lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: J.J, ik XXX, elukoht: XXXX. Kirjalik menetlus V™S § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada J.J-i kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.09.2016 otsusele nr 2303,16,001079 J.J-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 28.09.2016 otsus nr 2303,16,001079 J.J-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse määra osas.
lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks, selles, et menetlusalune isik 10.09.2016 kell 12:16 juhtis Tallinnas, Sadama tn 25 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,35 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Juhtis 10. septembril 2016 sõidukit Scania R420 (numbrimärgiga XXXX/ XXXX) mööda Sadama tänavat Logi tänava suunas, Tallinnas. Peatas politseipatrull ning puhumiskontrolli tulemusel oli väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus mitte väiksem kui 0,35mg/l. Väärteoprotokolli koostajaks oli Ülle Arst. Karistuseks määrati liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o. 800.00 eurot ja liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 (kolmeks) kuuks. Palub tühistada lisakaristus, st mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Kuna teenib leiba autojuhina, siis pole võimalust lubadest ilmajäämise puhul tasuda ka karistuseks saadud rahatrahvi. Ja sellega seoses tekib olukord, kui ei suuda tasuda endale võetud laene ja elukoha üüri. Kahjuks pole muud kutseharidust või ametit õpitud, et saaks ilma lisakoolituseta kohe uuele töökohale kandideerida. Kahetseb siiralt oma tegu. On nõus võtma lisakaristusena vastu näiteks ühiskondlikult kasuliku töö või midagi muud, mida võimaldate. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht 2 Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtadele ning palub jätta kaebus rahuldamata. Nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 10.09.2016 kell 12:31 kuni 12:34 J.J-i seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-16-00056). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,40 mg ja 0,40 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,35 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Meelis Tamm, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,35 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. 3 Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,35 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja LS § 224 väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.
S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on J.J-ile määranud rahatrahvi üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsioonimäära miinimummääras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,35 mg väljahingatava õhu liitri kohta, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni 10.09.2016 kell 12:16 ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,35 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidi menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks pidama oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 4 Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad põhi- ja lisakaristused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates J.J-i süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,35 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära mõttes vähesel määral alla keskmise. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata keskmiseks. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus. Samas hinnates menetlusaluse isiku keskmist süüd ja kergendava asjaolu olemasolu on kohtuväline menetleja määranud karistuse üle sanktsioonimäära keskmist määra. Kohtu hinnangul peab aga kahetsus mõjutama ka karistust kergendamise suunas. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Süü suuruse kindlaks tegemisel ei saa tähelepanuta jätta ka teo toimepanija isikut (RKKK 3-1-1-99-06, p 14-15.1). Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt teda varem liiklusalaste väärtegude eest karistatud ei ole. Kuivõrd keskmise süü ja kergendava asjaolu olemasolu korral ning arvestades seda, et isikut ei ole varem liiklusalaste süütegude eest karistatud, siis pelgalt eripreventiivsetest eesmärkidest lähtudes ei oleks põhjendatud nii range põhikaristuse kohaldamine nagu selle on määranud kohtuväline menetleja. Keskmise süü ja kergendava asjaolu esinemisel ei ole üle keskmise sanktsioonimäära määratud põhikaristus süü suuruse mõttes proportsionaalne. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule määratud põhikaristust tuleb kergendada ning kohaldatav karistus peab jääma vähesel määral alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. 5 Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis juhib kohus tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on LS § 224 lg-ga 2, kuid juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui lisakaristusena. Kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse hoolimatu suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik ei paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, kuna on autojuht. Samas ei ole kaebusele lisatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks töötamist sellisel töökohal. Kohus leiab, et isegi kui arvestada, et kaebuse esitajal on töö tegemiseks vajalik juhtimisõiguse olemasolu ning see põhjendus oleks ehk inimlikust aspektist arusaadav, siis see põhjendus ei ole lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele 6 eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kui teiselaadsete väärtegude toimepanemine võib aset leida ka hooletusest või tähelepanematusest, siis LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegu ei ole võimalik toime panna eelnevalt alkoholi tarvitamata, st isik on teadlik eelnevast alkoholi tarvitamisest ning peab vajalikuks mootorsõidukit juhtida juhile keelatud seisundis. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks. Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et kohtuväline menetleja on lisakaristuse juba määranud ettenähtud sanktsioonimäära miinimummääras ning seda vähendada ei ole seaduse alusel enam võimalik. LS § 224 lg 3 sätestab lisakaristuseks ainult juhtimisõiguse äravõtmise ning kehtiv karistusseadustik ei näe ette lisakaristuse asendamist ei ühiskondlikult kasuliku töö ega ka millegi muuga. Seega teeks kohus ebaseadusliku otsuse, kui ta asendaks lisakaristuse ühiskondlikult kasuliku tööga või ükskõik mille muuga. Karistusseadustikus on üheselt reguleeritud millist liiki karistust saab üldkasuliku tööga asendada ning nende karistuste liikide loetellu juhtimisõiguse äravõtmine ei kuulu. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust ja kergendava asjaolu esinemist, leiab kohus, et miinimummääras lisakaristus on proportsionaalne ning vastab isiku süüle. Seega jätab kohus lisakaristuse muutmata. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristust. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.