Obsah (4)

§ 201§ 124§ 90§ 97

Väärteoasi 4-17-691 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2017.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kohtunik Piret Liivo Vaidlustatud lahend Politsei-

§ 201

lg 1 järgi Kaebuse esitanud isik V.I, isikukood xxx, elukoht xxxx, xxxx Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON V™S § 132 p 1 alusel jätta kaebus rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 03.01.2017.a. otsus väärteoasjas nr. 2315,16,012275 karistuse määra osas, s.o 140 eurot, muutmata. Rahatrahv summas 140 eurot kuulub tasumisele 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisestRahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220175001076. Edasikaebamise kord Vaidlustatud otsuse sisu: Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule kolmekümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 03.01.2017.a. otsus väärteoasjas nr. 2315,16,012275 tehtud otsusega tuvastati, et V.I juhtis 16.12.2016.a kell 22.08 paiku mootorsõidukit Ehituse tn 2, Jüri alevik, Rae vald, Harju maakond, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kui juhtimisõigus on alates 09.11.2016.a

§ 124lg 3 p 1 sätete kohaselt peatunud seoses juhiloa XXXX kehtivuse lõppemisega.

Sellega rikkus V.I

§ 90

lg 1 p 1 ning pani toime

§ 201lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Menetlusalune isik on 28.12.2016 esitanud vastulause, milles selgitab juhtunu asjaolusid ja kahetseb.

§ 201

lg 1 alusel on menetlusalusele isikule määratud rahatrahv 35 trahviühiku ulatuses, s.o 140 eurot. Kaebuse sisu: V.I esitas Harju Maakohtule 31.01.2017.a kaebuse, milles vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuses märgitud trahvisumma suuruse ja taotleb selle tühistamist. Menetlusalune isik selgitas, et käib koolis ja sissetulek puudub, ta ei tööta, tal ei ole võimalik trahvi summas 140 eurot tasuda. Kohtule esitas pangakonto väljavõtte seisuga 27.08.2016 kuni 27.02.2017, millelt nähtub rahaliste vahendite liikumine 153 euro ulatuses. Kohtuvälise menetleja seisukoht: Kohtuväline menetleja, tutvunud V.I kaebusega ja väärteoasjas kogutud materjalidega, on seisukohal, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata. Maanteeameti liiklusregistri andmetel kehtis menetlusaluse isiku esmane juhiluba XXXX 09.11.2016.

§ 97lg 2 sätestab, et esmane juhiluba antakse välja kehtivusega kuni kaks aastat.

Riigikohus on lahendis 3-1-1-18-10 asunud seisukohale, et juhiloa kehtetus tingib juhtimisõiguse puudumise.

§ 90

lg 1 p 1 sätestab, et mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Kohtuväline menetleja leiab, et

§ 201

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest karistuse mõistmisel tuleb vältimatult arvestada ka üldpreventiivsetel aspektidega: juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine on levinud ning õiguskaitseorganitel tuleb vastavalt reageerida. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu selle juhtimine nõuab mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Mootorsõiduki juhi hooletus liikklusreeglite täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusreegleid korduvalt eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ning taolistele isikutele mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. V.I suu süüruse hindamisel ning karistuse määramisel on menetleja järginud kõrgema astme suuniseid. RK lahendi nr 3-1-1-58-13 p 7 kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RK 3-1-1-77-11 p 11, 3-1-1-52-13 p 19). 2 Karistusregistri väljavõttest on näha, et kaebuse esitajal on 2 kehtivat väärteokaristust. Erinevate suurustega rahatrahvid ei ole isikule soovitud mõju avaldanud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et isiku selline käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist talle lasutavasse kohustusse, seega oleks sanktsiooni 35 trahviühiku suurusest väiksem karistus menetlusalusele isikule üksnes sümboolne ega kinnitaks temas seadusekuulekust ning soovi teha toimepandud rikkumisest vajalikke järeldusi. Lähtudes eelpool toodust, asub kohtuväline menetleja seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad, karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud kaebuse sisu ja menetlusosaliste seisukohtadega ning uurinud antud asjas olevaid materjale, leidis, et V.I kaebus ei kuulu rahuldamisele ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ning seda alljärgnevatel asjaoludel. Vastavalt V™S § 123 lg-le 2 kontrollib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, s.o selgitab välja, kas isik on pannud toime teo, mille eest kohtuväline menetleja teda karistas. Seejuures tugineb kohus talle esitatud tõenditele, hindab tõendeid nende kogumis. Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus toimepandud õigusrikkumise osas, kaebaja vaidlustab talle kohaldatud rahatrahvi suurust. Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, leiab, et puudub võimalus tühistada kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi määra osas, menetlusaluse isikule määratud karistus tuleb jätta muutmata. Menetlusalune isik ise ei ole vaidlustanud oma rikkumist, s.o mootorsõiduki juhtimist omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kui juhtimisõigus on alates 09.11.2016.a

§ 124lg 3 p 1 sätete kohaselt peatunud seoses juhiloa XXXX kehtivuse lõppemisega.

Menetlusalune isik pani toime liiklusalase rikkumise 16.12.

1. Eelnevast nähtub kohtule, et menetlusalune isik sõitis ilma juhtimisõiguseta rohkem kui kuu. V.I põhjendas ise juhtunut unustamisega ning lubas edaspidi olla hoolikam ning jälgida mh dokumentide kehtivust. Ta selgitas, et pani end libedasõidule kirja esimesel võimalusel, s.o 27.12.
2. Kohus on seisukohal, et määratud rahatrahv on proportsionaalne toimepandud rikkumisega, selliselt määratud karistus peaks olema menetlusalusele isikule piisavaks motivatsiooniks oma hoiakute muutmiseks. Igal mootorsõiduki juhil on kohustus kinni pidada sätestatud liiklusreeglitest, sh hõlmab see kohustust olla hoolikas ning jälgida oma juhiloa ja teiste nõutavate dokumentide (nt tervisetõend, tehnoülevaatuseks vajalik tehniline pass) kehtivust. Liiklusseaduses sätestatud reeglite rikkumisel võib järgneda isiku õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Kohus leiab, et arvestades isiku süü suurust ja samuti seda, et V.I on kaks kehtivat väärteokaristust, ei ole võimalik rahatrahvi vähendada. Menetlusalune isik palus määratud rahatrahv tühistada, sest tal puuduvad rahalised vahendid selle tasumiseks, ta õpib ning ei tööta. Kohus leiab, et isiku rahaliste vahendite puudumine ei saa olla aluseks, et tühistada kohtuvälise menetleja otsus, kuivõrd isiku rikkumine on toime pandud ning väärteoasjas kogutud materjalidega tõendatud. Menetlusalune isik on täiskasvanud inimene, kellel on võimalus endale hankida elatusvahendid töötamise näol. Veelgi enam – kui menetlusalune isik leiab finantsilise võimaluse, 3 et osta sõiduautosse kütust, kanda sellega muid vajalikke kulutusi, nt kohustuslikud liikluskindlustusmaksed, võimalikud remondikulud, tehnoülevaatus jne, peab ta leidma ka võimalused tasumaks talle määratud rahatrahve, mis on tingitud tema liiklusalasest käitumisest, mis ei ole sugugi seadusekuulekas. Kohus ei saa muuhulgas jätta tähelepanuta asjaolu, et menetlusalusel isikul on kaks kehtivat väärteokaristust, mille tasumiseks, nagu nähtub karistusregistri väljavõttest, on ta leidnud rahalisi vahendeid. Vabandada oma tegevust unustamisega, on ilmselgelt kitsarinnaline ja hoolimatu suhtumine. Veelgi enam – tegemist oli esmaste juhilubadega, mis kaotasid kehtivuse. Algaja juht peab olema selliste nõuete järgimisel erakordselt hoolas ja tähelepanelik. Karistuse kergendamiseks puuduvad alused. Erinevate suurustega rahatrahvid ei ole isikule soovitud mõju avaldanud. Isiku selline käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist talle lasutavasse kohustusse, seega oleks sanktsiooni 35 trahviühiku suurusest väiksem karistus menetlusalusele isikule üksnes sümboolne ega kinnitaks temas seadusekuulekust ning soovi teha toimepandud rikkumisest vajalikke järeldusi. Jätta muutmata Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuurikorrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 03.01.2017.a.otsus väärteoasjas nr. 2315,16,012275 V.I karistamises

§ 201lg 1 järgi karistuse määra.

Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; §132 p 1; § 133-135. Piret Liivo Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4