lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: I.E, elukoht: XXXX. ik XXX, RESOLUTSIOON 1. Jätta I.E kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 08.06.2016 otsusele nr 2302,16,007316 I.E karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 08.06.2016 otsus nr 2302,16,007316 I.E karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks tühistamata ja sisuliselt muutmata.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles et menetlusalune isik 21.05.2016 kell 22:48 juhtis Maardu linnas, Muuga teel suunaga Altmetsa tee poole, mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,60 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse. Temale koostati 21.05.2016 väärteoprotokoll kuna juhtis Harjumaal, Maardu linnas, Muuga teel mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,60 milligrammi. Väärtegu kvalifitseeriti Liiklusseaduse § 69 lg 3 järgi kui lubatud alkoholipiirmäära ületamine. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. Oma igapäevases töös OÜ XXXXtöötab autojuhina, kelle tööülesandeks on kaupade laialivedu. Juhtimisõiguse äravõtmine tähendab sisuliselt töötuks jäämist ja järgmisel kuuel kuul sissetuleku allikas puudub. Peres kasvab kolm alaealist last ja elukaaslane saab miinimumpalka. Sissetulekuks on OÜ XXXXtöötasu 528 eurot kuus, millest peale maksude mahaarvamist saab kätte 450 eurot (lisatud pangakonto väljavõte ajavahemiku 01.01.2016 28.06.2016 eest). Ilma sissetulekuta ei ole võimalik ära elada. Töötades autojuhina teab, et alkoholi tarbimine ja auto või muu mootorsõiduki juhtimine on lubamatu. 08.06.2016 õhtul kell 22.48 sõitis oma isikliku autoga tööst vabal päeval ja alkoholisisaldus veres oli tingitud samal päeval joodud kergest alkohoolsest joogist. Käis 08.06.2016 Maardus oma vanematel abis muru niitmas ja aeda hooldamas. Tööde käigus keskpäeval tarbis 1,5 liitrit keskmise kangusega õlut ja see toimus enne kella 15.00 päeval. Rooli istus samal õhtul kell 22.40, aega alkoholi tarbimisest oli möödunud 7,5 tundi. Rooli istudes tundis end kainena ja mingeid kõrvalnähtusid ise ei tuvastanud. Ei ole tahtlikult seda rikkumist toime pannud ja südamest kahetseb oma tegu. Palub rahatrahvi vähendada või siis määratud trahvi tasumine ajatada nelja kuu peale (s.t. 225 eurot kuus). Lisakaristus, juhtimisõiguse äravõtmine palub tühistada, kuna ilma juhtimisõiguseta kaotab sissetuleku ja see omakorda seab pere väga raskesse majanduslikku olukorda. 2 Lähtudes eeltoodust palub vähendada kohtuvälise menetleja otsus - vähendada rahatrahvi ja tühistada kohtuvälise menetleja otsus - tühistada karistuseks määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuses esitatud seisukohtade juurde ning palub lisakaristuse muutmist. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Jätta kaebus rahuldamata ja kohtuväline menetleja jääb otsuses toodud seisukohtade juurde. Käesoleval juhul alkoholi sisaldus niivõrd suur, et see pidi ja oligi kaebajale tunda. Tegemist isikuga, kellel ka varasemalt alkoholiga kokkupuuteid olnud. Kohtuväline menetleja ei usu, et kainuse joobega segamini ajab. Kaebaja on selle teo toime pannud teadlikult ja tahtlikult, enne kui alkoholi organismis leiti, sellest ise teatas. Kaebaja on täna viidanud karistusest tingitud töö kaotusele, samas oli töö ja töökohustused rikkumise ajal teada ja töökoha säilimisse, elukorralduse säilimisse oleks isik pidanud ise hoolikalt suhtuma, oma tervise seisundit kontrollima. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebajale määratud lisakaristus on proportsionaalne süü suurusega, samuti räägivad isiku teod rohkem kui sõnad. I.E ei ole selline rikkumine esimene ja on karistatud kriminaalkorras alkoholi joobes juhtimise eest, ka lisakaristust on tema suhtes varem kohaldatud, selge, et 3 kuud lisakaristust ei mõjutanud soovitud suunas, 6 kuuks võib ehk soovitud mõju avaldada. Kohtuväline menetleja ei ole vastu kui kohus määrab põhikaristuse tasumisele otsuses toodud tähtaja jooksul, karistuse muutmiseks alust ei näe. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kaebuse lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt 3 kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 21.05.2016 kell 22.59 kuni 23.02 I.E seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-16-00061). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,66 mg ja 0,65 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,60 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja XXXX, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,60 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes on väärteo toimepanemist tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,60 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.
Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena ette nähtud nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ning LS § 224 rikkumise eest on ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena. Seega on seadusandja LS § 224 väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja lisakaristus on LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,60 mg väljahingatava 4 õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt tarvitas ta menetlusesemeks olevale süüteole 7,5 tundi eelnevalt 1,5 liitrit õlut ja tundis end hästi. Samas kui politsei auto kinni pidas, tunnistas menetlusalune isik ise, et oli eelnevalt tarbinud alkoholi. Taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik asus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis juhtima teadlikult ja tahtlikult ning seega süütegu on toime pandud kavatsetusega. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates I.E süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,60 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata suureks, kuivõrd on ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra oluliselt. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut ja üleolevat suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole. Seega ei saanud ka kohtuväline menetleja kahetsust arvesse võtta. Menetlusalune isik on kahetsust avaldanud alles kaebuses ja kohtuistungil ning kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitiliselt, kuna menetlusaluse isiku alles kaebuses esitatud kahetsus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda lisakaristuse osas ning seetõttu ei saa kohus seda kahetsust võtta siirana. Peale selle on kaebuse esitaja puhul tegemist isikuga, kelle jaoks ei ole samalaadse süüteo toimepanemine esmakordne ja juhuslik episood liikluses. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. 5 Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei adunud iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Seega, arvestades suurt süüd, s.o menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristuse määr täielikult põhjendatud. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena LS § 224 lg 2 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata ülalmärgitud riigikohtu lahendile, milles on leitud, et korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, mis muudab selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Väärteoasjas leiduvas karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalusel isikul üks kehtiv kriminaalkaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, s.o KarS § 424 alusel ja lisakaristusena võeti tookord juhtimisõigus ära 3 kuuks. Sellest nähtuvalt ei ole eelnev kriminaalkaristus menetlusalusele isikule soovitud mõju avaldanud ning ta jätkab samalaadsete süütegude toimepanemist. Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt oli lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning võiks olla asjaoluks, mis välistab võimaluse, et menetlusalune isik saaks edaspidi liiklusalaseid süütegusid toime panna vähemalt sellel ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Seejuures, arvestades üldpreventsiooni, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust enda töökoha tarvis. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Samuti oli menetlusalune isik teadlik tarvitatud alkoholist, selle kogusest, alkoholi tarvitamisest möödunud ajavahemikust, kui ka sellest, et talle on juhtimisõigus töö iseloomu ja perekonna tarvis vajalik. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu 6 korraldamisel. Kaebuse esitaja karistusandmetest saab järeldada, et selline eelnev teadmine oli kaebuse esitajal juba olemas ning ka see varasem kogemus ei sundinud teha hoiduma menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemisest. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaebuse esitaja on kaebusele lisanud ka konto väljavõtte oma sissetulekute ja kulude kohta ning palub trahvi ajatada, kuna tal ei ole võimalik seda koheselt tasuda. Kohus leiab, et antud juhul on põhjendatud trahvi tasumine pikema aja vältel ning peab võimalikuks trahvi maksmise ajatada 10 kuuks, kuivõrd seda on oma otsuses teinud ka kohtuväline menetleja ning kohus ei saa oma otsusega kaebemenetluses raskendada kaebuse esitaja olukorda, määrates trahvi tasumise vaid edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.