1-15-7892/25

(6)ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 04.11.
2. a otsusega mõisteti V.Z süüdi KarS § 121 järgi (kehtivas redaktsioonis vastab tegu KarS § 121 lg-le 1) ning teda karistati 100 päevamäära (1440 euro) suuruse rahalise karistusega. Kohus määras KarS § 66 lg 1 alusel, et rahaline karistus tuleb tasuda ositi kaheteistkümne kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes 120 eurot kuus. V.Z mõisteti süüdi selles, et ta lõi 28.07.2014 kella 19:20 paiku Tallinnas, XXXXXXXXX XXX XX asuvas kaupluses „M“ vähemalt 2 korda jalaga KN alakõhu ja reite piirkonda, tekitades KN -le füüsilist valu. Nimelt V.Z, olles T OÜ turvamehena tööl XXXXXXXX XXXXXXX, asus kaupluses ostude eest tasuvat KN kauplusest ära ajama, mille käigus ta muuhulgas lõi KN kahel korral jalaga.
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V.Z-i kaitsja, kes palub Harju Maakohtu otsus tühistada ja V.Z õigeks mõista. Apellatsiooni kohaselt ei ole ühegi tõendiga tõsikindlalt tuvastatud, et V.Z oleks KN jalaga reite ja alakõhu piirkonda löönud, mistõttu tuleb V.Z KrMS § 7 lg-le 3 tuginedes õigeks mõista. V.Z-i süü tuvastamisel on kohus lähtunud asitõendi vaatlusprotokollist, leides, et sellest nähtuvalt lööb turvamees kell 19:25:07:25 infoleti lähedal ostjat jalaga kubeme piirkonda ning kell 19:25:08:72 välisukse lähedal lööb turvamees uuesti ostjat parema jalaga kubemepiirkonda. Kaitsja leiab, et kuna toimiku materjalide juurde on lisatud ka videosalvestus, siis ei oleks kohus tohtinud tõendina arvestada asitõendi vaatlusprotokolli, vaid oleks pidanud tuginema videosalvestusele endale. Vaatlusprotokoll ei pruugi kajastada esmast tõendit objektiivselt. Kohtuistungil vaadeldi ka videosalvestust ning sellel ei olnud näha, et V.Z oleks jalaga löönud KN. Seega ei vasta asitõendi protokollis kajastatud teave täielikult videosalvestusele. Kaitsja leiab veel, et maakohus on teinud videosalvestisest tehtud fotodest valed järeldused. V.Z andis toimiku lk. 74 asuva foto nr. 4 kohta ütlusi, mille kohaselt võis tal jooksuhoos olla jalg kõrgel, kuid see ei olnud kindlasti löök. Fotol ei ole näha, et jalg oleks tabanud kannatanut kubemesse. Jalg võis täiesti temast kõrvalt mööda minna. Kui jalg oli põrandaga paralleelselt, siis on ta ilmselgelt kõrgemal kui kubemepiirkond. Seoses toimiku lk 73 asuva fotoga nr 3 märgib kaitsja, et sellelt ei ole üldse näha, kelle jalg seal kõrgemal on. Ka ei ole kannatanu kehaasend krõnksus, nagu on kirjeldatud vaatlusprotokollis, pole näha, et teda oleks kubemesse löödud. Kohtu järeldus, et V.Z-i jalg oli kahel korral üles tõstetud just löömiseks, on meelevaldne. Ida- Tallinna Keskhaigla 29.07.2014 epikriis ega isiku läbivaatuse protokoll ei kinnita, et kannatanul oleks tuvastatud 29.07.2014 objektiivselt reaalseid jälgi tervisekahjustustest. Apellant leiab, et kui kannatanu oleks saanud jalaga löögi kubemesse ja vastu jalga, siis oleksid tal kahtlemata pidanud olema järgmisel päeval ka mingid nähtavad jäljed sellest löögist. Kaitsja leiab, et kannatanu enda ütlustega on tuvastatud, et infoleti ja välisukse juures turvatöötaja teda ei löönud. Kannatanu kohtus antud ütluste kohaselt hakkas turvatöötaja teda peksma kohe kassalindi juures, lõi jalaga vastu tema jalga ja samuti lõi kaks korda kubemesse, tahtis lüüa veel rusikatega pea piirkonda, kuid selle löögi jõudis kannatanu pareerida. Kannatanu ei väitnud, et teda oleks turvatöötaja löönud jalaga infoleti ning välisukse juures, nagu loeb tuvastatuks kohus. Kohtu väide, et eelnevast alkoholitarvitamisest tingituna ei pruukinud kannatanu täpselt mäletada sündmuste kulgemise järjekorda, s.t kas süüdistatav lõi teda jalaga kassa juures või kuskil eemal, on oletuslik. Ristküsitluse käigus ei tekkinud ühelgi menetluspoolel kahtlust selles, nagu ei oleks kannatanu täpselt mäletanud sündmuste kulgemise järjekorda ja selle kohta 2

(6)ka täpsustavaid küsimusi ei esitatud. Ühtlasi väärib tähelepanu, et kohus asus otsuses seisukohale, et kannatanu joove sel päeval ei olnud suur. Apellatsioonis märgitakse veel, et kaupluste väljakujunenud praktika kohaselt loetakse isik, kes on antud kaupluses sooritanud varguse, selles kaupluses ebasoovitavaks kliendiks. Nende uuesti kauplusesse tulekut püütakse takistada või võetakse nad erilise järelevalve alla. Kuna KN oli 2 päeva varem pannud toime samas kaupluses alkoholi varguse, on sageli viibinud kaupluses ebakaines olekus ning on ähvardanud kaupluse töötajaid tapmisega, oli turvatöötaja V.Z õigustatud nõudma, et KN lahkuks kauplusest. Kuna viimane keeldus kauplusest lahkumast, siis tekkiski tema ja turvatöötaja vahel konflikt. 3. Ringkonnakohtu antud tähtaja jooksul esitasid oma seisukohad nii süüdistatav kui prokurör. 3.1 V.Z selgitab esitatud seisukohtades, et asus KN kauplusest välja ajama põhjusel, et viimane on olnud tihti kauplust külastades joobes ja temaga on olnud palju probleeme. Kahel korral on KN varem hoiatatud. 26.07.2014 ja 27.07.2014 ähvardas KN kassapidaja NP, lubades viimase ja ta pere ära tappa. NP, kes oli KN ähvarduste pärast hirmul, pöördus kaupluse teenindusjuhi poole, viimane palus omakorda V.Z kui kaupluse turvatöötajal midagi ette võtta. V.Z märgib, et seadus lubab kõrvaldada valvatavalt objektilt ebakaines olekus kliendi, kui on alust arvata, et ta võib ohtlikuks saada teistele või iseendale. KN ei reageerinud palvetele ja korduvatele juhistele. Ka oli ta varem hakanud vastu turvatöötajatele ja tema suhtes on tulnud kasutada pipragaasi. Seetõttu otsustas V.Z kasutada KN minematoimetamiseks jõudu : tõukas KN õlast väljapääsu suunas. V.Z kinnitab, et ei saanud KN-le tekitada mingeid vigastusi. Küll võis ta vastuhaku ennetamiseks imiteerida jalalööki. V.Z on lisanud oma seisukohtadele kaupluse töötajate seletuskirjad KN käitumise või 28.07.2014 kaupluses toimunu kohta. 3.2 Prokurör leiab, et apellatsiooni rahuldamiseks ning maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Prokurör ei nõustu sellega, et kohus ei oleks tohtinud tugineda asitõendi vaatlusprotokollile. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõenditeks muu hulgas nii asitõend, uurimistoimingu protokoll kui ka foto, film või muu teabetalletus. T OÜ poolt üle antud CD plaadid XXXXXXXX XXXXXXX videosalvestustega on seega asitõendid, mida on KrMS nõetele vastavalt asitõendina vaadeldud. Asitõendi vaatlus kujutab endast uurimistoimingut ning asitõendi vaatlusprotokoll on seega uurimistoimingu protokoll, mis on KrMS § 63 lg 1 kohaselt tõendiks. Prokurör märgib, et Harju Maakohtu otsuse ja kohtuistungi protokolli kohaselt uuris kohus nii asitõendi vaatlusprotokolli koos selle lisadega, kui ka videosalvestusi. S.t uuriti vaatlusprotokolli vastavust videosalvestusele. Kohus on otsuses sõnaselgelt kirjutanud, et „Kohus kontrollis asitõendi vaatlusprotokollis kajastatut videosalvestuselt ja veendus, et asitõendi protokollis kajastatud teave vastab videosalvestusele.“ Prokurör leiab, et kohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistatava V.Z-i väidet, nagu oleks KN narkootikume tarvitav ning väga probleemne isik. KN ei rikkunud 28.07.2014 avalikku korda, ei sooritanud muid õigusrikkumisi ega tülitanud kaaskodanikke, ei osutanud mingit vastupanu, V.Z puudus alus tema poest välja ajamiseks ja õigus teda lüüa. KN löömine ei olnud tingitud enesekaitse vajadusest, kuna kannatanu ei olnud antud vahejuhtumis ründavaks pooleks. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu oleks teinud süüdistatava suhtes ühtegi ähvardavat liigutust, mis võinuks tingida süüdistatava vasturündava käitumise. 3

(6)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väidetega selle kohta, et ühegi tõendiga ei ole tõsikindlalt tuvastatud, et V.Z oleks KN jalaga reite ja alakõhu piirkonda löönud. Maakohus on KN enda ütluste kõrval tuginenud asitõendi (turvakaamera salvestis) vaatlusprotokollile ning asitõendile endale, mida maakohtu istungi protokolli kohaselt vahetult uuriti. Maakohtu otsusest nähtuvalt tuginebki kohus mõlemale nimetatud tõendile. Kohus on esmalt märkinud: „Kohus kontrollis asitõendi vaatlusprotokollis kajastatut videosalvestuselt ja veendus, et asitõendi protokollis kajastatud teave vastab videosalvestusele.“ Hiljem viitab kohus põhjendades, miks ta ei nõustu süüdistatava väidetega, mõlemale tõendile: „Süüdistatava sellised ütlused on ümberlükatud videosalvestuse ja asitõendi vaatlusprotokolliga, millelt on näha kuidas süüdistatav üldiselt liigub ja jookseb ning sealjuures ta jalg ei tõuse maast kõrgemale ku 20 cm.“ Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et kuna nii asitõend kui uurimistoimingu protokoll on KrMS § 63 lg 1 kohaselt iseseisvad tõendid, võis maakohus tugineda mõlemale tõendile. Maakohtu otsusest tulenevalt kinnitasid mõlemad tõendid seda, et V.Z lõi KN kahel korral jalaga. Seega ei näinud maakohus nende tõendite vahel vastuolu. Apellatsioonis väidetakse, et kohtuistungil vaadeldud videosalvestiselt ei olnud näha, et V.Z oleks KN jalaga löönud. Ringkonnakohus, tutvunud turvakaamera salvestisega, apellatsiooni väitega ei nõus tu. Asitõendi vaatlusprotokoll kajastab ringkonnakohtu hinnangul turvakaamera salvestuse sisu korrektselt ning turvakaamera salvestisest ei nähtu teistsugust sündmuste käiku võrreldes asitõendi vaatlusprotokollis tooduga. Vastupidi, salvestiselt näha oleva sündmuste käigu alusel ei saa vaidlusaluseid liigutusi kuidagi pidada jooksuliigutusteks, milleks neid nimetas süüdistatav oma ütlustes. Esiteks ei ole V.Z-i kehaasend, mis on näha ka toimiku lk 73 asuvalt fotol nr 1 ja lk 74 asuval fotol nr 4 (parem jalg horisontaalselt ette sirutatud), loomulik jooksuliigutus. Ka videosalvestisest ei nähtu, et tegemist oleks mingi eelneva liikumise loomuliku jätkuga, vaid tegemist on iseseisvate liigutustega, mida ka ringkonnakohus ei oska pidada millekski muuks kui löömiseks. Seoses kaitsja väitega, et lk 73 asuvalt fotolt nr 1 ei ole näha, kelle jalg on üles tõstetud, nendib ringkonnakohus, et kõnealusel fotol jääb lööja ülakeha tõesti poe infoleti sildi taha, kuid näha on, et tegemist on tumedas riietuses isikuga (V.Z kandis tumedat vormiriietust). Pealegi liigub sama isik kohe seejärel turvakaamera vaatevälja. See liikumine on jälgitav turvakaamera salvestiselt, kuid seda näitab ka foto nr 2 leheküljel 73, mis kajastab toimuvat ajahetkel 19:25:07,73, s.o pool sekundit pärast lööki. KN on kehaga kaamera suhtes selliselt, et varjab kaamera eest selle ära, kas ja kuhu täpselt V.Z teda jalaga tabab. Põhjendamatu on aga apellandi väide, et kui jalg oli põrandaga paralleelselt, siis on ta ilmselgelt kõrgemal kui kubemepiirkond. See, millisel kõrgusel on V.Z-i jalg KN keha suhtes, on eespool viidatud piltidelt näha: see jääb kannatanu vöökoha lähedale, särgiservast allapoole. Seda, et V.Z-i löök KN tabas, on võimalik järeldada KN keha liikumisest esimese löögi ajal ja järel (kell 19:25:07,25): kannatanu tõmbub kergelt kõverasse („krõnksu“), mis on näha ka tl 73 asuval fotol nr
2. Ka kannatanu ise andis ütlusi, mille kohaselt ta tundis valu. Seega nimetatud tõendid kogumis kinnitavad ka seda, et löögid ka tabasid ning kannatanu tundis nende tõttu valu. Kuna kannatanu ütlused haakuvad turvakaamera salvestisega, on maakohus pidanud tema ütlusi põhjendatult usaldusväärseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et KN ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks see, et tema väitel löödi teda jalaga juba kassa juures. KN kirjeldab aga toimunut nii, et V.Z jätkas peksmist, ajades ta nii kauplusest välja. Seega on KN ütlustest kokkuvõttes näha, et ta tajus kogu sündmust kallaletungina, mille põhjust ta ei mõistnud. Ringkonnakohus peab mõistetavaks, et isik ei pruugi sellises situatsioonis sündmuste käiku täpselt mäletada. 4

(6)Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et löögid oleks igal juhul pidanud jätma nähtavad jäljed. On üldteada, et löömisega, mille tulemusel pihta saanu tunneb valu, ei kaasne tingimata nähtavaid tervisekahjustusi (hematoome, marrastusi vmt). Ka jalalöögid võivad tabada teist isikut erineva tugevusega, mistõttu ei tähenda ka jalaga löömine tingimata, et pihta saanud isikul peavad löökidest jääma nähtavad tervisekahjustused.

1. Apellatsioonis on leitud, et V.Z oli õigus nõuda KN lahkumist kauplusest, kuna viimane oli kaupluses ebasoovitav isik. Samas ei ole apellatsioonis viidatud õiguslikule alusele, mille alusel oli V.Z õigus KN lahkumist nõuda. Ringkonnakohus nendib, et turvaseaduse § 32 lg 1 p 3 kohaselt on turvatöötajal õigus pidada kinni isik, kes tungib või on tunginud valvatavale objektile, viibib seal asjakohase loa või muu seadusliku aluseta, ohustab valveobjekti, objektil viibivaid isikuid või takistab turvatöötajat tema ülesannete täitmisel. Kuigi viidatud säte ise näeb ette, et kinnipeetud isik tuleb anda viivitamatult üle politseile, annab turvaseaduse § 32 lg 2 p 1 turvatöötajale õiguse kinnipeetud isik objektilt eemaldada. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esinenud käesoleval juhul ühtegi turvaseaduse § 32 lg 1 p -s 3 nimetatud olukorda, mis oleks andnud V.Z-ile alusel KN kinni pidada ja kauplusest välja toimetada. KN ei saa pidada valvatavale objektile tunginud isikuks, kuna ei ole andmeid, et KN-le oleks mingil õiguslikul alusel pandud kõnealuse kaupluse müügisaali sisenemise keeld. Vastupidi, V.Z on maakohtu istungil ütlusi andes ise kinnitanud, et turvatöötajatel ei ole õigust panna kaupluse klientidele sisenemise keeldu (toim.l. 102 pöördel, uuesti toim.l. 103). V.Z-i enda väitel nõudis ta KN lahkumist põhjusel, et pidas viimast ohtlikuks. See hinnang tugines omakorda sellele, et V.Z-i väitel on KN käitunud kaupluses varem teisi häirivalt ja konfliktselt, samuti püüdnud varastada kaupa. V.Z esitas koos oma kirjalike seisukohtadega ka erinevate isikute seletuskirjad KN käitumise kohta kaupluses ning 28.07.
2. a sündmuse kohta. Seoses sellega märgib ringkonnakohus, et ei võta vastu V.Z-i kirjalikele seisukohtadele lisatud seletuskirju. Esiteks ei ole selline kohtu jaoks koostatud seletuskiri kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt lubatav tõend, vaid tõendiks saavad KrMS § 63 lg-le 1 ja § 66 lg-le 1 ja olla nende isikute ütlused, kes teavad tõendamiseseme asjaolusid, s.t kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid. Üldmenetluses toimub tunnistajate ülekuulamine KrMS § 288 – 2891 sätestatud korras. Teiseks tuleneb KrMS § 320 lg-st 6, et ringkonnakohtule võib uue tõendi esitada üksnes siis, kui esines mingi mõjuv põhjus, miks sellist tõendit ei olnud võimalik maakohtus esitada. V.Z selliseid põhjendusi esitanud ei ole. Arvestades, et V.Z on läbi menetluse väitnud seda, et KN oli kauplusetöötajate jaoks problemaatiline klient ja kaupluse töötajad ise pöördusid seetõttu tema poole sooviga, et ta probleemi lahendaks, ei näe ringkonnakohus põhjust, miks ei olnud V.Z või tema kaitsjal võimalik varem esitada sellekohaseid tõendeid, nt taotleda kaupluse töötajate ülekuulamist. Mis puutub V.Z-i väitesse, et ta toimetas kauplusest välja isiku, keda pidas ohtlikuks, siis eespool osundatud turvaseaduse § 32 lg 1 p 3 annab tõepoolest turvatöötajale õiguse kinni pidada ka isik, kes ohustab valvatavat objekti või seal viibivaid isikuid. Kohtukolleegium ei pea 5

(6)aga väidet, et KN oli ohtlik ja tuli seetõttu kauplusest minema toimetada, põhjendatuks. Arvestada tuleb sellega, et V.Z pöördus KN poole nõudmisega, et viimane kauplusest lahkuks, siis kui viimane asus kassas kaupade eest maksma. Seega oli KN juba kauplusest lahkumas, kusjuures ei ole tõendeid, et tema käitumisega kaupluses oleks olnud mingisuguseid probleeme. Maakohus on otsuses märkinud, et V.Z-i enda ja tunnistaja KT ütlustega ning asitõendi vaatlusprotokolliga on tõendatud, et KN ei käitunud 28.07.2014 viisil, mis oleks tinginud turvatöötaja sekkumise. Süüdistatav V.Z kinnitas, et KN ei käitunud 28.07.2014 kaupluses kuidagi ebasobivalt. Ta oli joobes, pomises omaette, kuid ei käitunud kuidagi ebaadekvaatselt. Tunnistaja KT ütlused kinnitavad, et 28.07.2014 ei põhjustanud ostja KN mingeid probleeme ja tema ei tea, miks turvatöötaja V.Z palus tema kassas olnud KN-l kauplusest lahkuda. Olukorras, kus isik oli juba niigi lahkumas ning konkreetsel korral ei esinenud mingeid konkreetseid asjaolusid, mis oleks viidanud tema ohtlikkusele, ei ole põhjendatud isiku lugemine ohtlikuks ainuüksi tuginedes tema väidetavale käitumisele varasematel kordadel. Ringkonnakohus leiab, et KN ohtlikkusest, mis oleks andnud alust tema kinnipidamiseks, oleks saanud rääkida näiteks siis, kui oleks olnud märke sellest, et tal on kujunemas konflikt kassapidajaga. Kuivõrd KarS § 28 lg 1 näeb ette, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kehtib eelöeldu ka karistusõigusliku hädakaitse kontekstis. 6. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 7. Juhul, kui apellatsioon jäetakse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega tuleb menetluskulud mõista välja süüdistatavalt. Menetluskuluks on kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu, mille suuruseks on /allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind /allkirjastanud digitaalselt/ Ivi Kesküla /allkirjastanud digitaalselt/ Andres Parmas 6