arvesse võtta. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga ning tõdeb õigustatult, et ka karistusregistri parandatud ja kehtivate andmete järgi on O.O näol tegemist isikuga, kes rikub süstemaatiliselt liiklusseaduse nõudeid. Karistuse ebaproportsionaalsuse osas leiab kohus järgmist. LS § 227 lg 2 alusel karistatakse isikut, kui tema poolt ületatud sõidukiirus jääb vahemiku 21- 40 km/h. O.O ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h, seega sellest tulenevalt on tema süü keskmine. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17.05.
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-13, p 19). Seega keskmiseks karistuseks oleks juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Menetlusaluse isiku suhtes on varem kahel korral kohaldatud karistusena rahatrahvi, kusjuures ühe rahatrahvi on isik tähtaegselt tasunud ja teise tasumise tähtaeg ei ole veel saabunud. Kohus on aga seisukohal, et rahatrahv, kui karistusliik, on end kaebaja puhul ammendanud, kuna see pole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohtu hinnangul tuleb O.O suhtes kohaldada teiseliigilist karistust – juhtimisõiguse äravõtmist, kuna tema liiklusalane käitumine (rikub liiklusseadust, kahetseb, tasub trahvi ja rikub taas liiklusseadust) viitab üheselt sellele, et isik suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohustustesse ning võimalikku järgmisesse karistusse üleolevalt. Kohus asub seisukohale, et sellise suhtumisega juht on liikluses ohtlik ning tuleb liikluses kõrvaldada. Lisaks märgib kohus, et isik, keda on korduvalt karistatud samasisuliste rikkumiste eest, kuid kes paneb süstemaatiliselt toime liiklusalaseid ohtlikke rikkumisi, peab ette nägema, et iga järgmine karistus võib olla raskem ja põhikaristuseks lubatud sõidukiiruse ületamise eest võib olla ka juhtimisõiguse äravõtmine. Liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas ning antud juhul on ka kaebajal arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikkuses on olukord selline, et KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. O.Opuhul ei ole välistatud eeltoodud alusel temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik. Kohus leiab, et kuna O.Oon jätkanud liiklusalaste rikkumiste toimepanemist, siis on ta ise asetanud ennast olukorda, kus karistusliigina ainult rahatrahvi kohaldamine pole kohtu arvates otstarbekas, kuivõrd see ei kajastaks riigi adekvaatset karistusõiguslikku reaktsiooni menetlusaluse isiku teole ja teda iseloomustavatele andmetele. Ka karistuse üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut 7 oluliselt rangemal viisil. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seetõttu on paslik osutada Maanteeameti avaldatud liiklusõnnetuste statistikale, mille kohaselt on seisuga 31.08.2017 toimunud 912 liiklusõnnetust, milles hukkunud on 33 ja vigastada on saanud 1115 isikut. Liiklusõnnetuste üheks põhjuseks on kahtlemata ka juhtide poolt toime pandud piirkiiruse ületamised. Neid andmeid arvesse võttes ei saa kuidagi väita, et menetluse esemeks oleva liiklussüüteo puhul oleks tegemist vähetähtsa õigusrikkumise liigiga, millega ei seata ohtu kaalukaid õigushüvesid ja millele riik ei peaks reageerima rangelt. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille omandamiseks tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku väärteo toime pannud mootorsõiduki juhi juhtimiselt kõrvaldada. Selline karistus tuletab ennast igapäevaselt süüdlasele meelde ning selle kehtivuse ajal on isik sunnitud mõtlema ebameeldiva situatsiooni kordumisele uute süütegude toimepanemisel. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt O.O suhtes kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Lisaks märgib kohus, et O.O ei karistatud LS § 227 lg 2 sanktsiooni keskmisele määrale vastava juhtimisõiguse äravõtmisega, milleks olnuks juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks, vaid keskmisest mõnevõrra madalamas määras, ehk juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes V™S § 132 p 1, § 133, § 134 ja § 135 asub kohus seisukohale, et O.O-le väärteoasjas nr 2590,17,003922 kohtuvälise menetleja poolt mõistetud karistuse näol ei ole tegemist ebaproportsionaalse karistusega arvestades õiguserikkumise iseloomu ning menetlusalust isikut. Kohus leiab, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuses ei osutatud sellistele minetustele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Kohtul puudub seega alus tühistada kohtuvälise menetleja seaduslik ja põhjendatud otsus. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Ammer kohtunik 8