4-16-5809/13

Väärteoasi nr.4-16-5809 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus Kohtunik Sekretär Tõlk Vaidlustatud lahend 19.09.2016.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Julia Vernikova Raivo Seppo Ines Üprus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.07.2016.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,16,008819 Kaebuse esitanud isik Z.J, isikukood: XXX, elukoht XXXX kaebuse esitaja: Z.J, tema kaitsja Aleksei Naumkin, kohtuvälise menetleja – Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Triinu Riigor Istungil osalenud isikud LÕPPOSA Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2302,16,008819 muutmata ning Z.J-i kaebus rahuldamata. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 12.10.2016.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. 2 VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 227 lg 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Hannes Küünarpuu 13.07.2016.a. otsuse kohaselt juhtis Z.J 19.06.2016.a kella 08:20 ajal Tallinnas Järvevana teel, s.o asulasisesel teel mootorsõidukit kiirusega 103+-4 km/h teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 70 km/h, ületades lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h võrra. Oma tegevusega rikkus Z.J LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. KAEBUSE SISU Z.J on esitanud kaitsja kaudu kaebuse, milles vaidlustab otsuse teda suurima lubatud kiiruse ületamise eest karistamise osas. Kaebuses märgitakse, et väärteoprotokolli koostamisel ei tutvustatud kaebajale kiiruse mõõtmise tulemust ega näidatud kiirusmõõturi salvestusandmeid, alles 5 tundi hiljem teatati Z.J-ile vajadusest teha väärteoprotokolli parandusi, näidati talle kiirusemõõteseadme salvestuse andmeid, kuid Z.J keeldus tagantjärele väärteoprotokolli kantud parandustega tutvumisest. Samuti leiab kaebaja, et määratud karistus on liiga karm. Z.J-i süü kiiruse ületamises on keskmine, mistõttu peab ka määratav karistus vastama LS § 227 lg 2 sanktsiooni keskmisele määrale, mis LS § 227 lg 2 puhul on 3 kuud. Kohtuväline menetleja ei ole arvesse võtnud menetlusaluse isiku seletust ega kahetsust. Kaebaja nõustub sisuliselt temale määratud karistuse liigiga, kuid on seisukohal, et lähtudes üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest võiks juhtimisõiguse äravõtmise pikkus olla miinimummääras ehk 1 kuu. Juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamise juhul halveneb oluliselt kaebaja majanduslik olukord, ta kaotab tõenäoliselt töökoha, Z.J-i ülalpidamisel on kolm last, kellest on üks 2-aastane. Kohtuistungil jäid kaebaja ja tema kaitsja kaebuse motiivide juurde. Z.J selgitas, et ta tuli Tallinna kaheks päevaks treenerite koolitusele, kuna oli kiire, tee oli aga küllaltki tühi teistest sõidukitest, leiab, et ei ole ohtlikku liiklussituatsiooni tekitanud, lubas teha vajalikud järeldused. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja on toime pannud väärteo suurima lubatud kiiruse ületamise näol ning temale on määratud õiglane ja proportsionaalne karistus. Tegemist on juhiga, kes süstemaatiliselt rikub liikluseeskirju. Karistuse eesmärk ei seisne rikkuja jaoks võimaluses valida endale meelepärase karistuse, vaid karistus peab mõjutama teda edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Kaebaja pidi liikluses olema veelgi hoolikam, kui juhtimisõiguse olemasolust sõltub üle 50 inimese töö. Z.J-i on eelnevalt karistatud liiklusalaste õigusrikkumiste eest, tal on kehtivad karistused kiiruse ületamise eest, varem määratud rahatrahvid ei ole mõjutanud tema käitumist liikluses ning jätkuv väärtegude toimepanemine näitab tema ilmselgelt ükskõikset suhtumist saabuvasse tagajärge. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, tema kaitsja ja kohtuvälise menetleja seisukohad, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2302,16,008819 olevaid tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteotoimiku materjalidest ja kaebusest nähtuvalt ei vaidlusta Z.J toimepandud rikkumist, vaid tunnistab, et pani väärteo toime. Ta on kohtuvälises menetluses andnud ütlusi, et ületas kiirust, kuna pidi jõudma kell 08.30 Tondiraba jäähallis algavale treenerite koolitusele. Väärteoprotokollist ja vaidlustatud otsusest nähtuvalt ületas menetlusalune isik mootorsõidukit juhtides lubatud suurimat sõidukiirust asulasisesel teel vähemalt 29 km/h võrra. Väärteotoimikus oleva kiirusmõõteseadme salvestuse andmetest nähtub, et 19.06.2016.a. kell 08:20:52 fikseeris 3 kiirusmõõteseade LE0047 (seadmetüüp LaserCam4) Järvevana teel sõiduki maksimaalseks sõidukiiruseks 103 km/h, kusjuures suurim lubatud kiirus on antud teelõigul 70 km/h. Kaebaja on nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil ennast lubatud suurima kiiruse ületamises süüdi tunnistanud. Kaebuse arutamisel ei ole vaidlust selle üle, et väärteo toimepanemine leidis aset Tallinnas Järvevana teel ja teelõigul, kus liikluskorraldusvahend näeb suurimaks lubatud sõidukiiruseks ette 70 km/h. Liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Eeltoodu alusel loeb kohus tõendatuks, et Z.J-i poolt väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud ning tema käitumisele on antud õige juriidiline hinnang LS § 227 lg 2 järgi. Kohus märgib, et kaebaja etteheide kohtuvälisele menetlejale selles osas, et viimane ei tutvustanud Z.J-ile väärteoprotokolli koostamisel kiiruse mõõtmise tulemusi ning on põhjendamatult parandanud väärteoprotokolli tõendite osas, on alusetu. Kohus märgib, et kiirusmõõturi salvestuse andmete väljatrükkimine vahetult sündmuskohal ei ole tehniliselt võimalik, kusjuures, arvestades igapäevaselt kinnipeetavate liiklusnormide vastu eksinute arvu, võib eeldada, et liiklusjärelevalve teostamine jätkus 19.06.2016.a. ka pärast Z.J-i poolt väärteo toimepanemist. Seadme salvestuse andmete väljatrükist nähtuvalt on trükkimise kuupäev 20.06.2016.a. Sellest tulenevalt on ilmselge, et väärteoprotokolli koostamisel ei olnud võimalik Z.J-ile näidata kiirusmõõturi salvestuse andmeid paberkandjal. V™S § 19 lg 1 p 6 näeb ette menetlusalusel isikul õiguse tutvuda menetlustoimingu heli –ja videosalvestisega ning teha menetlustoimingu tingimuste ja käigu, menetlustulemuste koha avaldusi, samuti on menetlusalusel isikul V™S §69 lg-st 6 tulenev õigus esitada kohtuvälisele menetlejale vastulause, tõendid ning tutvuda kohtuvälise menetleja juures väärteotoimikuga 15 päeva jooksul alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei ole Z.J ega tema kaitsja sellist õigust realiseerinud. Puutuvalt Z.J-ile koostatud väärteoprotokolli tehtud täienduse õiguspärasusse, märgib kohus, et kohtuväline menetleja on tegutsenud vastavalt väärteomenetluse normidele. Nimelt käsib V™S § 68 lg 2 täiendada väärteoprotokolli, kui tekib vajadus täiendada tõendusteavet või muuta väärteo kvalifikatsiooni. Vastava nõude aluseks on menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamine, st menetlusalusel isikul on õigus teada, millist väärteo toimepanemist talle ette heidetakse. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud otsuse p-s 11 asjas nr 3-1-1-43-14, et kohtuvälise menetleja poolt väärteoprotokolli täiendamine tõendusteabe lisamisega või sinna kantud väärteo kvalifikatsiooni muutmine on V™S § 68 lg 1 või § 69 lg 3 kohaselt võimalik kohtuvälises menetluses, järgides rangelt isiku õigust teada, millist konkreetset tegu ( sh tegevus või tegevusetus) talle ette heidetakse ja millist väärtegu kohtus arutama hakatakse. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja lisas vastavalt V™S § 69 lg 3 nõuetele Z.J-ile koostatud väärteoprotokolli tõendite hulka heli- ja videosalvestuse, märkis ära muutmise kuupäeva ja kinnitas parandust oma allkirjaga. Asjaolu, et Z.J menetlusaluse isikuna keeldus parandustega tutvumast ja/või tutvumise kohta allkirja andmast, ei muuda väärteoprotokolli tühiseks ega riku menetlusaluse isiku õigusi. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele mootorsõiduki juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 2140 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kirjeldatud rikkumise eest määrati Z.J-ile põhikaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Kohus leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja juhindunud KarS §-st 56. Karistuse määramisel on arvestatud süü suurust, üld- ja eripreventiivseid eesmärke, mistõttu on võetud arvesse menetlusalusele isikule varasemalt samalaadse väärteo eest mõistetud rahalisi karistusi, mis ei suutnud Z.J mõjutada liiklusnorme mitte rikkuma. 4 Kohus leiab, et määratud karistuse kergendamiseks puudub alus. Z.J-i enda kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt kiirustas ta kell 08.30 Tallinnas Tondiraba jäähallis algavale treenerite koolitusele. Väärteoprotokolli kohaselt leidis väärteo toimepanek kell 08.20, väärteo toimepanemise kohast (Järvevana teel Pärnu mnt ja Veerenni tn vahel) Tondiraba jäähalli asukohani on Google Maps andmete kohaselt 7,4 km, milleks kulub 9 minutit tingimusel, et tee on teistest sõiduketest täielikult vaba (kasutatakse mõistet ilma liikluseta). Sellest tulenevalt on ilmselge, et õigeaegseks kohale jõudmiseks peab juht asuma lubatud suurimat sõidukiirust ületama küllaltki oluliselt. Kohus loeb seega tuvastatuks, et Z.J on kiirust suurendanud teadlikult ja pani talle süüks arvatud väärteo toime tahtlikult. Arvestades siinjuures ka lubatud suurima kiiruse ületamise ulatust, on kohus seisukohal, et Z.J-i süü toimepandus on keskmisest suurem. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on karistuse määra määramisel põhjendatult arvestanud Z.J-ile määratud varasemaid karistusi liiklusalaste nõuete rikkumise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Väärteoasjast nähtuvalt on menetlusalust isikut varem korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, mis annab kohtule selge signaali, et tegemist on äärmiselt kohusetundetu liiklejaga, kes oma sõidustiiliga näitab üleolevat suhtumist liiklusreeglitesse ega austa teiste liiklejate huve. Karistusregistri andmetel on isikut 29.10.2015.a. ning 01.05.2016.a. karistatud LS § 227 sätestatud õigusrikkumise toimepanemise eest. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on Z.J toime pannud lubatud suurima sõidukiiruse ületamise vähemalt kaks korda ühe aasta jooksul. Uue raske liiklusalase väärteo pani menetlusalune isik toime ajal, mil varasemad karistused ei olnud kustunud. Sellega on menetlusalune isik üheselt ja järjekindlalt mõista andnud, et ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ega täitma liiklusseaduse nõudeid. Kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt liiklusseaduse nõuetesse teistele ohtlik. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga Z.J-ile määratud karistuse liigi osas. Vaatamata eelmiste rikkumiste eest määratud rahatrahvi tasumisele, ei nähtu Z.J-i liikluses ülesnäidatud käitumisest, et ta oleks varasematest karistustest õigeid järeldusi teinud. Kohtu hinnangul suhtub isik rahatrahvi tasumise kohustusse kui üksnes ebameeldiva olukorra lahendamisse, mis ei too kaasa soovi muuta oma sõidustiili ja viia see liiklusreeglitega vastavusse. Sellest tulenevalt on kohus samal seisukohal nagu otsuse teinud kohtuväline menetleja, et määratava põhikaristuse liigiks peaks olema juhtimisõiguse äravõtmine, rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud. Nõustudes määratud karistuse liigiga, annab kohus hinnangu karistuse määrale. Kaitsja asus nii kaebuses kui ka kohtulikul arutamisel seisukohale, et Z.J-ile määratud juhtimisõiguse äravõtmise pikkus võiks olla LS § 227 lg 2 sanktsiooni miinimummääras ehk 1 kuu. Kohus sellega nõustuda ei saa. Vastavalt KarS § 56 teisele lausele arvestatakse karistuse määramisel süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning üld- ja eripreventsiooni. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et Z.J-i süü toimepandus on keskmisest suurem. Isik ei ole kahetsust avaldanud, tal puuduvad ka teised KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavad asjaolud, samuti puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Seega peab nõustuma täielikult kohtuvälise menetleja seisukohaga, et isikule, kelle süü on keskmisest suurem, keda varasemad karistused ei 5 ole sundinud loobuma uute väärtegude toimepanemisest, tuleb määrata karistus üle sanktsiooni keskmist määra ning seda peamiselt eripreventiivsetele kaalutlustele tuginedes. Samuti, arvestades seda, et sõidukiiruse ületamine on üks raskemaid ja ohtlikumaid liikluseeskirja rikkumisi ning lubatud piirkiiruse ületamise näol on tegemist raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetuste ühe levinuima põhjusega, leiab kohus, et Z.J-i karistamine sanktsiooni keskmisest määrast karmima karistusega on põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111, (allkirjastatud digitaalselt) Julia Vernikova Kohtunik