P.N-i poolt kohtuvälisele menetlejale tehtud vastulause kohaselt kiirustas tema oma ema Vera P.N-i juurde, kes peale operatsiooni ja viibimist Ida-Tallinna Keskhaiglas viibis kodus ning vajas hooldust. Vastulausele lisatud Ida-Tallinna Keskhaigla haigusloost nähtub, et Vera P.N-i saabus haiglasse 17.01.2017 erakorralise meditsiini osakonda metspähkli suhtes allergilise reaktsiooni tõttu, kuid ühtlasi avastati käärsoole pahaloomuline kasvaja. Teostati operatsioon ning raviks määrati antibiootikumid, samuti keelati 03.02.2017 pooleteise kuu jooksul tõsta enam kui 5 kg kaaluvaid raskusi. P.N teadis, et sõidab lubatud suurima piirkiirusega 70 km/h teelõigul, kuid seadis eesmärgiks sõita oluliselt kiiremini, vajutades gaasipedaali, saavutades sõiduki kiiruseks 148 (+/-5) km/h. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et P.N on teo toime pannud kavatsetult
lg 2 mõttes, mille kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub või vähemalt peab seda võimalikuks. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega vastutab P.N LS § 227 lõike 4 järgi. Karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (
LS § 227 lõike 4 sanktsioon näeb ette karistamise rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.
lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Seega on sanktsiooni keskmine karistusmäär 151,5 trahviühikut, s.o 606 eurot, arvestades, et trahviühiku suurus on 4 eurot. 3 LS § 227 lõike 4 järgi vastutab mootorsõidukijuht lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis. P.N ületas lubatud suurimat sõidukiirust 73 km/h, sõites 148 (+/-5) km/h. Kiirusepiirangud on liikluskorraldaja poolt seatud selleks, et kaitsta ühiskonnaliikmete elu, tervist ja vara. P.N ületas lubatud suurimat sõidukiirust enam kui kahekordselt ning tegi seda tahtlikult. Sellise kiirusega sõites väheneb oluliselt isiku võime ohutult reageerida liikluses tekkivatele olukordadele (näiteks ootamatu takistus teel, libedus, halb nähtavus jne). Samas tuleb arvesse võtta, et süüteo toimepanemise tulemusena siiski kellegi elule, tervisele, varale ega looduskeskkonnale reaalset kahju ei tekkinud. Kohtuväline menetleja on süü suuruse tuvastamisel arvesse võtnud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ja karistust raskendavate asjaolude puudumise. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et P.N tuleb karistada LS § 227 lõike 4 sanktsiooni keskmisest määrast rangema karistusega. Kohtu hinnangul keskmisest suurema rahatrahvi määramine paneb P.N tegema õigeid järeldusi, mõjutades teda edaspidiselt õiguskuulekalt käituma. Kohtuväline menetleja on LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena kohaldanud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks. Oma otsuses on menetleja põhjendanud, et keskmisest suuremas määras rahatrahvi kohaldamise ja mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise puhul on rõhk eripreventsioonil – selline karistus tuletab ennast igapäevaselt süüdlasele meelde ning selle kehtivuse ajal on isik sunnitud mõtlema ebameeldiva situatsiooni kordumisele uute süütegude toimepanemisel. Kuigi isik on karistusregistri andmetel varasemalt karistamata, on kohtuväline menetleja viidanud oma kirjalikus seisukohas riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) suurendavad või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) negatiivselt iseloomustavad asjaolud. P.N-i suhtes lisakaristuse kohaldamisega seonduvalt märgib kohus järgmist. Kohus ei saa nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga, et eripreventiivselt on P.N-i suhtes lisakaristuse kohaldamine vajalik. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-6-17 toonitatakse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kohtuväline menetleja, põhjendades lisakaristuse kohaldamise vajadust, tugines vaid menetlusaluse isiku süü suurusele ning üldpreventsioonile, jättes täielikult käsitlemata kaalutlusi, miks ta leiab, et P.N-i puhul on olemas tõenäosus, et ta ka edaspidi paneb toime samalaadseid väärtegusid. Karistusregistri andmetel ei ole P.N varem väärteo korras ühtegi korda karistatud, isikut ei ole registrisse kantud. Käesolevas väärteoasjas ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiksid juba esimesel rikkumisel lisakaristuse kohaldamise vajaduse. Samuti ei rikkunud P.N täiendavaid liiklusnõudeid, millele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1122-13 on viidatud lisakaristuse kohaldamise võimaliku alusena. Arvestades väärteo toimepanemise tehiolusid, võib teha järelduse, et kiiruse ületamine oli vaid juhuslikku laadi ning puuduvad alused väitmaks, et suurima lubatud sõidukiirusega auto juhtimine oleks P.N-i jaoks väljakujunenud sõidustiiliks. 4 Kuigi kohtuvälise menetleja seisukoha kohaselt suhtus P.N niivõrd kiiresti autoga sõites oma teosse hoolimatult, nähtub ometi kohtuvälise menetleja otsusest, et arvesse on võetud isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Puhtsüdamlik kahetsus näitab aga, et süüteo toimepanija mõistab oma käitumise hukka. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendi nr 3-1-1-122-13 kohaselt aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Kuna P.N ei ole varasemalt süütegusid toime pannud ning ta on oma käitumise hukka mõistnud, puudub kohtul alus arvata, et ta on ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtu hinnangul on tegemist menetlusaluse isikuga, kelle puhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada ka üksnes rahatrahvi kohaldamisega. Lisaks on P.N märkinud, et tema töökoht XxxxOÜ-s lihameister-ekspediitorina on seotud sagedaste töösõitudega. Kaebusele on ta lisanud XxxxOÜ tõendi, mille kohaselt P.N-i tööülesannete hulka kuulub muu hulgas toodete ja kaupade autovedu. Kaebuse esitaja on märkinud, et kui temalt juhtimisõigus ära võetakse, ei saa ta täita oma ametikohustusi täies mahus. Isikul on ka kolm last, kellest kaks on alaealised ning neid tuleb tal toetada. Kohtu hinnangul motiveerivad ka mainitud asjaolud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tuleb tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 14.03.2017 otsus väärteoasjas nr 2315,17,001583 lisakaristuse kohaldamise osas. Muus osas jätta otsus muutmata. /digitaalselt allkirjastatud/ Julia Vernikova kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.