lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Meelis Kaev Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: F.J, ik: XXX, elukoht: XXX. RESOLUTSIOON 1. Jätta F.J kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Meelis Kaev´u 08.09.2015 otsusele nr 2440,15,005906 F.J karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Meelis Kaev´u 08.09.2015 otsus nr 2440,15,005906 F.J karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks selles, et F.J juhtis 15.08.2015 kell 09.50 Tallinn - Narva mnt 141 km mootorsõidukit kiirusega 131 +/- 8 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 33 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse Kaebuses menetlusalune isik ei vaidlusta toimepandud rikkumist, küll aga palub vaadata ümber määratud lisakaristus. 15.08.2015 kell 09.50 liikus mööda Tallinna-Narva maanteed ja ületas lubatud kiirust, kuid tegi seda sellepärast, et teostas möödasõitu. Mõistab, et see ei ole vabandavaks asjaoluks, kuid eesmärk oli möödasõit ohutult lõpuni viia ja kuna liikus mootorrattaga, siis kiiruse ületamine toimus väga kiiresti ja tahtmatult. Siiralt kahetseb, et ületas kiirust. Otsuses on märgitud, et karistuse määramisel ei ole leitud kergendavaid asjaolusid. Palub kohtul arvestada kahetsust kui kergendavat asjaolu. Palub kohtul lisakaristus tühistada või asendada see suurema rahatrahviga. Vajab juhilube igapäevaselt tööl käimiseks ja sisuliselt juhilubade äravõtmine tähendaks tööta jäämist. On ettevõttes tööandja 16 inimesele. Ülal pidada on pere, sealhulgas väike laps ja ema, kes hetkel asub hooldekodus. Teab, et tal on olemas ka varasemad karistused kiiruse ületamise eest, kuid on koheselt trahvid tasunud. Käeolevaga palub kohut tühistada lisakaristus ja määrata üksnes rahatrahv täiel määral, s.o 100 trahviühikut. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse juurde ja selgitas, et ees sõitva sõiduki mootor ei olnud korras ja selle sõiduki taga olles oli raske hingata. Sellepärast sõitis mööda. Mootorrattaga tõuseb kiirus kiiresti. On võimalus aeglaselt kiirust suurendada, kuid lähtus ohutusest. Soovis möödasõidu lõpetada ja sõita oma sõidurajale. Selles kohas ei olnud teed kaugele näha. Kahetsuse arvestamine otsuses pidanuks väljenduma karistuses, juhtimisõiguse äravõtmises. Eeldas, et arvestatakse kahetsust. Eelnevalt on olnud kaks rikkumist, rahatrahvid on tasunud. Mootorrattaga sõites saab sõidukiirust jälgida. Eespoolne nähtavusulatus võimaldas möödasõitu teha, kui tegi möödasõitu, nägi vastu tulevat autot, kohe läks oma sõidurajale. Eelmine karistus mõjus, pool aastat hoidis ennast tagasi. Eelmised rikkumised olid sõiduautoga. 2 Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et ei toeta kaebuse esitaja seisukohta. Kaebus tuleb karistuse muutmise osas jätta rahuldamata. Kõiki asjaolusid on arvestatud, see on viis, kuidas isikut liikluses suunata. Ei ole kergendavaid asjaolusid, millele tugineda saaks. Kahetsuse näitamine on hilinenud ja moodus, millega õigustada karistuse kergendamist. Väärteo toimepanemise järgselt koheselt kahetsust avaldatud ei ole. Tegemist on suure kiiruse ületamisega, tegu on olnud tahtlik. Teo sooritamiseks puudus igasugune alus. Tegu toime pandud möödasõidul, esitatud vabandused on alusetud, möödasõit ei ole kohustus. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused. V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja F.J juhitud mootorratta Honda VTX1800 reg. märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 15.08.2015 kell 09.50 mõõteseadet Stalker DSR2X, milline oli taadeldud. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 131 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 8 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 123 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 33 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 33 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Meelis Kaev, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on 3 politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.
lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud üle ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (§ 133 p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 33 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust möödasõidu tegemiseks, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult. Kohtule jääb arusaamatuks kaebuse esitaja väide selle kohta, et kiirendades ja lubatud sõidukiirust ületades tagas kaebuse esitaja ohutuse. Kohus leiab kaebuse esitaja väitele vastupidiselt, et kiiruse suurenedes väheneb ka võimalus tagada liiklusohutust ja suureneb oht nii lubatud sõidukiiruse ületaja kui ka teiste liiklejate elule ja tervisele, samuti varale. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 33 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuseks on LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. LS § 227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuni 3 kuuni. LS § 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, s.o numbrilisest näidust, ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus LS § 227 lõigetes 1-4 on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud piirmäära 90 km/h ja menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamist 33 km/h võrra, siis on menetlusalune isik piirmäära ületanud üle keskmise 4 määra, seega on ka menetlusaluse isiku süü üle keskmise suur. Suurem süü vastab aga suuremale karistuse määrale. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavad asjaolud puuduvad. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole, ta on vaid tunnistanud oma süüd ja palunud endale määrata karistuseks rahalise karistuse. Seega ei saanud ka kohtuväline menetleja kahetsust arvesse võtta. Menetlusalune isik on kahetsust avaldanud alles kaebuses ja kohtuistungil ning kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitiliselt, kuna menetlusaluse isiku alles kaebuses esitatud kahetsus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda lisakaristuse osas ning seega ei ole kahetsus hinnatav siirana. Seega, arvestades menetlusaluse isiku süü suurust ja süüteo asjaolusid, leiab kohus, et põhikaristus on määratud proportsionaalselt süü suurusega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud samalaadsete väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega ning omaksvõetud kohtupraktika kohaselt võib korduvalt karistatud isiku puhul ka keskmise süü korral kohaldada karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui süüdlases on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Seega on määratud põhikaristus proportsionaalne nii isiku süüga kui ka süüdlase isikuga, ning on arvestatud võimalusega, et keskmist määra ületav karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisakaristus täidab ka nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust märkimisväärses ulatuses, s.o 33 km/h ja sellisel määral kiirust ületada saab vaid teadlikult ja tahtlikult. Sellisel kiirusel ei ole mootorrattur võimeline eespoolse nähtavusulatuse piires ootamatult teele ilmuva takistuse ees ei peatuma ega ka sellest takistusest ohutult ümber põikama, mis näitab isiku hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduva karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalusel isikul kaks kehtivat väärteokaristust LS § 227 lg 2 ettenähtud süüteo eest. Sellest saab üheselt järeldada, et pelgalt rahalise karistuse määramine ei ole menetlusalusele isikule piisavat mõju avaldanud ning kaheksa kuu möödudes eelmise trahvi tasumisest pani ta toime järjekordse samalaadse väärteo. Ka antud süüteo toimepanemise järgselt on kaebuse esitaja leidnud, et ta on nõus trahvi tasuma lausa maksimaalses määras, aga juhtimisõigusest ilma jääda ta ei soovi. Taoline ettepanek näitab kaebuse esitaja suhtumist liiklusohutusse ja liiklusalaste süütegude eest määratavatesse karistustesse, arvates, et korduvaid kiiruse ületamisi on võimalik endale alati trahvi maksmise näol lubada. Kaebuse esitaja on süsteemselt eiranud liiklusseaduse nõudeid ning korduvad rahatrahvid ei ole teda õiguskuulekusele sundinud. Kohtu arvates näitab see kaebuse esitaja jätkuvat allumatust kehtestatud korrale ja suhtumist liiklusohutusse ning tingib 5 ohtliku juhi mõneks ajaks liiklusest kõrvaldamise. Arvestades seda, et kaebuse esitajat on korduvalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud, siis on korduva samalaadse väärteo toimepanemise tõenäosus oluliselt suurem. Selline korduv õigusvastane käitumine ja suhtumine toimepandusse iseloomustab kaebuse esitanud isikut ja tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ning on piisavaks aluseks lisakaristuse kohaldamisel. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes korduvalt ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, ja eelnevate karistuste olemasolu samalaadse iseloomuga liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, mis on toime pandud vähem kui aasta jooksul, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Puutuvalt karistuse määra leiab kohus, et karistuse määra mõjutab eelkõige süü suurus, mida kohus märkis juba ülalpool. Samas omaks võetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse määras, mis ületab keskmist määra juhul, kui on vaja isikus kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Seega on üle keskmise määra karistuse määramiseks juba küllaldased alused ning seda lähtudes nii süü suurusest kui ka kaebuse esitaja karistusandmetest. Käesoleval juhul on kaebuse esitajale määratud lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, st kohtuväline menetleja on süü suurust hinnanud teisejärgulisena ning lähtunud eelkõige võimalusest, et sellise iseloomuga karistus mõjutab süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja suhtes ei ole varem juhtimisõiguse äravõtmist ei põhi- ega lisakaristusena kohaldatud, võib vaidlustatud otsusega kohaldatud lisakaristuse määra lugeda proportsionaalseks. Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu ja perekonna tarvis, märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik nii töö tegemiseks kui isiklikuks eluks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et liiklusalast väärtegu toime pannes, s.h ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võib tagajärjeks olla nii rahatrahv või ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate kõrvaliste isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuses esitatud põhjused. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. 6 Kaebuses on viidatud juhtimisõiguse vajalikkusele konkreetsetel põhjustel. Nimelt on kaebuses märgitud, et kaebuse esitaja on tööandja 16-le töötajale, tema ülalpidamisel on väike laps ja hooldekodus asuv ema. Seejuures ei ole kaebusele lisatud ühtegi selliseid väiteid tõendavat tõendit ning neid ei esitatud ka kohtuistungil. Kuivõrd väidete esitamisega asus kaebuse esitaja aktiivsele kaitsele, siis pidi kaebuse esitaja ka esitama oma väiteid tõendavaid tõendeid või andma menetlejale võimaluse neid kontrollida. Kuivõrd neid tõendeid ei esitatud, on tegemist tõendamata väidetega ja need väited tuleb jätta tähelepanuta. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.