KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. septembril 2012. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-3359 Kohtunik Peet Teidearu Väär

§ 227lg 5 p 1 alusel lisakaristus, s.o sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheks

) § 15 lg 1 p 2 sätestatud rikkumise toimepanemise eest

§ 227

lg 2 alusel rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 120 eurot ning

§ 227

lg 5 p 1 alusel määrati lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis P.V

1. juunil
2. a kell 09.50 Tartu maakonnas Puhja vallas Tartu – Viljandi - Kilingi-Nõmme mnt
3. kilomeetril asulas mootorsõidukit kiirusega 79+/-3 km/h, millega ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 26 km/h. Sellega rikkus P.V

§ 15

lg 1 p 2 nõuet ja pani toime

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Väärteo toimepanemine on otsuse kohaselt tõendatud tunnistaja A.S. ütlustega ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Otsuse kohaselt on P.V puhul karistust kergendavaks asjaoluks kahetsus ja raskendavad asjaolud puuduvad.

1. juulil
2. a saabus Tartu Maakohtusse P.V kaebus (tl 1-2), milles ta palub temale Lõuna Prefektuuri
3. juuli
4. a otsusega väärteoasjas nr 2780,12,003341 määratud lisakaristuse, s.o sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tühistamist. Kaebuse esitaja tunnistab väärteo toimepanemist, kahetseb seda ning lubab edaspidi kiirusepiiranguid hoolikamalt tähele panna ja neist kinni pidada. Ta on tasunud ära ka väärteo eest määratud rahatrahvi, kuid palub tühistada lisakaristuse, kuna see on vajalik nii tema majandustegevuses kui ka vaimuliku ametit, elukohta ja perekondlikku olukorda arvestades. Kaebuse esitaja sõnul nõuab tema põhitöö igapäevast sõiduki juhtimist ning vastava õiguse puudumine mõjutaks oluliselt nii tema enda kui ka tema kaastööliste sissetuleku teenimise ja kohustuste täitmise võimalusi. Samuti on juhtumisõiguse olemasolu vajalik vaimulikutöös erinevate koguduste pidevaks külastamiseks ning ema sagedaseks haiglasse toimetamiseks. Kuna kaebuse esitaja elukoht ei asu linnas, siis raskendaks juhtimisõiguse puudumine tal oluliselt ka toidu ning muu olmekauba kojutoomist.
5. augustil
6. a esitas P.V kaebusele ka lisadokumendid (tl 10-33), mis tõendavad tema majandustegevust, XXXX ning tema ema käike XXXX.
7. septembril
8. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht P.V kaebusele (tl 35). Kohtuväline menetleja nõustub väärteootsusega määratud lisakaristuse tühistamisega, kuivõrd kaebuse esitaja on põhjalikult selgitanud, miks on juhtimisõiguse olemasolu tema jaoks vajalik ning on avaldanud, et saab oma väärteo raskusest aru, kahetseb seda, on teinud vajalikud järeldused ning lubab edaspidiselt kiirusepiirangutest rangelt kinni pidada. Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl 40) nähtub, et P.V poolt juhitud mootorsõiduki Volkswagen Passat registreerimisnumbriga XXXX liikumiskiiruseks on
9. juunil
10. a kell 09.50 Tartumaal Puhjas Tartu – Viljandi tee
11. kilomeetril kiirusemõõteseadmega JLS 37 Stalker II MDR AS004117 mõõdetud 79 km/h laiendmääramatusega +/- 3 km/h, samas kui suurim lubatud sõidukiirus on mõõdetaval teelõigul 50 km/h. Tunnistaja A.S. ütlustest nähtuvalt teostas tema
12. juunil
13. a Puhja alevikus koos piirkonnapolitseinik Ilmar Alaga teenistusülesannete täitmisel liiklusjärelevalvet ning peatas 09.50 ajal kinni sõiduauto Volkswagen Passat registreerimisnumbriga XXXX, mille sõidukiiruseks fikseeriti kiirusemõõteseadmega 79 km/h. Sõidukijuhiks osutus P.V, kes tunnistas lubatud sõidukiiruse ületamist. Kohtuotsuse põhjendid Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et P.V kaebus on põhjendatud, tuleb rahuldada ja Lõuna Prefektuuri
14. juuli
15. a otsuse väärteoasjas nr 2780,12,003341 temale määratud lisakaristuse osas tühistada.

§ 15

lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist ja tunnistaja ütlustest nähtub P.V poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine, kui kiirusemõõteseadmega mõõdeti tema sõiduki liikumiskiiruseks 79 +/- 3 km/h. Samuti nähtub kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist, et suurim lubatud sõidukiirus oli mõõdetaval teelõigul 50 km/h. Kuna ka P.V ise on oma rikkumist tunnistanud, siis tuleb lugeda tõendatuks tema poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas

§ 15

lg 1 p 2 sätestatud nõude rikkumine.

§ 227

lg 2 sätestatud väärteokoosseis kujutab endast mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist 21–40 km/h. Kuna Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli P.V poolt rikkumise toimepanemise ajal kasutataval asulasisesel teelõigul suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h ning temal mõõdeti sõidukiiruseks 79 +/- 3 km/h, siis tuleb järeldada, et P.V ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 26 km/h. Seega tuleb lugeda tõendatuks P.V poolt

§ 15

lg 1 p 2 sätestatud nõude rikkumisega

§ 227lg 2 sätestatud väärteo toimepanemine Lõuna Prefektuuri 05.

juuli 2012. a väärteootsuses väärteoasjas nr 2780,12,003341 märgitud ajal, kohas ja viisil. Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani P.V

§ 227lg 2 sätestatud väärteo toime vähemalt hooletusest.

Isik paneb süüteo teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et heita isikule ette hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust ehk jätnud mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks ta oli kohustatud. Kõik liikluses osalejad peavad olema liigeldes hoolikad ja tähelepanelikud ning järgima liiklusregulatsiooni, sh peab juht järgima kiirusepiiranguid ja seda seadvaid liiklusmärke. P.V on kaebuses tunnistanud, et pani väärteo toime seetõttu, et oli liigeldes hoolimatu ega pannud tähele kiirusepiirangut seadvat liiklusmärki, et oma sõidukiirust vastavalt sellele alandada. Seega, kui ta oleks liiklusolukorda ja seda reguleerivaid märke jälginud tähelepanelikumalt, siis oleks ta pidanud nägema, et sõidab asulasisesel teel, kus on lubatud suurim sõidukiirus 50 km/h ning vastavalt sellele oma sõidukiirust alandama. Kuna ta aga seda ei teinud, siis rikkus ta temale kui liiklejale tulenevat üldist hoolsuskohustust ja pani sellega hooletusest toime väärteo. Kohus ei ole tuvastanud P.V puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei ole tuvastanud, et P.V puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid, kuid kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada tema kahetsusega.

§ 227

lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut.

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada

§ 227

lg 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada P.V

§ 227

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest 30 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Tegemist on sanktsiooni esimesse kolmandikku jääva karistusmääraga. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt P.V-le määratud karistus vastab tema süü suurusele ning arvestatud on muid karistuse määramisel olulisi asjaolusid, sealhulgas tema kehtivat väärteokaristust samasuguse teo eest. Kohtuväline menetleja on pidanud vajalikuks kohaldada P.V-le väärteo toimepanemise eest ka lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol üheks kuuks. Kohus nõustub, et tegemist on raske rikkumisega, mis seab lisaks rikkujale endale ohtu ka teiste isikute elu, tervise ja vara ning seega võib isiku suhtes olla vajalik lisaks põhikaristusele ka juhtimisõiguse äravõtmise läbi lisakaristuse kohaldamine, eriti kui isikut on ka varasemalt samasuguse teo eest karistatud. Samas aga tuleb kohtul lisakaristuse kohaldamise puhul arvestada ka sellega, et lisakaristusega kaasnevad tagajärjed ei oleks isiku või ka tema lähedaste suhtes ebamõistlikult rasked ning oleks proportsioonis lisakaristusega taotletava eesmärgiga. Käesoleval juhul leiab kohus, et arvestades P.V kaebuses väljatoodud asjaolusid temal juhtimisõiguse olemasolu vajalikkuse osas ning selle äravõtmisega ilmselt kaasnevaid ebaproportsionaalselt raskeid tagajärgi nii isikule endale kui ka temaga seotud isikutele, ei ole lisakaristuse kohaldamine tema suhtes põhjendatud. Kohtunik