KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. juunil 2013. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-13-2462 Kohtunik Peet Teidearu Väärteoa

) § 69 lg 5 sätestatud nõude rikkumise eest KarS § 63 lg 1 kohaldades

§ 224

lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot ning lisakaristusena kohaldati

§ 224lg 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks.

Otsuse kohaselt juhtis N.U

1. märtsil
2. a kell 03.28 Tartumaal Puhja vallas Tartu – Viljandi – Kilingi-Nõmme mnt 14,2 km-l mootorsõidukit Fiat Ducato reg nr XXX seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,63 mg, kusjuures mõõtmine on teostatud tõendusliku alkomeetriga Lion Intoxylyzer 8000 nr
3. Oma seisundi tõttu ei tajunud N.U täpselt liiklusolusid, mistõttu sõitis sirgel teel paremale poole teelt välja ja rullus üle katuse, millega tekitas varalise kahju K.S. Fiat Ducato kahjustamise näol. Sellega rikkus N.U

§ 69

lg 5 nõuet ja pani toime

§ 223

lg 1 ja § 224 lg 2 sätestatud väärteod, kuid kuna nimetatud väärteod on toime pandud ühe teoga, siis tuleb karistus mõista KarS § 63 lg 1 kohaselt

§ 224lg 2 alusel.

Otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli, indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri protokolli ja väljatrükiga ning menetlusaluse isiku ütlustega. Karistust kergendavaks asjaoluks on loetud kahetsust ja raskendavad asjaolud otsuse kohaselt puuduvad.

1. aprillil
2. a saabus Tartu Maakohtusse N.U kaebus Lõuna Prefektuuri
3. aprilli
4. a otsusele väärteoasjas nr 2602,13,001423 (tl 1), mille kohus jättis
5. aprilli
6. a määrusega käiguta ning andis kaebuse esitajale aega kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks kuni
7. maini
8. a.
9. mail
10. a saabus Tartu Maakohtusse N.U täiendatud kaebus Lõuna Prefektuuri
11. aprilli
12. a otsusele väärteoasjas nr 2602,13,001423 (tl 8). Kaebuse esitaja palub otsuse tühistamist karistuse osas ja uue otsuse tegemist, millega ei kaasneks juhtimisõiguse äravõtmist. Kaebuse esitaja tunnistab oma väärtegu, kahetseb seda ning on saatnud politseile ka kahetsuskirja (tl 10), kus selgitab, et oli küll varem alkoholi tarvitanud, kuid seejärel maganud ja tundis end hästi, mistõttu uskus, et on kaine ning valmis autot juhtima. Kaebuse kohaselt on juhtimisõigus menetlusaluse isiku jaoks väga mõjus tegur ning selle äravõtmine raskendaks tema kooliskäimist ja autospordi alase hobiga tegelemist. Kaebuse esitaja nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
13. juunil
14. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht N.U kaebusele (tl 15-16). Kohtuväline menetleja leiab, et kuivõrd väärteootsuse kohaselt oli kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaeg
15. mai
16. a, aga N.U on esitanud kaebuse
17. mail
18. a, siis tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Samas aga ei nõustu kohtuväline menetleja kaebusega ka sisuliselt. Kohtuväline menetleja leiab, et N.U poolt temale süüks arvatud väärtegude toimepanemine on tõendamist leidnud ning põhjendatud on ka määratud karistus. Arvestada tuleb sellega, et tegemist on riigi poolt rangelt karistatavate tegudega, mis on toime pandud ühe teoga, samuti on menetlusalust isikut karistatud varem tõsise liiklusrikkumise eest sõidukiiruse ületamisel 41-60 km/h. Kaebuses toodud väiteid, et juhtimisõiguse äravõtmine raskendab kaebuse esitaja kooliskäimist ja hobiga tegelemist, ei pea kohtuväline menetleja asjakohaseks, et lisakaristust tühistada. Kohtuväline menetleja on nõus kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses. Lõuna Prefektuuri sündmuskoha vaatlusprotokollist, sellele lisatud liiklusõnnetuse skeemist ja fototabelitelt (tl 20-23) nähtub, et
19. märtsil
20. a kell 03.28 on Tartumaal Puhja vallas Tartu – Viljandi – Kilingi-Nõmme mnt 14,2 km-l toimunud liiklusõnnetus N.U juhitud ja K.S. kuuluva sõidukiga Fiat Ducato reg nr XXX. Sõiduk on pimedal ajal, kuid selgete ilmastikuolude juures, korras ja sirgel teel sõitnud paremale poole teelt välja, üle katuse rullunud ning deformeerunud. Sõidukijuhil on tuvastatud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,63 mg/l. Sõidukiirus on olnud 90 km/h. Lõuna Prefektuuri indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist (tl 24) ja tõendusliku alkomeetri väljatrükist (tl 25) nähtub, et
21. märtsil
22. a on Tartumaal Puhja vallas Tartu – Viljandi – Kilingi-Nõmme mnt 14,2 km-l mõõdetud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetriga N.U joovet. Tõendusliku alkomeetriga on lõplikuks joobeks peale mõõtemääramatuse mahaarvestamist mõõdetud 0,63 mg/l. Kontrollile allutatud isikul on lisaks tuvastatud ka järgmised joobeseisundile viitavad tunnused – silmade punetus, häiritud reaktsioonikiirus, arusaamatu kõne, kerged koordinatsioonihäired ning unisus. Lõuna Prefektuuri sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest (tl 26) nähtuvalt on N.U
23. märtsil
24. a kell 04.55 kõrvaldatud Fiat Ducato reg nr XXX juhtimiselt kuni kainenemiseni, kuna tema väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära. N.U ütluste kohaselt (tl 27) juhtis ta
25. märtsil
26. a kella 03.20 ajal Tartu – Viljandi mnt 14 km-l Viljandi suunas mootorsõidukit Fiat Ducato reg nr XXX kiirusega 90 km/h ning tee- ja ilmaolud olid head. Enne juhtima asumist oli ta õhtul kella 20.00 ja 21.00 vahel tarvitanud kanget alkoholi, kuid läinud seejärel magama ja maganud umbes 5 tundi. Kuna ta arvas, et on valmis sõidukit juhtima siis hakkas ta Tartust Viljandi suunas sõitma, kuid 14 km-l kaotas sõiduki üle kontrolli ja paiskus üle katuse. Sõidukis oli ta üksi. Enne õnnetust põlesid sõidukil kaugtuled. Sõiduk deformeerus õnnestuse käigus sel määral, et läks mahakandmisele. Kohtuotsuse põhjendid Kohus ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta. Väärteomaterjalidest nähtuvalt on N.U esitanud esialgse kaebuse kohtule
27. aprillil
28. a, s.o enne väärteootsusega kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja lõppu. Kuna esialgses kaebuses esinesid mõningad puudused, siis andis kohus kaebuse esitajale tähtaja kaebuses esinenud puuduste kõrvaldamiseks ning nimetatud puudused on kaebuse esitaja kõrvaldanud tähtaegselt. Seega tuleb lugeda, et kaebus on esitatud tähtaegselt ning selle läbi vaatamata jätmiseks puudub alus. Kuivõrd nii kaebuse esitaja kui ka kohtuväline menetleja on avaldanud nõusolekut kaebuse lahendamisega kirjalikus menetluses, siis vaatab kohus VtMS § 120 alusel kaebuse läbi kirjalikus menetluses. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et N.U kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Lõuna Prefektuuri
29. aprilli
30. a otsus väärteoasjas nr 2602,13,001423 tühistamata. Kohus ei ole tuvastanud kohtuvälise menetleja poolt väärteoasja menetlemisel väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi.

§ 69

lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Lõuna Prefektuuri sündmuskoha vaatlusprotokolli, selle lisade, Lõuna Prefektuuri indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri protokolli, tõendusliku alkomeetri väljatrüki, Lõuna Prefektuuri sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ja menetlusaluse isiku ütlustega on tõendamist leidnud N.U poolt väärteootsuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki Fiat Ducato reg nr XXX juhtimine seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,63 mg. Nimetatud tegevusega rikkus ta

§ 69

lg 5 sätestatud nõuet ehk juhtis mootorsõidukit alkoholi lubatud piirmäära ületavas seisundis.

§ 224

lg 2 sätestab vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Kuivõrd eeltooduga on tõendamist leidnud, et N.U mõõdeti mootorsõidukijuhina väärteootsuses näidatud ajal ja kohas tõendusliku alkomeetriga alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,63 mg, siis leiab kohus, et on tõendamist leidnud tema poolt

§ 224lg 2 sätestatud väärteo objektiivsete tunnuste täitmine.

Samuti on N.U-le süüks pandud

§ 223

lg 1 sätestatud väärteo toimepanemist, mis kujutab endast mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumist, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus. Lõuna Prefektuuri sündmuskoha vaatlusprotokolli, selle lisade ja menetlusaluse isiku ütlustega tuleb lugeda tõendatuks, et väärteootsuses näidatud ajal ja kohas alkoholi lubatud piirmäära ületavas seisundis mootorsõidukit juhtides põhjustas N.U liiklusõnnetuse, kus tema poolt juhitud mootorsõiduk Fiat Ducato reg nr XXX sõitis teelt paremale poole välja ja rullus üle katuse. Arvestades sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle lisadest nähtuvaid asjaolusid, et tegemist oli selgete ilmastikuolude, sirge ja korras teelõiguga ning indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvat asjaolu, et N.U on õnnetuse järgselt tuvastatud lisaks joobele ka välised joobeseisundile viitavad tunnused, s.h häiritud reaktsioonikiirus ja kerged koordinatsioonihäired, leiab kohus, et on eluliselt usutav, et liiklusõnnetuse põhjuseks olid just alkoholi tarvitamisega kaasnenud raskused liiklusolude adekvaatsel tajumisel. Kuivõrd sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt kuulus sõiduk Fiat Ducato K.S. ja N.U liiklusnõuete rikkumisest põhjustatud õnnetuse tagajärjel see deformeerus, millega kaasnes sõiduki omanikule varaline kahju, siis leiab kohus, et on tõendamist leidnud N.U poolt ka

§ 223lg 1 sätestatud väärteo objektiivsete tunnuste täitmine.

Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani N.U

§ 223lg 1 ja § 224 lg 2 sätestatud väärteod toime vähemalt hooletusest.

Isik paneb süüteo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et heita isikule ette hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust ehk jätnud mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja täitmiseks ta oli kohustatud. Kõik liiklejad peavad enne liiklusesse asumist veenduma, et nende tervislik seisund (s.h joobe puudumine) lubab neil liikluses osaleda ning et liikluses osalemisega ei ohustaks nad ennast, teisi liiklejaid ja vara. N.U ütlustest nähtuvalt tarvitas ta enne teisele isikule kuuluva mootorsõiduki juhtima asumist alkoholi ning kuigi ta ise arvas, et alkoholi tarvitamisest möödunud aja ja puhkamisega paranenud enesetunde tõttu on ta kaine ja võimeline sõidukit juhtima, oleks ta nimetatud asjaolusid ja oma seisundit piisavalt hoolsalt hinnates pidanud aru saama, et alkohol ei ole tema organismist veel välja läinud ning liiklusesse asudes rikub ta liiklusnõudeid ja ohustab ennast, teisi liiklejaid ja vara. Nimetatud seisukohta toetavad samuti temal mõõdetud suhteliselt suur alkoholisisalduse hulk väljahingatavas õhus ja selle mõjul avaldunud kerged koordinatsioonihäired, mistõttu oleks isik pidanud hoolikal suhtumisel ka ise aru saama, et on jätkuvalt joobes. Seega tuleb järeldada, et N.U ei järginud liiklusesse asudes vajalikku hoolsuskohustust, mistõttu juhtis mootorsõidukit alkoholi lubatud piirmäära ületavas seisusundis ja põhjustas liiklusõnnetuse. Kui ta oleks suhtunud oma seisundi hindamisse kohusetundlikumalt ja hinnanud seda adekvaatselt, siis oleks ta ilmselt pidanud aru saama, et võib olla veel alkoholijoobes ja sellises seisundis liiklusesse asumisel võib ta põhjustada liikluses ohu ning panna toime käsitletavad väärteod. Kohus ei ole tuvastanud N.U puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 223

lg 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuni, kusjuures lg 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni.

§ 224

lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni, kusjuures lg 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 9 kuuni, kui isikut ei ole varem nimetatud süüteo eest karistatud või 3 kuust kuni 12 kuuni, kui isikut on varem nimetatud süüteo eest karistatud. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut ning trahviühiku suurus on 4 eurot. KarS § 48 kohaselt võib kohus mõista väärteo eest aresti kuni 30 päeva. KarS § 63 lg 1 kohaselt, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kohus ei ole tuvastanud, et N.U puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid, kuid kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsusega. Kohtuväline menetleja on leidnud, et N.U on pannud

§ 223lg 1 ja § 224 lg 2 sätestatud väärteod toime faktiliselt ühe teoga ning seega on pidanud võimalikuks karistada teda Kar

S § 63 lg 1 kohaldades

§ 224lg 2 järgi 200 trahviühiku suuruse rahatrahviga.

Tegemist on sanktsiooni viimasesse kolmandikku jääva karistusmääraga. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et tegemist on faktiliselt ühe teoga ning seega tuleb isikule mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeimat karistust. Kohus nõustub ka sellega, et N.U on võimalik karistada santsiooni kergema karistusliigi, s.o rahatrahviga. Kohtuvälise menetleja poolt N.U-le määratud karistus vastab tema süü suurusele ning arvestatud on muid karistuse määramisel olulisi asjaolusid. Alkoholi lubatud piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimise puhul on tegemist raske liiklusrikkumisega, mis kujutab potentsiaalselt ohtu nii teo toimepanija enda kui teiste isikute elule, tervisele ja varale, milline oht antud juhul ka realiseerus. Samuti tuleb arvestada määra, milles menetlusalune isik alkoholi lubatud piirmäära ületas ning asjaolu, et indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt oli joobe mõju menetlusalusele isikule näha ka väliselt. Arvestada tuleb ka sellega, et karistusregistri väljavõttest (tl 32) nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud ka varem ühel korral tõsise liiklusrikkumise toimepanemise eest ning vastav karistus on kehtiv. Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt sanktsiooni keskmisest suurema karistusmäära määramine on põhjendatud ning karistuse vähendamiseks puudub alus. Kohtuväline menetleja on pidanud vajalikuks kohaldada N.U-le ka lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol 3 kuuks. Tegemist on lisakaristuse minimaalmääraga. Nagu eelnevalt märgitud, pani menetlusalune isik toime raske liiklusrikkumise, mis seab lisaks rikkujale endale ohtu ka teiste isikute elu, tervise ja vara. Seetõttu võib isiku suhtes olla vajalik lisaks põhikaristusele ka juhtimisõiguse äravõtmise läbi lisakaristuse kohaldamine, eriti kui isikut on ka varasemalt liiklusrikkumiste eest karistatud. N.U on kehtiv väärteokaristus olulises määras suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest, mistõttu tuleb järeldada, et varasem rikkumine ja selle eest määratud karistus ei ole isiku liikluskäitumisele veel piisavat mõju avaldanud ning vajalik on tema täiendav mõjutamine lisakaristuse kohaldamise läbi. Samas tuleb kohtul lisakaristuse kohaldamise puhul arvestada ka sellega, et lisakaristusega kaasnevad tagajärjed ei oleks isiku või ka tema lähedaste suhtes ebamõistlikult rasked ning oleks proportsioonis lisakaristusega taotletava eesmärgiga. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja põhjendanud juhtimisõiguse vajalikkust kooliskäimise ja autospordi alase hobiga tegelemisega, mis on raskendatud juhtimisõiguse puudumise korral. Kohus leiab, et tegemist ei ole niivõrd oluliste asjaoludega, mis välistaks lisakaristuse kohaldamise või oleks selle mõju ja eesmärki arvestades ebaproportsionaalne. Seega leiab kohus, et ka lisakaristuse kohaldamine ja selle määr on N.U suhtes põhjendatud. Kohtunik