S § 65 lg 2 alusel temale Viljandi Maakohtu 20.detsembri 2004.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning Viljandi Maakohtu 11.mai 2005.a otsusega mõistetud karistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 12 aastat 6 kuud ja 27 päeva vangistust. Tartu Ringkonnakohtu 20.mai 2008.a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 31.märtsi 2008.a otsus T.J-i suhtes osaliselt. Ta mõisteti õigeks süüdistuses KarS § 113 järgi ja tunnistati süüdi KarS § 121 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 10 kuud vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel temale Viljandi Maakohtu 20.detsembri 2004.a otsusega ja Viljandi Maakohtu 11.mai 2005.a otsusega mõistetud karistuste võrra ning liitkaristuseks mõisteti 6 aastat 4 kuud ja 27 päeva vangistust. Kohtuotsus jõustus 19.augustil 2008.a. Tartu Maakohtu 24.oktoobri 2008.a,
lg 2 p 4, 7, 8, § 209 lg 2 p 1, 3 ja § 215 lg 2 p 1, 3 alusel 2-aastase vangistusega, millele liideti eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 3 kuud vangistust, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 5 kuud 27 päeva vangistust, millest 3 kuud pöörati KarS § 74 alusel kohesele täitmisele ja 1 aasta 2 kuud 27 päeva vangistust jäeti 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata; 3. Viljandi Maakohtu 11.mai 2005.
alusel 2-aasrtase vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1 aasta 4 kuu pikkuseks vangistuseks, mis jäeti KarS § 74 alusel 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on T.J-i uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 25% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 30%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist allutamisega käitumiskontrollile. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et T.J on vabaduses olemas kindel elukoht ning ema on lubanud teda ka materiaalselt toetada. Süüdimõistetu soovib asuda vabaduses ka ise FIE-na tööle, jätkata oma haridusteed ning tegeleda XXXX. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt mõjutavad süüdimõistetu käitumist negatiivselt peamiselt tagajärgedega mittearvestamine, impulsiivsus, enesekesksus ja vähene enesekriitilisus ning võimalikud alkoholiprobleemid ja kriminaalne sõpruskond. Positiivne on sotsiaalse võrgustiku tugi, võimalus ja soov jätkata XXXX ning olla hõivatud tööga ja talutegemistega. T.J selgitas kohtuistungil, et sooviks küll vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, kuid kuna teab, et tal tuleb jätkata karistuse kandmist ka uue kohtuotsuse alusel, siis on nõus sellega, et teda ei vabastata. Prokurör ei toeta enda kirjalikult antud arvamuses T.J-i ennetähtaegset vabastamist. KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud. Käesolevaks ajaks on T.J ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. T.J-i puhul on positiivne vabaduses kindla elukoha ja igakülgselt toetava lähisuhtevõrgustiku olemasolu. Samuti on ta endale seadnud tulevikuks positiivsed eesmärgid, soovib jätkata vabaduses FIE-na metsatööde tegemist ja hariduse omandamist. Samuti on ta vangistuses läbinud ettevalmistuse õpingute jätkamiseks põhikoolis ning sotsiaalsete ja toimetulekuoskuste arendamiseks. Samas tuleb arvestada, et T.J on kriminaalkorras karistatud neljal korral ning talle on korduvalt antud võimalusi kanda oma karistust vabaduses kriminaalhooldusele allutatuna. Sellest hoolimata on ta aga oma õigusvastast tegevust jätkanud ega ole suutnud täita ka kriminaalhoolduse nõudeid. Ka käesoleva vangistuse aluseks olev kuritegu on süüdimõistetul toime pandud katseajal. Kuigi käesolev vangistus on süüdimõistetule esimene reaalne vangistus, mistõttu võiks ka selle positiivne efekt olla isikule potentsiaalselt mõjusam, nähtub materjalidest, et süüdimõistetu ei ole ka vangistuses ettenähtud korra järgi käituda suutnud ning hetkel on tal üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Lisaks sellele on süüdimõistetu suhtes tehtud veel hiljuti ka kohtuotsus karistuse kandmise ajal toimepandud kuriteos, s.o vanglaametniku solvamise eest, mis ei ole käesolevaks ajaks veel jõustunud. Nimetatud kohtuotsuse järgi lisandus süüdimõistetu eelnevale karistusele reaalseks ärakandmiseks 1 kuu vangistust. Seega Tartu Maakohtu 13.juuni 2012.a. kohtuotsuse jõustumisel tuleb isikul jätkata karistuse kandmist mõistetud liitkaristuse järgi ja kohus ei saa käesoleval juhul teda nimetatud uue karistuse kandmiselt vabastada. Kohtule esitatud materjalidest ja kohtuistungil avaldatust võib järeldada, et süüdimõistetul esineb kohati probleeme oma käitumise kontrollimise ja adekvaatse hindamisega ning ta võib käituda impulsside ajal. Samuti on süüdimõistetul mõningaid probleeme vaimse tervisega, mistõttu soovib ta vabaduses ka ravile pöörduda. Vanglas on ta korduvalt ennast vigastanud ja loobunud söömisest, kuna ta ei nõustu tema suhtes kehtestatud reeglite ja kasutatavate meetmetega. Seega viitab eeltoodu süüdimõistetu ennastõigustavale suhtumisele ja kalduvusele kasutada enda tahtmise saamiseks manipulatiivset käitumisviisi. Samuti väljendub süüdimõistetu ennastõigustav suhtumine oma kuritegude hindamisel, kus ta on näiteks vargust põhjendanud kannatanu temale võlguolekuga. Seega tuleb süüdimõistetu suhtumist ja emotsionaalseid probleeme lugeda tema oluliseks uue kuriteo riskiteguriks, millega tal tuleks vangistuses veel edasi tegeleda. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et T.J-i katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine oleks käesoleval ajal ennatlik, kuna kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ja kriminaalhoolduse nõudeid täita. Samuti ei ole see otstarbekas tulenevalt talle hiljem mõistetud reaalse karistuse ärakandmise vajadusest. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta süüdimõistetu T.J (IK XXX) temale Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 31.märtsi 2008.a otsusega mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.