4-16-9186 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. veebruar 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-16-9186 (2302,16,015210) Kohtunik Märt Toming Sekretär Eda L

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: A.F, ik: xxx, elukoht: xxxx. Menetlusaluse isiku esindaja: vandeadvokaat Alar Eiche, Eiche & Partnerid Advokaadibüroo, Roosikrantsi 10a, Tallinn, Harju maakond. RESOLUTSIOON 1. Jätta A.F kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 01.12.2016 otsusele nr 2302,16,015210 A.F karistamises LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 01.12.2016 otsus nr 2302,16,015210 A.F karistamises LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel. 1
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile.
3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 900 (üheksasada) eurot tuleb KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel tasuda 10 võrdses osas igakuiselt 90 (üheksakümmend) eurot korraga, kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
4. Rahatrahv peab täies ulatuses olema tasutud 16.01.
6. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu järgides, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.
7. Vaidlustatud otsusega tasumisele määratud menetluskulu summas 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot tuleb kohtuotsusele edasikaebamise tähtaja, so 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
8. Menetluskulu peab olema tasutud 16.03.
9. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 14.02.
10. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 16.03.
11. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 17.03.
12. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 01.12.2016 otsusega nr 2302,16,015210 karistati A.F LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 09.10.2016.a kella 01:56 ajal juhtis Tallinnas Suur-Ameerika tn 22 juures suunaga Endla tn poole mootorsõidukit Mercedes Benz E220 CDI reg. märgiga xxxxjuhile keelatud seisundis, kui ühes grammis veres oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 1,44 mg. Samuti sõidukil ei põlenud sõidu ajal lähituled. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 ja LS § 40 lg 1 nõudeid ning pani toime LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isiku kaebuse. Kaebaja ei eita teo toimepanemist, kahetseb juhtunut ning on nõus asjaoluga, et eeltoodud tema poolt toime pandud rikkumine väärib karistust. Samas ei nõustu kaebaja kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse suurusega ning palub Harju Maakohtul muuta põhikaristust ning tühistada lisakaristus. Kaebaja põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

1. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja osas motiveeritud lisakaristuse põhjendatust. Lisakaristus sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Seetõttu tuleb kohtuvälisel menetlejal lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Käesoleval juhul on üksnes nenditud, et lisakaristuse aluseks on üksnes isiku süü, kuid tähelepanuta on jäetud, et kaebajat ei ole joobes juhtimise eest varasemalt karistatud. Esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt täiendavate liiklusnõuete 2 rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kaebuse esitaja ei ole oma teosse hoolimatult suhtunud, vaid on oma süüd algusest peale tunnistanud. Praeguses asjas on kohtuväline menetleja lisakaristuse mõistnud üldsõnaliselt, piirates laialt isiku tegutsemisvabadust.
2. Lisakaristust, nagu põhikaristustki, tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.
3. Antud asjas on oluline anda hinnang süüdlase isiku olukorrale ning lähtuvalt sellest määrata karistus. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Liiatigi ei saa seda määrata isikule, keda ei ole mitte kunagi varasemalt karistatud.
4. Kaebaja palub kohtul arvestada sellega, et kaebaja on tervisest tulenevatel põhjustel töötu. Kaebaja on alates
5. septembrist 2016 arvel ka Eesti Töötukassas (lisa 6). Kaebaja otsib aktiivselt tööd ja on Eesti Töötukassale andnud teada, et talle sobib sotsiaalhooldaja töö, kuna talle meeldib inimesi aidata. Paraku on see töö seotud vajadusega omada juhilubasid.
6. Hetkel on kaebajal võimalik alustada jaanuaris 2017 tööd OÜ-s xxxx (registrikood xxx) tingimusel, kui ta omab isiklikku transporti ja juhilube. Tööpakkumises on nimetatud: „Kuna oleme kondiitriettevõte ja meil on palju koostööpartnereid, vajame inimest, kes teostaks veoteenuseid ja aitaks kaupa laiali vedada. Töötasu kokkuleppel. Vajalik on juhiloa olemasolu ja isikliku auto kasu¬tamine, kuna seoses tööga tuleb teostada vedusid nii Talllinna linna piires kui väljaspool Tallinna." (lisa 7).
7. Enne töötuks jäämist töötas kaebaja üle kümne aasta kuni aastani 2014 juuksurisalongis „xxxx" (xxxxOÜ).
8. jaanuaril 2014 tehti kaebajale õla-operatsioon, mille tulemusel ei olnud kaebajal võimalik enam senise töökoormusega töötada. Samas anti kaebajale eeltoodud töökohal väga positiivne iseloomustus (lisa 8).
9. Alates 2014 aastast kuni
10. septembrini 2016 töötas kaebaja xxxx OÜ-s samuti juuksurina, kus tal võimaldati tööaega rohkem planeerida.
11. märtsil 2015 oli kaebajal tõsine onkoloogiline operatsioon. Pärast seda on kaebaja olnud süstemaatilises järelravis. Kuna juuksurile nii vajalik õlgade töö on oluliselt häiritud ka peale õlaoperatsiooni, pole kaebajal olnud enam võimalik töötada ega tegutseda kasumlikult keskkonnas, kus ta oli ise vastutav oma tööaja korraldamise eest.
12. Hetkel on kaebaja töö eest tasu saamata tegev MTÜ-s xxxx, kus aitab trupi liikmetel üle Eesti transportida rekvisiite ja tehnikat.
13. Töötades juuksurina tekkis kaebajal mitmeid kliente, kes tänaseks on pensionärid ning kes ei ole võimelised iseseisvalt juuksuris käima. Seetõttu käib kaebaja autoga neid nende kodus lõikamas, kui tervis vähegi lubab. Lisaks on kaebaja käinud nende eest apteegis ja poes. Kuivõrd need inimesed elavad erinevates linnaosades ja ka väljaspool Tallinna, on nende aitamiseks vajalik juhtimisõiguse olemasolu.
14. Lisaks aitab kaebaja kui vanaema viia tütre lapsi teisipäeval ja neljapäeval autoga tantsutrenni, et tütar saaks kõige pisema lapsega olla kodus. Samuti aitab kaebaja oma eakaid sugulasi, kes vajavad süstemaatilist abi arsti külastamiseks.
15. Olukorras, kui kaebajal võetakse juhiload lühemaks või pikemaks perioodiks ära, ei ole kaebajal võimalik enam eeltoodud toiminguid teha, samuti ei ole kaebajal võimalik kandideerida OÜ-sse xxxx või sotsiaalhooldustöötaja ametikohale. Samuti toob juhtimisõiguse äravõtmine kaasa nende väheste endiste juuksurisalongi külastanud klientide 3 kaotuse, keda kaebaja käib kodus lõikamas või muul viisil aitamas. Kaebaja on oma õppetunni saanud, ning ei istu enam autorooli, olles tarvitanud alkoholi.
16. Kaebuse esitaja osas tehtud otsuses ei ole motiveeritud, kuidas on kujunenud kaebaja suhtes kohaldatav karistus. Lisaks ei ole arvestatud süüd kergendavaid asjaolusid. Käesolevas asjas on kohtuvälise menetleja otsuses toodud välja nn „tüüpselgitused" selle kohta, milline on alkoholijoobes sõiduki juhi käitumine üldiselt ning lõppkokkuvõttes on asutud seisukohale, et kaebaja karistuse aluseks on kaebaja süü. Samas ei ole kohtuväline menetleja hinnanud kaebaja suhtes subjektiivseid asjaolusid, mis näitaksid, et lisakaristuse rakendamine aitaks kuidagi kaebajal hoiduda hilisematest rikkumistest (näiteks on kriminaalasjas nr 1-113507 Harju Maakohus märkinud, et süü juures on tähtis konkreetne teo toimepanemise viis). Kaebaja on seisukohal, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Samuti ei ole otsusest selgesti tuvastatav, kuidas on kohtuväline menetleja jõudnud arusaamisele, et käesolevas asjas on õigustatud karistuse määr just 225 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on küll viidanud KarS § 56 lõikele 1, mille järgi ei ole isik iseseisev (teost lahutatud) karistuse kohaldamise alus. See aga ei tähenda, et karistuse mõistmisel saaks jätta isiku üldse tähelepanuta. Jaan Sootak on Juridica artiklis „Looming või aritmeetika? Süüdlase isiku arvestamine karistuse mõistmisel" asunud seisukohale, et süüpõhimõttele rajatud karistusõiguse järgi ei ole võimalik konkreetsest teost lähtuvat süüetteheidet mõõta teo toimepanija isiksuse omapärasid arvestamata. Ka Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-13-11 isikut iseloomustavaid andmeid vaadeldud karistuse kohaldamise iseseisva alusena süü ja õiguskorra kaitsmise huvi kõrval. Hinnatud on isiku eelnevaid kuritegusid ja karistusi uue kuriteo valguses ja jõutud järeldusele, et isikul väljakujunenud kuritegelik elustiil ja eelmiste karistuste olematu mõju tingib raskeimat karistust. Samas käesolevas asjas oleks kohtuväline menetleja pidanud hindama vastupidiselt eeltoodud Riigikohtu otsuses sedastatule just kaebuse esitaja positiivseid isikuomadusi. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11 andnud juhised, millest peaks kohus sanktsioonimäära leidmisel lähtuma. Otsuses märgitakse, et süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Kohus on korduvalt rõhutanud, et süüd kergendav asjaolu on süü tunnistamine (nt Harju Maakohtu
17. novembri 2013 otsus väärteoasjas nr 4-13-3668) ning puhtsüdamlik kahetsus. Samas kaebuse esitaja puhul ei ole kumbagi asjaolu väärteoasjas arvestatud, mistõttu ei ole otsus õiglane ega ka individualiseeritud.
18. Kaebaja palub asendada rahatrahv ühiskondlikult kasuliku tööga. Kaebaja on juba korduvalt selgitanud, et ta on töötu. Samas kohustusena on kaebajal vaja tasuda igakuiselt Krediidipangale 120 eurot kuus eluasemelaenu kuni 2026 aastani (lisa 9). Olukorras, kus kaebaja ei saa enam käia autoga vanemaid kliente lõikamas, kaob ära võimalus leida omale tööd, paneb see kaebaja emotsionaalsemalt veelgi raskemasse olukorda, mistõttu kaebaja integreerimine tagasi tööle võib olla tulevikus raskendatud. Kodulaenuga hätta jäädes võib kaebaja kaotada lisaks igasuguse sissetuleku kaotamisele ka kodu.
19. Kaebaja palub, et talle määratava karistuse puhul arvestatakse, et tal ei ole varasemaid karistusi, ta tunnistab puhtsüdamlikult oma süüd ja leiab, et temalt juhtimisõiguse äravõtmine oleks nagu päästerõnga temast kaugemale viskamine.
20. Kuivõrd kaebaja on hetkel töötu, palub kaebaja rahalise karistuse asendada üldkasuliku tööga vastavalt väärteomenetluse seadustiku § 211 lõikele 1 koosmõjus karistusseadustiku §-ga
21. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et töötas sel õhtul MTÜ xxxx 11 ja oli külaliste vastuvõtt, MTÜ xxxx korraldatud kontsert Kajaka kultuurikeskuses. Ei kavatsenud õhtul kuhugi sõita. Seal oli kaks sõbrannat, kellest ühe juures kavatses ööbida. Kavatsesid juba koju minna kui helistati kodust, et tema isasel kassil on väga halb. Kutsuti koju, et kass oksendab, 4 on vaja vett anda ja kassi hoida. Läkski koju, mida väga kahetseb. Sel õhtul ei söönud midagi, ei jõudnud. xxxx pokaali punast veini. Rooli istus praktiliselt kohe, vahe oli pool tundi või tund. Helistati ja see oli ootamatu. Seal oli neil oma parkimiskoht. Oli hilja ja ühistransport ei käi, oleks võinud muidugi takso võtta. Tuled vist unustas sisse lülitada. Kesklinnas on tänavad valgustatud, tundis ennast üldiselt hästi, jõi teed, kohvi. Sel ööl oli kodus abikaasa. Teadis, et kass oli haige, kuid ei olnud nii halb kui sel õhtul. Kassiga ei saanud sel ööl midagi, käis järgmine päev kassiga loomaarsti juures. Kaitsja leidis, et tegu on tehtud ja nüüd saab rääkida isikust, kes teo teo on toime pannud. Tegu väärib karistust, ei vaidlusta, kuid leiab, et menetleja on otsuse tegemisel lähtunud nö tuimalt mingist keskmisest. Otsus ei sisalda analüüsi selle kohta, mida A.F kirjutas vastulauses. Tegemist on esmakordse rikkumisega ja sellel on tähendus, kuidas A.F on kohtule väljendanud kahetsust ja pärast esimest rikkumist. Ta ei soovi sellist tegu kunagi korrata. Teda ei ole varem kunagi karistatud, tegemist on halbade asjaolude kokkulangemisega, millest valiti halvim variant. 22.09.2016 võttis end arvele töötukassas kuna jäi tervise tõttu töötuks, kahekordse terviserikkega, millest üks seotud töö lõpetamsega, töötamise võimatusega, teine vähiga, siis ma kujutan ette, et kuu aega hiljem kui sündmus toimus, siis ei oska anda hinnangut suhtlemisemotsioonile, miks rooli istus. Elanud 4 kuud teadmisega, et teinud midagi valesti, et tegi valesti ja see omamoodi karistus ka toimepandu eest. A.F soovib kohtule selgeks teha seda, et saaks keerulises situatsioonis elu jätkuda on vaja juhilube, need on olnud ka siiamaani. On toodud välja need põhjused, miks seda vajab. Talle on lubatud tööd, juhul kui ta omab autojuhilube, aga see töö, sotsiaalhoolekanne eeldab inimeste aitamist, lubade olemasolu. Seni on MTÜ, milles A.F osaleb, organiseerib transpordi korraldamist üle Eesti heategevusürituste läbiviimisel, kus tehakse seda tasuta, selline tegevus katkeks. On olemas iseloomustus varasemalt tööandjalt, iseloomustatakse positiivselt, kirjeldatakse, tarvitab alkoholi väga harva, väga sõbralik, aktiivne isik ka heategevuses, annab positiivse ülevaate, mida palub kohtul arvestada. Otsuses ei ole kohtuväline menetleja kaebaja osas välja toonud subjektiivseid asjaolusid, mis näitaks, et lisakaristuse rakendamine aitaks hoiduda rikkumistest. On viidatud J.Sootaki artiklile süüdlase isiku arvestamisel karistuse mõistmisel, süüpõhimõttele rajatud karistusõiguse järgi, ei ole võimalik konkreetsest teost lähtuvat süüteoetteheidet mõõta teo toimepanija isiksuse omapärasid arvestamata. Otsus ei ole õiglane ega individualiseeritud. Väga loodab, et kohus arvestab kõiki asjaolusid karistuse määramisel ja on jätnud selle kohtu otsustada, ei ole öelnud, et karistus peaks olema minimaalne, on taotlenud kohtult vähendada põhikaristust kohtu äranägemisel ja ajatada rahatrahv ja võimaldada tasuda ositi aasta jooksul. Tühistada lisakaristus määratud juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. Olukorras, kus kaebaja rahalised võimalused on ahtad, siis palub, et kohus asendaks karistuse ÜKTga vastavalt V™S § 211 lg
22. A.F nimetas, et suurte raskustega suutnud rahalisi kohustusi täita pere ülalpidamisega ja krediiti maksta aga nüüd, kus lisandunud veel ettenägemata ajalise kestvusega hooldamine abikaasa eest, siis leiab, et see taotlus diskretsiooni rakendamiseks on õige. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Alustab kõige kergemast, § 211 räägib täitemenetlusest, rahatrahvi saab asendada politsei taotluse alusel, kui on tuvastatud maksevõimetus, seda siin rakendada ei saa. Oluline erinevus. Väärteo juurde, kohtuistungil tõendamist leidnud, karistus lähtudes § 56 sätetest, käsib arvestada tegu, kergendavaid, raskendavaid asjaolusid, preventsioone. Esimene asi tegu – kohtuvälise menetleja hinnangul pandud tegu toime tahtlikult, isiku süü maksimaalne, kriminaalasjast lahutab seda 0,01 mmg/g kohta, sisulisel ülemine piir. Lisaks sellele toime pandud veel teine rikkumine, mille osas süüdistus esitatud, tuledeta sõitmine. Riigikohus on andnud suunised, kui üks väärtegu vastab mitmele kvalifikatsiooni normile, hinnatakse isiku süüd keskmisest suuremaks. Kergendava asjaoluna kahetsus, mida on arvestatud. Karistuse eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid. Eripreventiivne eesmärk - väga kergekäeline suhtumine, isik teadis, et keelatud seisund, tarvitas ära alkoholi ja istutakse rooli, uue teo toimepanemise tõenäosus üsna suur. Edasi üldpreventiivsed eesmärgid, mainiks ära selle, et teiste liiklejate turvatunnet suurendab, kui ohtlikud juhid liiklusest kõrvaldatakse, keegi ei taha minna 5 liiklusesse teades, et sõidukit juhivad isikud, kes on joobes. Karistus, isiku süü keskmisest suurem, täiesti põhjendatud määramine üle sanktsiooni keskmise. Lisakaristus sanktsiooni keskmises määras. Mainiks, et Riigikohtu suuniste kohaselt võib lisakaristust kohaldada ka esimese rikkumise korral. Tooks näitena, et väljahingatavas õhus alkoholi sisaldus väga suur, lisaks isiku enda poolt, kas pandud toime veel mingi teine rikkumine, mis antud juhul on aset leidnud. Ka esmakordse rikkumise korral saab määrata lisakaristuse. Ka Riigikohtu suunis, kus vahetult peale alkoholi tarvitamist asutud juhtima, täidetud. Jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kaebuse lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ja LS § 242 lg 1 ettenähtud süütegude toimepanemist. LS § 242 lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221– 224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis. LS § 40 lg 1 kohaselt peavad mootorsõidukil sõidu ajal põlema lähi- või kaugtuled ning ääre- ja numbrituled. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt võis ta unustada esitulede põlema panemise ja need ei sütti automaatselt sõiduki käivitamisel. Samas oli tegemist pimeda ajaga ning öisel ajal sõitu alustades peaks igapäevaselt sõidukit kasutav juht juba automaatselt harjumusest lähituled sisse lülitama. Kui see võib ununeda valgel ajal, siis öisel ajal tulede sisse lülitamise unustamist ei pea kohus võimalikuks. Sõiduki juht peab aru saama sellest, et mitte ainult teised liiklejad ei pea olema temale nähtavad, vaid ka tema ise kui kõrgema ohu allika valdaja ja juht peab enda juhitud sõiduki tegema nähtavaks ka teistele liiklejatele. Kuivõrd menetlusalune isik seda ei teinud, siis peab kohus võimalikuks, et sellise käitumise tingis menetlusaluse isiku seisund, mis oli juhile keelatud ja mis takistas menetlusalusel isikul aru saamast oma käitumisest ja selle ohtlikkusest. Süüteo asjaoludest nähtuvalt on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 40 lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 242 lg 2 ettenähtud väärteo. LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg. 6 Väärteotoimikus leiduvast ettekandest nähtuvalt ei olnud menetlusalune isik võimeline puhuma ei indikaatorvahendisse ega ka korduvalt tõenduslikku alkomeetrisse, mistõttu tuli ta toimetada tervishoiuasutusse vereproovi võtmiseks. 09.10.2016.a kell 02:44 toimetati menetlusalune isik tervisehoiuteenuse osutaja juurde (Wismari Haigla AS) vereproovi võtmiseks, et tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) uuringuakti nr 2115T kohaselt oli uuritaval ühes grammis veres alkoholisisaldus 1,49 milligrammi, laiendmääramatust +/-0,05 mg/g menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõpptulemuseks 1,44 mg/g. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemus jälgitav, kui selle on teinud pädev mõõtja, kasutades taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit ning järgides mõõtemetoodikat. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile on Eesti Akrediteerimiskeskus väljastanud tunnistuse erialase kompetentsuse kohta nr L-
23. Uuringuakti nr 2115T kohaselt on uuringu läbiviimisel järgitud mõõtemetoodikat (ET 2.1). Seega on mõõtetulemus jälgitav ning mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel. LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku ühes grammis veres alkoholisisaldus mitte vähem kui 1,44 milligrammi, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud bioloogilise vedeliku proovi uuringu tegemise ja sellega saadud tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes on väärteo toimepanemist ka ise tunnistanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku veres tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 1,44 mg/g, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS §

§ 242lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena ette nähtud nii rahatrahv, arest kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ning LS § 224 rikkumise eest on ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena. Seega on juba seadusandja LS § 224 lg 2 sätestatud väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. 7 Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja lisakaristus on LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus veres 1,44 mg/g. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav ja ülemmäärale väga lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt tarvitas ta menetlusesemeks olevale süüteole eelnevalt veini, kui sai kodust häiriva kõne kodulooma olukorra halvenemise kohta ja asus mootorsõidukiga koju sõitma. Kell 01.56 peeti isik kinni ja kell 02:44 paiku tuvastati tema veres alkoholisisaldus 1,44 mg/g. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 1,44 mg/g, mis on kriminaalse joobe lähedane, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma oma juhile keelatud seisundit nii eelneva alkoholi tarvitamisest teadmise, enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik asus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis juhtima teadlikult ja tahtlikult ning seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 40 lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo. Kuna LS § 242 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 224 lg 2 kui raskeimat karistust ette nägeva sätte järgi. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Vastavalt LS § 242 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis, rahatrahviga kuni 20 trahviühikut. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kaks erinevat väärtegu ning kuivõrd väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt 8 olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Hinnates A.F süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt ühes grammis veres alkoholisisaldus mitte vähem kui 1,44 milligrammi. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata väga suureks, kuivõrd on ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalse määra lähedasena. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et vaid 0,06 mg/g suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Seejuures suudab organism alkoholi läbi töötada 0,11 kuni 0,15 mg/l tunnis, mis vastab 0,22-0,3 mg/g tunnis. Kui menetlusalune isik peeti kinni kell 01.56 ja temalt võeti proov kell 02.44, siis oli juhtimiselt kõrvaldamise hetkel menetlusalusel isikul kriminaalne joove, so mitte vähem kui 1,66 mg/g. Vaid menetlusaluse isiku sõidutamine esialgselt tõendusliku alkomeetri juurde ja sealt edasi tervishoiuteenuse osutaja juurde päästis menetlusaluse isiku kriminaalkaristusest. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks. Lisaks sellele sõitis menetlusalune isik samaaegselt ilma lähituledeta ning sellega pani toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo. Kuivõrd nimetatud väärteo puhul ei ole süüteo kvalifikatsioon seotud numbrilise näiduga, siis võiks asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Samas on tegemist sõidukit juhtimisega öösel, so pimedal ajal, kus tulede kasutamine on sõiduki teistele liiklejatele nähtavaks tegemise ja juhi enda nähtavuse paremaks muutmise mõttes oluliselt tähtsam kui päevasel ajal, mistõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü selle väärteo toimepanemisel on keskmisest suurem. Kuna ühe teoga on toime pandud kaks süütegu, siis süütegude kogumis tuleb kaebuse esitaja süüd lugeda suureks, sisuliselt maksimaalseks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus. Kahetsust avaldas menetlusalune isik ka kaebuses ja kohtuistungil, seega peab kohus võimalikuks sellega arvestada. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samas leiab kohus, et arvestades süüteo asjaolusid, s.h suurt süüd, siis ei ole kergendava asjaolu esinemine niivõrd mõjus, et võiks tingida karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kuivõrd põhikaristuse ja lisakaristuse arvestamisel on kohtuväline menetleja kergendava asjaoluga juba arvestanud, siis kohus ei pea võimalikuks kaebemenetluses seda enam teist korda karistuse kergendamise alusena arvestada. Kaebuse esitaja esindaja on välja toonud kergendava asjaoluna ka süü tunnistamise, mida kohtuväline menetleja arvestanud ei ole. Kohus leiab, et süü tunnistamist ei olegi võimalik kergendava asjaoluna arvestada. KarS § 57 kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise menetleja juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast menetleja eelnevalt teadlik ei olnud. Antud juhul peeti kaebuse esitaja kinni seetõttu, et sõidukil ei põlenud lähituled ja sõiduki sõidustiil oli vingerdav, st juht ei suutnud sõidukit hoida sõiduraja piires. Kuna isik ei suutnud puhuda ei indikaatorvahendisse ega tõenduslikku alkomeetrisse, toimetati ta Wismari Haiglasse vereproovi andma. Seega tuvastati süü olemasolu mitte sõltuvalt süü tunnistamisest või eitamisest, vaid vereproovi näiduga ning proovi võtmise vajaduse tingis menetlusaluse isiku enda ohtlik käitumine liikluses. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. 9 Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei adunud iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Seega, arvestades süü suurust, s.o menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristuse määr täielikult põhjendatud. Kohtu arvates ei saa ei karistamise alust ega süü suurust, samuti sellest tulenevalt ka karistuse määra mõjutada asjaolu, et süüdlasel puudub töökoht, seega sissetulek. Süü suurus sõltub vaidlusaluse väärteo puhul tuvastatud seisundist ja selle kontrolli tulemusena saadud numbrilisest näidust ning käesoleval juhul on menetlusaluse isiku süü väärteokoosseisu tunnuste poolest sisuliselt maksimaalne. Selline süü suurus peaks ka tingima põhikaristuse, mis on lähedane maksimaalsele määrale. Mis puudutab menetlusaluse isiku majanduslikku olukorda, mis tuleneb abikaasa terviseseisundist, võetud laenust ja püsiva sissetuleku puudumisest, siis ka sellega on kohtuväline menetleja otsuse tegemisel arvestanud ning määranud rahatrahvi tasumisele ositi 10 kuu jooksul. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud väga suurena nii LS § 224 lg 2 kui ka väärtegude kogumi mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul ühes grammis veres alkoholisisaldus mitte vähem kui 1,44 milligrammi, mis on LS § 224 lg 2 keskmist määra oluliselt ületav määr. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub eelnev LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks kohtupraktikast tulenevalt rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus 10 juba eelpool leidis on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka täiendav liiklusnõuete rikkumine lähitulede mittekasutamise näol. Kui nüüd arvestada ka seda, et menetlusaslune isik oli oma juhile keelatud seisundist üheselt teadlik ning öisel ajal linnas sõites jättis sisse lülitamata ka tuled, sõites sisuliselt teistele liiklejatele vähe nähtavana, siis oli ta teistele liiklejatele ülimalt ohtlik, kuivõrd teised liiklejad ei oska ei sellist sõidukit märgata ega sellisest sõidukist tulenevat ohtu tajuda, kuivõrd ta ei ole märgatav ning teised liiklejad ei ole ka teadlikud juhi seisundist, mis juba iseenesest kujutab endast teistele liiklejatele, võõrale varale ja juhile endale suurt ohtu. Taoline käitumine aga näitab üheselt isiku hoolimatut suhtumist nii oma teosse kui ka liiklusohutusse üldse. Lisaks sellele on kohtupraktikas asutud seisukohale, et isegi juhul, kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära ületades esimest korda, saab sarnast rikkumist tulevikus pidada piisavalt tõenäoliseks juhul, kui rikkuja süü on suur. Seega on lisakaristuse määramise eeldused täidetud. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kaebuse esitamise põhjuseks on lisakaristuse tühistamine, et juhtimisõigus isikule alles jääks, kuna see on vajalik nii erinevate tööde tegemiseks, võimaliku uue töökoha eeltingimuseks kui ka isiklikuks eluks. Kohus leiab, et toodud põhjendused on küll inimlikust aspektist arusaadavad, kuid need ei ole lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu.KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Kaebuse esitaja enda liikumispuude olemasolu kohta kohtule aga tõendit esitanud ei ole, seega puudub seadusest tulenev alus juhtimisõigus KarS § 50 lg 2 alusel isikule alles jätta. Samuti teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema enese, tema lähedaste või temast sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad ja võimalused tööle asuda säiliks. Samuti säiliks võimalus teha tööd, millest sõltub tema sissetulek. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimisele asumist põhjendas menetlusalune isik teatega kodus oleva kassi tervise halvenemise kohta, mistõttu ta pikalt mõtlemata asus sõidukit juhtima. Samas ilmnes menetlusaluse isiku küsitlemisel, et kass oli olnud haige juba pikemat aega, mistõttu oli menetlusalune isik kassi üldisest seisundist teadlik. Seega ei saanud see teade olla ootamatu. Kui aga sellise teate peale asub menetlusalune isik sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis, siis kujutab menetlusalune isik oma mõttelaadilt juba ohtu teistele liiklejatele, kuivõrd ta ei suuda hinnata muutuvat olukorda, sellest tingitud asjaolusid ega nende tähtsust ning tähtsuse järjekorda. Seega käitub menetlusalune isik emotsiooni ajel ning analüüsima hakkab oma käitumist alles tagajärje saabudes. Sellise mõttelaadiga juht kujutab endast aga ohtu teistele liiklejatele. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel ja selle kohaldamiseks ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. 11 Kaebuse esitaja esitas kohtule esitatud kaebuses taotluse V™S § 211 lg 1 alusel rahatrahvi asendamiseks üldkasuliku tööga ning sellise taotluse juurde jäi kaebuse esitaja ka kohtulikul arutamisel. Kohus leiab, et sellise sisuga taotlus jääb tagajärjetuks. Kaebuses on viidatud V™S § 211 lg 1 sätetele, mille kohaselt teeb maakohus sissenõudja avalduse alusel määruse rahatrahvi asendamise kohta arestiga või üldkasuliku tööga vastavalt karistusseadustiku §-le 72, kui süüdlane ei ole rahatrahvi tervikuna määratud tähtajaks tasunud või osastatud rahatrahvi maksmise tähtaega ei järgita, rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud ja süüdlasel ei ole vara, millele sissenõuet pöörata. Kohus juhib kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et viidatud V™S § 211 asub Väärteomenetluse seadustiku 17. peatükis, mis reguleerib lahendi jõustumist ja täitmisele pööramist ning viidatud paragrahv asub 17. peatüki 4. jaos, mis eraldi reguleerib kohtuvälise menetleja lahendi ja kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist. Seega eeldab V™S § 211 kohaldamine kohtuvälise menetleja otsuse jõustumist ja määratud rahatrahvi täitmise võimatust, mis annab sissenõudjale, antud juhul politseiasutusele aluse kohtule avalduse esitamiseks, et saaks jõustunud otsust täita muul seaduses ettenähtud viisil. Kaebuse esitamise tõttu ei ole kohtuvälise menetleja otsus aga jõustunud ja seetõttu antud juhul V™S § 211 lg-s 1 sätestatut kohaldada ei saa, sest puudub V™S § 211 lg 1 sätestatud alus, s.o kui süüdlane ei ole rahatrahvi tervikuna määratud tähtajaks tasunud või osastatud rahatrahvi maksmise tähtaega ei järgita, rahatrahvi täitmise tähtaega ei ole pikendatud ja süüdlasel ei ole vara, millele sissenõuet pöörata. Juba vaidlustatud otsusest on näha, et määratud rahatrahv tuleb tasuda 10 osas ajavahemikul 28.12.2016 kuni 28.09.2017. Käesoleval juhul ei ole otsus veel jõustunudki, rääkimata määratud trahvi tähtajaks tasumata jätmisest. Muul juhul V™S rahatrahvi asendamist üldkasuliku tööga ette ei näe, seega ei ole võimalik rahatrahvi asendada. Kohus peab vajalikuks märkida sedagi, et kohtuvälise menetleja otsusele oli võimalik kaebust esitada edasikaebe tähtaja jooksul, so sel ajal, mil kohtuvälise menetleja otsus ei olnud veel jõustunud. Seega pidi ka kaebuse esitaja üheselt aru saama sellest, et jõustumata otsuse osas V™S § 211 sätted ei kohaldu, kuivõrd selleks puuduvad seaduses sätestatud eeldused. Just kaebuse esitamise tõttu ei saagi V™S § 211 sätted rakenduda. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on kohtuväline menetleja rahatrahvi tasumise KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel määranud tasumisele ositi 10 kuu jooksul. Kaebuse esitamise tõttu ei ole aga kohtuvälise menetleja otsuses märgitud rahatrahvi ositi tasumise tähtajad enam kohaldatavad. Kuivõrd kohus ei saa kaebemenetluses menetlusaluse isiku olukorda raskendada ja määrata rahatrahvi tasumise tähtajaks 30 päeva otsuse avalikult teatavakstegemisest, siis peab kohus vajalikuks määrata määratud rahatrahvi tasumise samadel tingimustel nagu seda on teinud kohtuväline menetleja, määrates, et rahatrahv tuleb KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel tasuda 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast alates. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 12