Obsah (5)

§ 56§ 57§ 50§ 16§ 58

Väärteoasi 4-16-5627 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2016. a Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number 4-16-5627 Kohtunik Raina Pärn Väärteoas

§ 56lg-st 1.

H.L osundab, et käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja karistuse määramisel viidanud

§ 57

lg 1 p-le 3, mis annab diskretsiooniõigust omavale ametnikule õiguse arvestada karistuse määramisel kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku ülestunnistust. Kohtuväline menetleja on konstateerinud fakti, et H.L avaldas puhtsüdamlikku kahetsust, palub viimast võimalust ja põhjendab juhtimisõiguse vajalikkust. H.L leiab, et arvestades käesolevat juhtumit ja üldist kohtupraktikat, on kohtuvälised menetlejad ja seadusandja osutanud erilist tähendust puhtsüdamlikule ülestunnistusele, mis oma ebamäärasuses ja silmakirjalikkuses nõuab kodanikelt deklaratiivset ja sisutut vormelit. H.L-i märgib, et keegi ei rõõmusta karistuse üle, mis rikub inimese heaolu ja piirab tema vabadusi (õigust osaleda liikluses). H.L-i kaebusest nähtuvalt võib kahetsus tuleneda õigusrahu rikkumisest või heaolu langusest, mis on oma olemuselt väga erineva kategooria väärtused, mistõttu mõiste „puhtsüdamlik kahetsus“ oma määratlematus üldistuses ei tohiks omada olulist tähendust karistuse mõistmisel. H.L leiab, et Eesti õiguspraktika on karistuse määramisel jätnud tähelepanuta

§ 56

lg-st 1 tuleneva võimaluse ja kohustuse mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Õiguskorra kaitsmise peamiseks huviks ja väärtuste hierarhia tipuks on kindlasti õigusrahu, mille hulka mahub ka eesmärk mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. H.L nõustub asjaoluga, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga, kuid leiab, et määratud karistus ei ole parim vahend õigusrahu tagamisel. H.L on tunnistanud oma süüd ja palunud alles jätta sõiduki juhtimise õiguse. Eripreventsioon on suunatud süüdlase parandamisele. H.L-i hinnangul piirab temale määratud karistus, s.o juhtimisõiguse äravõtmine, oluliselt tema võimalust teha tööd, saada selle eest tasu ja täita kohustusi. Juhtimisõigus on H.L-ile vajalik eelkõige tema töö tõttu - tööga hallatavad objektid on laiali erinevates Eesti linnades (Võrus, Tartus, Rakveres, Tallinnas, Pärnus), aga ka Läti Vabariigis. Nimetatud linnade vahel ühistranspordiga liiklemine ei mahu mõistliku tööaja sisse. H.L leiab oma kaebuses, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kolmeks kuuks halvendab H.L-i pere heaolu, mõjutab ettevõtte arengut ja selline määratud karistus ei 2 tee H.L-ist paremat inimest. Selline karistus tekitab pigem kibestumust ja ka vajadust sotsiaalabi saamiseks. H.L-i hinnangul tuleks talle määrata rahaline karistus, mis ühest küljest mõjutaks tema heaolu, kuid samas ei tooks kaasa kannatusi kolmandatele isikutele. Teadmine kehtiva karistuse olemasolust, mis võimaldaks iga järgmise rikkumisega juhtimisõiguse ära võtta tunduvalt pikemaks ajaks, kui käesoleva juhtumi puhul, on H.L-i hinnangul piisav sunnivahend, mis peaks välistama edaspidised rikkumised. H.L leiab, et rahatrahvi määramise korral oleks tal koheselt võimalik tõestada oma õiguskuulekust. Kolmeks kuuks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ei omaks üldpreventiivset signaali, kuna sellesisuline sõnum ei leviks väga laialt. Võimalus jätkata täisväärtuslikku elu omaks H.L-i hinnangul suuremat üldpreventiivset mõju. H.L palub asendada talle määratud karistus sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine rahatrahviga. Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 01.08.

1. a määrusega saadeti H.L-i kaebus vastavalt kohtualluvusele Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajja (tl 16). Kohus nõudis VTMS § 116 alusel Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuurilt välja väärteotoimiku (tl 20). 09.08.
2. a määrusega võttis kohus H.L-i kaebuse menetlusse. Kohus määras, et kohtuvälisel menetlejal tuleb esitada kirjalik seisukoht ning täiendavad materjalid, s.o kõik väärteootsuse aluseks olnud tõendid ja materjalid (tl 29). Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisukoha (tl 31-37), milles palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et ei ole tuvastatud väärteomenetlusega seotud rikkumisi, mis tooksid kaasa otsuse tühistamise. Samuti ei ole tuvastatud mõõtemetoodilisi- või protseduurilisi reeglite rikkumisi. Kohtuvälise menetleja hinnangul on kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud kiiruse ületamine 52 km/h on õiguslikku alust omav mõõtetulem. Kohtuväline menetleja märgib, et 12.06.
3. a oli pühapäev, mis on Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel suhteliselt tiheda liiklusega päev. Seega seadis menetlusalune isik oma teoga ohtu ka kaasliiklejad. Ohu ilmnemisel läbib piirkiirust ületav sõiduk oluliselt pikema reageerimisteekonna, mis omakorda pärsib sõiduki seismajäämist enne takistust. Liiklusõnnetuse toimumisel on kiirust ületava sõiduki jääkkiirus vahetult enne avariid suurem ning seeläbi kasvab ka võimalike vigastuste hulk juhile ja kaasliiklejatele. Sõidukiiruse valik on juhi teadlik otsus, mis ei saa sõltuda teistest liiklejatest. Lubatud sõidukiiruse ületamine 52 km/h on tahtlikult toime pandud süütegu, mis on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Selline sõidukiiruse ei saa juhile jääda märkamatuks. Kohtuväline menetleja jääb varasemalt väärteoasjas koostatud otsuses väljendatud seisukohtade juurde ning osundab, et H.L on varasemalt korduvalt karistatud samalaadsete liiklusalaste süütegude toimepanemise eest rahatrahvidega. Varasemalt on H.L kahel korral (aastase vahega) karistatud LS § 224 lg-s 2 sätestatud rikkumiste eest rahatrahviga. Rahatrahvid on käesolevaks ajaks tasutud ja karistusregistri andmetel on H.L-ile viimati määratud väärteokaristus käesolevalt kehtiv. Vaatamata varasemalt karistusena määratud rahatrahvidele paneb H.L toime sarnaseid rikkumisi. Seega H.L ei ole hakanud seaduskuulekamalt käituma. Kohtuväline menetleja, võttes arvesse asjaolu, et käesolevas väärteomenetluses on süüteo kvalifikatsiooniks raskema lõike rikkumine, näitab H.L-i ükskõikset suhtumist varasemalt määratud rahatrahvidesse. Seega ei ole H.L-ile varasemad karistused avaldanud piisavat mõju ning isiku karistamine sarnase karistusliigiga ei saa olla mõjus. LS §s 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub isiku süü suurus ja karistuse raskus isiku poolt lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast. Kohtuväline menetleja määras menetlusalusele isikule karistusena juhtimisõiguse äravõtmise kolmeks kuuks, mis on ¼ võimalikust sanktsioonist. Kohtuväline menetleja, võttes arvesse menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust ning LS § 227 lg-s 3 sätestatud sanktsiooni vahemikku, leiab, et H.L-i 3 süü on keskmise suurusega. Lisaks eeltoodule arvestas kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku kahetsust ning leiab, et tema karistamine ¼-ga maksimum sanktsioonist on igakülgselt põhjendatud. Kohtuvälise menetleja hinnangul pidi menetlusalune isik käesoleva rikkumise toimepanemise ajal olema teadlik temal kehtiva rikkumise olemasolust, kuid see ei hoidnud H.L uue rikkumise toimepanemisest. Samuti märgib kohtuväline menetleja, et kuna menetlusalust isikut, kes omab juhtimisõigust ja seega on teadlik kehtestatud liiklusnõuetest, on varasemalt karistatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise tõttu, pidi olema teadlik asjaolust, et suurimat lubatud sõidukiirust ületades võib tagajärjeks olla rikkumise eest karistusena määratav rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine (põhi- või lisakaristusena). Menetlusalune isik pidi temale süüksarvatud väärtegu toime pannes olema teadlik asjaolust, et juhtimisõigus on talle vajalik seonduvalt tema tööga. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isik peab tegema kõik endast oleneva, et tema olukord tema enda tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja tema senine elulaad säiliks. Kohtuvälise menetleja hinnangul viitab H.L-i käitumine väärteo toimepanemisel üheselt sellele, et juhina liikluses osalemisel ohutuse tagamine ja juhtimisõiguse säilimine on tema jaoks teisejärgulised. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas viidanud varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu.

§ 50

lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-26-10). Kohtuvälise menetleja hinnangul võib antud olukorras kasutada analoogiat ning juhtimisõiguse äravõtmine karistusena on igakülgselt õiguspärane. KOHTU SEISUKOHT

1. Kohus leiab, et kuna kohtumenetluse pooled ei ole avaldanud soovi asja arutamisest kohtuistungil osa võtta, on võimalik väärteoasi lahendada VTMS § 120 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses, juhindudes kohtulahendi tegemisel VTMS §-st
2. Kohus teavitas menetlusalust isikut ja kohtuvälist menetlejat väärteoasja arutamisest kirjalikus menetluses ning tegi teatavaks kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja.
3. VTMS § 123 lg 2 alusel arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kaebuses on H.L taotlenud kohtuvälise menetleja 30.06.
4. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega määrata talle karistuseks rahatrahv. Kuigi H.L ei ole vaidlustanud talle etteheidetud väärteo toimepanemist, tuleb sellele vaatamata kohtul lähtuda VTMS § 123 lg-st 2 ning kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Sellest tulenevalt hindab kohus H.L-ile etteheidetava väärteo toimepanemist tervikuna, vaatamata kaebuses esitatud taotlusele.
5. Kohus, tutvunud väärteoasjas materjalidega, uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 30.06.
6. a üldmenetluse otsus tuleb jätta muutmata ja H.L-i kaebus rahuldamata. Kohus põhjendab otsustust järgmiselt.
7. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse H.L-ile ette, et tema 12.06.
8. a kell 21.12 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
9. kilomeetril juhtis mootorsõidukit Audi A6 Allroad, registreerimismärgiga xxxxxx, asulavälisel teel kiirusega 147 km/h (+/- 5 km/h). Seega H.L ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 52 km/h. LS § 227 lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis. 4 Kohtu hinnangul on väärteoasjas kogutud tõenditega usaldusväärselt tõendatud, et H.L juhtis 12.06.
10. a kell 21.12 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
11. kilomeetril mootorsõidukit Audi A6 Allroad, registreerimismärgiga xxxxxx, asulavälisel teel kiirusega 147 km/h (+/- 5 km/h). Seda kinnitab heli- ja videosalvestis (tl 43). Kohtu hinnangul on heli- ja videosalvestise puhul tegemist lubatava tõendiga VTMS § 31 lg 11 alusel. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kiiruse mõõtmist on teostatud seadmega LaserCam 4 LE
12. Kiirusmõõturit testiti 12.06.
13. a kell 12.06 ning tulemuseks on märgitud „töökorras“ (tl 27). Kiirusmõõtur on taadeldud vastavalt mõõtevahendi taatlustunnistusele nr TTRS-16/00029 21.01.
14. a (tl 40). Taatlustunnistuse kohaselt vastab mõõtevahend Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 12.12.
15. a määruse nr 104 lisa 2 p-le 8.
16. H.L-i juhitava sõiduki (Audi A6 Allroad, registreerimismärgiga xxxxxx) kiirust mõõdeti Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
17. kilomeetril ning kiiruse mõõtmisel tuvastati sõiduki kiiruseks 147 km/h, arvestades laiendmääramatust +/- 5 km/h, oli seega kiiruseks 142 km/h. Lisaks eelviidatud tõenditele on väärteoasjas tõendiks ka H.L-i enda ütlused. H.L-i ütluste kohaselt ei vaadanud ta spidomeetrit (tl 8, 26). Lisaks nähtub H.L-i vastulausest, et suur ja ohtlik liiklusrikkumine oli tema poolt toime pandud tingituna ideaalsetest ilmastikuoludest, olematust liiklusest, hilisest ajast, aga ka asjaolust, et H.L sõitis sõidukiga Audi A6 Allroad (registreerimismärgiga xxxxxxx, mistõttu puudus tal kiiruse tunnetus (tl 5-6). Vaidlust ei ole selles, et Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
18. kilomeetril on asulaväline tee. See tähendab, et tegemist on alaga, kus piirkiirus on vastavalt LS § 15 lg 1 p-le 1 90 km/h. Seega on eeltoodud tõenditega veenvalt tuvastatud, et H.L ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 52 km/h. Eeltoodust tulenevalt on tuvastatud, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtis H.L mootorsõidukit Audi A6 Allroad, registreerimismärgiga xxxxxx, kiirusega 147 km/h (+/5 km/h), ületades sellega LS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust asulavälisel teel, s.o 90 km/h. Kuna H.L on ületanud lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 52 km/h, on ta toime pannud LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo.
19. Kohus on seisukohal, et H.L on väärteo toime pannud otsese tahtlusega.

§ 16

lg 3 järgi paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. H.L-i ütlusi arvesse võttes, leiab kohus, et H.L ületas lubatud sõidukiirust teadlikult, st ta oli teadlik, et ületab sõidukiirust ja ta ka tahtis kiirust ületada. Nii on H.L selgitanud, et pani rikkumise toime kuna ilmastikuolud olid ideaalsed, samuti oli liiklus hilise aja tõttu olematu, H.L-i jaoks oli sõiduk uus, mistõttu puudus tal kiiruse tunnetus ning lisaks H.L ei jälginud spidomeetrinäitu. Lisaks kinnitab kohtu arvates H.L-i tahtlust ka ületatud kiiruse suurus, milleks on 52 km/h. Sellises määras kiiruse ületamine on mootorsõiduki juhile selgelt tajutav ja selgelt on tegemist juhi teadliku valikuga. 6. Eeltoodust tulenevalt on H.L-i tegevuses täidetud LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et on kohtuväline menetleja on süüteo õigesti kvalifitseerinud. 7. Karistuse mõistmisel tuleb juhinduda

§ 56lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 5 LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo toimepanemise eest näeb seadus karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuud. Kohtuväline menetleja määras H.L-ile karistuseks sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kolmeks kuuks. Kohus leiab, et H.L-ile määratud karistus on kohane ja põhjendatud. Süü suuruse hindamisel on kohtu arvates põhjendatult arvesse võetud ületatud kiiruse suurust (s.o vähemalt 52 km/h). Nimetatud asjaolu iseloomustab teo raskust ja ohtlikkust, kuna tegu kvalifitseeritakse LS § 227 lg 3 järgi, mis näeb ette karistamise kiiruse ületamise eest 41-60 km/h. Samuti on oluline, et H.L on ületanud kiirust LS § 227 lg-s 3 sätestatud keskmises määras. Kohtu arvates tuleb arvestada sedagi, et kiirust on ületatud tiheda liiklusega maanteel ja ajal, kui suure tõenäosusega on liikluses ka kaasliiklejaid. Kohus arvestab ka H.L-i enda suhtumist teosse - kiiruse ületamist on H.L põhjendanud, et ei jälginud spidomeetrinäitu. Kohtu hinnangul iseloomustab see rikkumise raskust, kuna juhi kohustuseks on olla liikluses järjepidevalt tähelepanelik ja seda eriti olukorras, kus sõidetakse autoga, mille tehniline iseloom ei ole juhile täpselt teada (H.L on selgitanud, et kiiruse tunnetus puudus, kuna sõiduk on uus). Olukorras, kus juhi tähelepanu hajub, suureneb oluliselt oht teiste liiklejate kahjustamiseks. Äärmiselt suurel kiirusel sõites on ohustatud kõik liiklejad, kuna piirkiiruse eesmärgiks on tagada turvaline liiklemine. Karistuse määramisel on arvesse võetud kergendava asjaoluna H.L-i kahetsust (

§ 57lg 1 p 3).

Kohtul ei ole sellele vastuväiteid. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud. Ka kohus ei tuvastanud raskendavaid asjaolusid

§ 58mõttes.

Karistuse määramisel tuleb arvestada, et karistusregistri väljatrükist (tl 39) nähtuvalt H.L on varasemalt karistatud samalaadse väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise toimepanemise eest. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 30.10.

1. a otsusega määrati H.L-ile LS § 227 lg 2 alusel rahatrahv summas 200 eurot. Seega on H.L-ile määratud samalaadse väärteo toimepanemise eest rahaline karistus. Rahatrahv on tasutud koheselt, s.o järgmine päev pärast otsuse tegemist. Kohtu hinnangul on oluline seegi, et pärast H.L-ile piirkiiruse ületamise eest rahatrahvi määramist on H.L jätkanud samalaadsete väärtegude toimepanemist. Käesoleval ajal arutatava kiiruse ületamise on H.L toime pannud vähem kui 8 kuud pärast karistuse määramist ja tasumist. Lisaks on H.L ka varasemalt karistatud kiiruse ületamiste eest rahatrahvidega, mis on tasutud (tl 38). Kohtu arvates ilmestab H.L-i varasem käitumine liikluses tema suhtumist talle mõistetud karistusse, aga ka õiguskorda üldiselt. H.L-ile ei ole varasemalt määratud rahalised karistused avaldanud piisavat mõju. H.L-ile on määratud rahatrahvid, mis on tasutud, kuid mingeid järeldusi H.L nendest teinud ei ole. Samuti peab kohus oluliseks, et käesoleval ajal on H.L ületanud kiirust väga olulises määras, seades ohtu kõikide teiste liiklejate elud ja tervised, aga ka vara. H.L-i hoolimatut suhtumist liiklusnõudesse järgida lubatud sõidukiirust kinnitavad ka tema enda ütlused, millest nähtub, et ta ei jälginud spidomeetrinäitu. Kohtuvälise menetleja otsusega määrati H.L-ile karistuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. Kohus, lähtudes menetlusaluse isiku süüst ning eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest, leiab, et H.L-ile põhikaristusena määratud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kolmeks kuuks on põhjendatud ja vajalik. Kohus leiab, et liiklusreeglite mittetäitja jaoks on kõige vahetumaks ja otseselt mõju avaldavaks meetmeks vaieldamatult liiklusest eemaldamine. Seega võimaldab juhtimisõiguse äravõtmine ka H.L-i suhtes paremini karistuseesmärke saavutada (varasemalt määratud rahatrahvid eesmärke täitnud ei ole). Ühtlasi võimaldab juhtimisõiguse äravõtmine täita karistuse 6 üldpreventiivseid eesmärke, kuna kohtu arvates ei saa õiguskorra kaitsmise huvidega olla kooskõlas olukord, kus isik karistamatult jätkab liiklusalaste rikkumiste toimepanemist (ja järjepidevalt kujutab endast ohtu teistele) ning teda liiklusest ei eemaldata. Lisaks vajavad kohtu hinnangul õiguskorra kaitsmise huvid isiku jõulisemat karistamist olukorras, kus isik on varasemalt samalaadse liiklusalase süüteo toime pannud. Seda põhjusel, et välistada isikutel tekkida võivat karistamatuse tunnet olukordades, kus riiklik sund on ühiskonna huvides äärmiselt vajalik vahend, st üldise turvatunde tagamiseks ja selle kontrolli all hoidmiseks. Kohtu seisukohta ei muuda ka asjaolu, et H.L vajab juhtimisõigust oma töö tõttu. Siinkohal nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohas tooduga, et H.L oli ka rikkumise ajal teada, et teda võidakse karistada ka juhtimisõiguse äravõtmisega. See ei hoidnud H.L rikkumise toimepanemisest.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Politsei- ja Piirivalveameti 30.06.
3. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 278016005457 tuleb jätta muutmata ja H.L-i kaebus rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raina Pärn Kohtunik 7