Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on G.N varem karistatud turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest (LS § 239 lg 1 p 2), alkohoolse joogi tarbimise eest avalikus kohas (AS § 70) ning ÜTS alusel piletita sõidu eest), kõik trahvid on tasumata. Eelnevalt on G.N väärteokorras karistatud rahatrahvidega, mis ei ole mõjutanud teda edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, vastupidi, ta on jätkanud sarnaste süütegude (liiklusrikkumiste) toimepanemist, mis näitab, et varasemad kergemad karistused – rahatrahvid ei ole isikule mõju avaldanud. Kohus leiab, et arvestades G.N süü suurust ning asjaolu, et teda on varem väärteokorras karistatud, on põhjendatud teda toimepandud väärtegude eest karistada arestiga. G.N puhul ei ole rahatrahv karistusena põhjendatud, sest see ei mõjuta teda edaspidi väärtegusid toime panemast. Kohus leiab, et G.N-ile tuleb rikkumiste eest mõista käesoleval juhul põhikaristusena arest, mis ainsana võib mõjutada teda edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kohus mõistab G.N-ile LS § 201 lg 1, § 224 lg 2 ja § 201 lg 2 järgi põhikaristusena aresti 15 päeva – sanktsiooni keskmise määra suuruses. 11.10.2015 kell 05.40 pani G.N toime ühe teo, mis vastab mitmele süüteokoosseisule ning kell 06.46 pani ta toime samasuguse süüteo, kuid nende tegude eest tuleb mõista üks põhikaristus analoogselt kriminaalasjades mitme analoogse episoodi eest mõistetava karistusega. Samuti eeltoodud väärtegude puhul tuleb karistuse mõistmisel lähtuda
lg 1, sest tegemist on ideaalkogumiga ehk kahe teoga, mis täidavad mitu väärteokoosseisu. Sellisel juhul mõistetakse karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kohus märgib, et
Ühele päevale arestile vastab kakskümmend neli tundi.
Kahekümne neljale tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti. 11.10.2015.a isiku kinnipidamise protokollist nähtuvalt peeti G.N kinni 11.10.2015.a kell 06.46 ning isik vabastati 11.10.2015.a kell 12.00. Seega oli G.N kinni peetud vähem kui 24 tundi. Seega ei saa arvestada G.N karistuse hulka tema kinnipidamise aega, kuna tema kinnipidamise aeg on vähem kui 24 tundi (Riigikohtu 11.03.2013.a otsus nr 3-1-1-22-13 p.7) Arvestades eeltoodut ja juhindudes
lg 1,
, V™S §-de 107 lg 1 p 1, 136-139, 199 lg 3 kohus o t s u s t a s: Süüdi tunnistada G.N LS § 201 lg 1, § 224 lg 2 ning LS § 201 lg 2 järgi (11.10.2015 kell 05.40 ja kell 06.46 toimepandud kahe rikkumise eest) ning põhikaristuseks
lg 1 alusel mõista arest 15 päeva.
lg 1 alusel asendada G.N-ile mõistetud arest 15 päeva üldkasuliku tööga 15 tunni ulatuses (ühele päevale arestile vastab 1 tund üldkasulikku tööd).
lg 3 alusel määrata üldkasuliku töö tegemise tähtajaks kolm kuud alates kohtuotsuse jõustumisest.
lg 4 alusel määrata G.N üldkasuliku töö tegemise ajaks Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri (tel 6124962) järelevalve alla. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse kuulutamise päevast, teatades kirjalikult apellatsiooni esitamisest Harju Maakohtule 7 päeva jooksul kuulutamisest. Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 3 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.