4-13-7249 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06. detsember 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-7249 (2302,13,009992) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungis

§ 223lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

Kohtuvälise menetleja esindaja: Jaak Paju Menetlusest osa võtnud isikud Kaitsja: Sergei Desjatnikov, Sergei Desjatnikovi Õigusbüroo, asukoht: Mõisavahe 21, 50707, Tartu Menetlusalune isik: V.M, ik XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON 1. Jätta V.M-i kaitsja kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Margus Pihli 16.10.2013 otsusele nr 2302,13,009992 V.M-i karistamises LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses,

§ 223

lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Margus Pihli 16.10.2013 otsus nr 2302,13,009992 V.M-i karistamises LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses,

§ 223

lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 06.12.
3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub otsus 7 päevase teatamise tähtaja möödumisele järgnevast päevast. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral võib kassatsioonkaebust esitada 30 päeva jooksul otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kui kassatsioonkaebust otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast 30 päeva jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 30 päevase tähtaja möödumisele järgnevast päevast. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Margus Pihli 16.10.2013 otsusega nr 2302,13,009992 karistati V.M-i LS § 223 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses,

§ 223

lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et menetlusalune isik 26.08.2013 kell 07.17 Sadama 25/4 juures Tallinnas, juhtis mootorsõidukit, ei peatunud ülekäiguraja ees, vaid sõitis otsa ülekäigurajal sõidteed ületanud jalakäijale. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju OÜle XXX ja tervisekahjustused XXX. Menetlusalune isik rikkus LS § 35 lg 4 nõudeid, mille kohaselt reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jälakäijat, kes on astunud ülekäigurajale, vajadusel peab juht peatuma. Sellise käitumisega pani menetlusalune isik toime LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist määratud lisakaristuse osas ja vähendada põhikaristuse suurust proportsionaalse suuruseni, määrates põhikaristuse kandmise ositi ühe aasta jooksul. Kaebuse sisulised argumendid on järgmised. Kaebuse esitaja ei ole kohtuvälise menetleja otsusega nõus, määratud karistus ei ole õiglane ning ei ole piisavalt põhjendatud asjaolu, et V.M-i käitumine vastab väärteokoosseisule. Kaebuse esitajale ei ole selge, milliste tõenditega kaebaja süü tuvastati. Kohtuvälise menetleja otsus põhineb õigusnormi rikkumisel ja kohtumenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha karistuse osas kohtuvälise menetleja otsusest erinev otsus. Kohtuväline menetleja ei ole otsuses põhjendanud miks juhtimisõiguse äravõtmine on tõhusam karistus kui trahvi määramine. Ei ole selge, miks määratud rahatrahv ei suuda kaebajat mõjutada seaduskuulekalt käituma. Samuti puuduvad asjas andmed, et varem määratud rahatrahvid olid jäetud seaduses ettenähtud aja jooksul tasumata. Esialgselt asus V.M arvama, et ta ei märganud jalakäijat kuna päike paistis madalalt silma. Hiljem selgus, et mitte tema ei sõitnud jalakäijale otsa, vaid hoopis jalakäija liikus kiirelt paremalt poolt autole otsa ülekäigurajal. Seda kinnitavad ka videosalvestus ja sõiduki vigastused. Jalakäija ei saanud lööki auto esiosaga. V.M väga kahetseb, et XXXsai kehalisi vigastusi, kuid antud liiklusõnnetuses ennast täielikult süüdi ei tunnista kuna ei sõitnud XXXotsa, vaid XXXliikus autole otsa. Seetõttu leiab V.M, et kohtuväline menetleja on teinud ebaõiglase otsuse ja määranud suure karistuse sisuliselt selle eest, et V.M ei märganud jooksvat jalakäijat, aga ei sõitnud jalakäijale otsa. Määratud trahv summas 700 eurot ei ole proportsionaalne ja õiglane, arvestades, et kaebuse esitaja ülalpidamisel on abikaasa ja kaks last. Lisaks on veel määratud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks, mis tähendab seda, et ta ei saa tegeleda järgnevad 3 kuud tööülesannetega. Ettevõtte põhitegevus on mobiilsidevõrkude ehitus, mis nõuab iga päev liikumist ühelt objektilt teisele nii Eesti territooriumil kui ka põhjanaabrite juures. 2 Väärteo menetlemisel on järgimata jäetud väärteomenetlusõigus. KrMS § 64 lg 3 kohaselt kui tõendeid kogudes kasutatakse tehnikavahendeid, teatatakse sellest eelnevalt menetlustoimingus osalejatele ja neile selgitatakse tehnikavahendite kasutamise eesmärki. Tõendite kogumisel kasutati tehnikavahendit Canon EOS 60 D digital nr 2, mille kasutamise eesmärk jäi selgitamata. Seega on rikutud tõendite kogumisel menetlusõigust. KarS § 66 lg 2-3 järgi väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ning ositi tasutava või ärakantava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat. Kohtuistungil V.M selgitas, et oli minemas laevale, sõitis A-Terminaali ja lähenes check-inile. Juhtus kokkupõrge jalakäijaga. Õnnetuse juhtudes vaatas otse enda ette, ees jalakäijat ega takistusi ei näinud. Jooksis kapoti peale, otsa ei sõitnud. Külje peale ei näinud, päike paistis, see tuli ootamatult ja reageerida ei jõudnud. Otse ees ei olnud, tuli küljelt. Kiirus oli 5-10 km/h. On korduvalt seda teed sõitnud, teab, et seal on ülekäigurada. Veendus ohutuses, sõidusuunas jalakäijat ei olnud. Sõitis umbes tee keskel, seal on palju radasid ja ülekäigurada on pikk. Kehtivaid karistusi on vist kaks, on 2012 aastal karistatud selle eest, et ei andnud teed jalakäijale. Tunnistajana üle kuulatud XXXselgitas, et

1. august hakkas sadama poole minema, sõideti külje pealt sisse. Vaatas vasakule, paremale, jõudis tee keskele, autosid oli vähe. Auto tabas külje pealt, sabakont oli päris valus. Viidi röntgenisse, öeldi, et terve. Ilm oli päikesepaisteline, päike paistis tee ületamisel paremalt. Tee ületamisel kõndis rahulikult, teisi ei olnud, liiklust üldse ei olnud, seisma ei jäänud. Kohtuistungil jäi kaitsja esitatud kaebuse juurde, selgitades, et täiendavalt juhib kaitsja tähelepanu videosalvestuselt nähtuvale ilmale, päike paistis paremalt poolt, vari on paremalt vasakule. See on põhjus miks jalakäija jäi õigeaegselt märkamata. Võiks arvestada, et päike paistis silma, kuigi on selge et juhi kohustus on ohutus tagada. Videolt on näha, et liiklusnõudeid ei järgita, kas ei ole üheselt aru saadav liikluskorraldus, ei oska midagi järeldada. Ülekäigurajad on pikad ja neid on palju. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus ei olnud suur, pidurdustee ei olnud pikk. Minimaalse kiirusega oli ohutus tagatud. Kohtuväline menetleja jättis arvestamata, et ohutus oli tagatud, aga mitte piisavas ulatuses, seepärast õnnetus juhtuski. Päike paistis silma, tuleks kaaluda minimaalse trahvi määramist ja mitte juhiloa äravõtmist. Võib järeldada, et olid eelnevad karistused. Antud hetkel on määratud trahv tema jaoks suur karistus, ülalpidamisel on kaks isikut, abikaasa, kes ei tööta. Menetlusalune isik on ainuke sissetuleku tooja. 100, 200 eurot on tema jaoks suur raha, nende tasumiseks peab kokku hoidma. Teised jäävad kooli toiduta, trahvi pärast täna juustu ei saa. Juhiloa äravõtmine ei ole selle isiku puhul õige. Rahaline karistus oleks tema jaoks õige. Tühistada otsus juhtimisõiguse äravõtmise osas, määrata trahvi tasumine ositi. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et vaidlustatud otsus on õige ja karistus on määratud õigesti. Kaitsja rääkis värvikalt kui õige on trahvi määramine minimaalmääras. Kohtuväline menetleja on seda teinud, see ei ole mõjutanud õiguskuulekalt käituma. Aasta jooksul on toime pannud mitmed rikkumised. Samuti tuleks pöörata tähelepanu sellele, et kordagi ei ole üles näidanud kahetsust, kergendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Karistus on määratud natuke üle keskmise määra, juba on olemas karistus ka analoogse rikkumise eest. Lisakaristuse määramine oli õige. Küsimust süü osas ei ole, menetlusalune isik on teo toime pannud. Teadis, et seal on ülekäigurada, see tee ei olnud võõras, on korduvalt seal sõitnud. Peab olema tähelepanelik ja kui päike paistab, siis ekstra tähelepanelik. Jalakäija oli jõudnud tee keskele, ei ole alust väita, et ei pidanud nägema. Palub jätta otsuse muutmata, ei vaidle vastu kui määrata trahvi tasumine ositi. Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku, tunnistaja selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kohtuistungil väärteotoimiku materjalide ja videosalvestusega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. 3 Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piidest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, asub kohus seisukohale, et väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt talle LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine. Kohtuistungil antud selgituste kohaselt ületas XXXSadama 25/4 juures sõiduteed, ületades seda ülekäigurajal, so selleks ettenähtud kohas. Jõudes tee keskele sai ta löögi lähenenud sõidukilt, mida juhtis menetlusalune isik. Sõidukit juhtinud V.M-i selgituste kohaselt liikus ta A-Terminaali poole ja jalakäija jooksis küljelt auto kapotile, kuid esistangega jalakäijale otsa ei sõitnud. Seejuures ta enne liiklusõnnetust jalakäijat ei näinud. Kohtuistungil vaadatud videosalvestustest on näha, kuidas jalakäija astub ülekäigurajale, laseb mööduda sõidukil esimesel sõidurajal ja liigub edasi ning kolmandal sõidurajal sõidab talle otsa valget värvi sõiduk. Seega kõigist nendest kolmest tõendist tuleneb üheselt asjaolu, et XXXületas sõiduteed ülekäigurajal ja jõudis pärisuunalise sõidutee keskkohani kui toimus liiklusõnnetus. Vastavalt LS § 24 lg 1 sätetele tohib jalakäija sõiduteed ületada käigusilla või –tunneli, ülekäiguraja või ülekäigukoha kaudu (väljumata selle piirest) või ristmikul. Kohus leiab, et eelmärgitud kahe isikulise tõendiallika ja videosalvestuse pinnalt võib teha järelduse, et XXXjärgis temale kui jalakäijale kehtivat korda LS § 24 lg 1 mõttes. Lisaks eelmärgitud sättele peab LS § 25 lg 7 kohaselt reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületades jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Videosalvestusest nähtuvalt oli XXXsõiduteele astudes menetlusaluse isiku juhitud sõiduk suhteliselt kaugel ning sõiduki kiirus ei olnud kuigi suur, kuivõrd kokkupõrke kohani pidi XXXläbima liiklusõnnetuse skeemi kohaselt vähemalt 7 meetrit mööda ülekäigurada ja selle ajaga jõudis menetlusaluse isiku juhitud sõiduk ülekäigurajale. Videosalvestuse pinnalt võiks järeldada, et XXXliikus ülekäigurajal mitu sekundit, mille jooksul pidanuks menetlusalune isik teda märkama ning XXXoli õigus eeldada, et teda ka märgatakse. Kohus asub seisukohale, et olemasolevate tõendite pinnalt puudub alus asuda seisukohale, et XXXoleks rikkunud LS § 25 lg 7 nõuet. Arvestades menetlusaluse isiku juhitud sõiduki suhteliselt väikest kiirust võiski kõrvaltvaatajale jääda mulje, et sõiduk liigub aeglaselt jalakäija tõttu. Samas on V.M selgitanud, et tema vaatas ettepoole ning vastu paistis ka madalalt päike. Videosalvestuselt on näha, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk liigub sõidurajal, millele paistab päike ning päike on vastassuunast, so liikumise suunast. Parempoolsed sõidurajad on aga varjus. Seejuures nähtub videosalvestuselt sedagi, et liiklusõnnetusest ca 100 meetrit eespool on terminaali pääsuks kõigil sõiduradadel peatunud autod ja bussid ning tekkinud on sisuliselt ummik, mis ilmselgelt ka menetlusaluse isiku tähelepanu köitis. Sellele vaatamata leiab kohus, et sõiduki juht kui kõrgema ohuallika valdaja peab LS § 50 lõike 3 punktist 1 tulenevalt esmalt sõidukiiruse valikul arvestama muu hulgas ka teeolusid, ilmastikutingimusi ning muid teeolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama ning punktist 2 tulenevalt vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis kui nähtavus on halb. Antud juhul tuleneb menetlusaluse isiku ütlustest, et talle paistis päike silma ning ta oli teadlik teelõigul olevatest ülekäiguradadest. Seega oli ülekäigurajale jalakäijate ilmumine ette aimatav. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik rikkus LS § 35 lg 4 nõudeid, mille kohaselt reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Kuigi menetlusaluse isiku ütlustest paistis menetlusalusele isikule päike vastu ja ta sõitis suhteliselt väikese kiirusega, leiab kohus, et seda enam pidanuks menetlusalune isik veelgi vähendama kiirust, kuivõrd menetlusalusele isikule olid teada ülekäiguradade asukohad, need olid liikluskorraldusvahenditega tähistatud nii teemärgiste kui ka liiklusmärkidega ning iga juhi jaoks on üldteada asjaolu, et jalakäijad ületavad sõiduteed ka ülekäigurajal, mis on selleks ette nähtud just jalakäijate ohutuse tagamiseks. Kuivõrd toimus 4 liiklusõnnetus ja see toimus just ülekäigurajal, siis on ilmselge, et menetlusaluse isiku valitud sõidukiirus ei olnud piisav jalakäija ohutuse tagamiseks, kuivõrd menetlusalune isik jalakäijat ei märganudki, kuigi jalakäija jõudis pikal ülekäigurajal tee keskele. Kohtu arvates pidanuks menetlusalust isikut sundima erilisele ettevaatlikkusele seegi asjaolu, et menetlusalust isikut on eelnevalt karistatud LS § 222 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteona, kuivõrd LS § 35 lg 4 sätestatud nõuete eiramise tulemusena põhjustati XXXraskusastmelt kerge tervisekahjustus, sest Teatisest liiklusõnnetuses kannatada saabunud isiku saabumisest nähtuvalt on XXXdiagnoositud lülisamba nimme ja kaelaosa põrutus ning sõiduki vigastuste pinnalt võib teha järelduse, et varaline kahju on tekitatud sõiduki omanikule XXX OÜ. Puutuvalt kaebuses märgitud viitesse menetlusnormide rikkumise kohta KrMS § 64 lg 3 mõttes peab kohus vajalikuks märkida alljärgnevat. Kaebuse kohaselt nähtub väärteotoimikust, et tõendite kogumisel on kasutatud tehnikavahendit Canon EOS 60 D digital nr 2, kuid kohtuvälise menetleja poolt jäi selgitamata tehnikavahendite kasutamise eesmärk, millega on rikutud menetlusõigust tõendite kogumisel. Kohtule esitatud väärteotoimikust nähtuvalt on sellist tehnikavahendit nagu seda oli digitaalpeegelkaamera Canon EOS 60 D digital nr 2 kasutatud sündmuskoha tehiolude fikseerimisel ja sellise tehnikavahendiga on ilmselgelt sündmuskohta fotografeeritud ning tulemused, ehk fotod, asuvad vaatlusprotokolli lisana väärteotoimikus. Kohtule jääb arusaamatuks, miks on kaebuses ette heidetud vaid ühe tehnikavahendi kasutamist kui samast protokollist nähtuvalt on kasutatud ka teisi tehnikavahendeid, milleks on mõõteratas 593 000 F-ma Gottlieb Nestle nr 2005/134 ja mõõtejoonlaud Hultafors nr M
2. Kohus leiab, et esitatud etteheide on ainetu ning viidatud rikutud menetlusnorm ei ole kohaldatav. Viidatud KrMS § 64 lg 3 sõnastuse kohaselt teatatakse tehnikavahendite kasutamisest menetlustoimingus osalejatele ja neile selgitatakse tehnikavahendite kasutamise eesmärki. Koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt on üheselt sedastatav, et sündmuskoha vaatluse kui menetlustoimingu viis läbi avariipolitseinik M.Ingel ja protokolli kohaselt menetlustoimingus osalejaid ei olnud. Seega puudus ka võimalus tehnikavahendite kasutamisest kedagi teavitada ja kellelegi tehnikavahendi kasutamise eesmärki selgitada. LS § 223 lg 1 kohaselt karistatakse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning lõike 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati menetlusalust isikut LS 223 lg 1 järgi põhikaristusena rahatrahviga 175 trahviühikut ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 223 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavas määras ning lisakaristus ettenähtud sanktsiooni ülemmääras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuväline menetleja ei ole menetlusaluse isiku käitumises karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Kohus asub seisukohale, et ka kohtulikus kaebemenetluses selliseid asjaolusid ei tuvastatud ning kaebuse esitaja seisukoha kohaselt oli liiklusõnnetuses põhisüüdlaseks siiski jalakäija. Seega ei ole asjaolusid, mis võiks mõjutada põhi- või lisakaristuse kergendamist. Käesoleval juhul on menetlusalusele isikule lisaks varalise kahju tekitamisele süüks arvatud ka tervisekahjustuse tekitamist jalakäijale, mis tähendab seda, et isiku süü on suurem kui seda oleks pelgalt varalise kahju tekitamise või tervisekahjustuse tekitamise puhul. Sellest tulenevalt leiab kohus, et ainuüksi süü suurust arvestades on menetlusaluse isiku süü suurem 5 keskmisest ning kohtu arvates on kohtuväline menetleja põhjendatult määranud menetlusalusele isikule rahatrahvi määras, mis ületab ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Samas tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud aasta jooksul kolme liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Seejuures viimane otsus jõustus kaks nädalat enne menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist. Peale selle on teda karistatud ka LS § 222 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, mis pidanuks menetlusalust isikut sundima ülekäigurajale lähenedes eriti ettevaatlikult käituma. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvat kogemust karistuse osas võib järeldada, et kaebuse esitaja on määratavate karistuste suurusest ja liikidest teadlik. Seejuures ei ole kaebuse esitaja eelmistest karistusest järeldusi teinud, kuigi juhtimisõigusega isik peaks teadma nii liiklusnõudeid kui ka nende rikkumise eest määratavaid karistusi. Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses toob kaasa rahaliste kohustuste lisandumise määratavate trahvide tasumise kohustuse näol ja võib põhjustada tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel, mistõttu peaks isik piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema või tema lähedaste majanduslik olukord tema enese õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusesemeks oleva ja järjekordse ning veelgi raskema väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning on liikluses jätkuvalt ohtlik, pannes oma käitumisega ohtu iseenda, teised liiklejad ja võõra vara. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kellelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes suhtuvad nende kohustuste täitmisesse ükskõikselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja neid kohustusi täita järjekordselt vajalikuks ei pidanud. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, seda et varasemad erineva suurusega rahatrahvid liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest hoiduma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on kohus sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahv ei ole sundinud kaebuse esitajat liiklusalaste väärtegude toimepanemisest loobuma. Seetõttu leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, so lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud ning kohus ei pea võimalikuks kaebuse esitaja karistamist pelgalt rahatrahviga, kuivõrd eelmised määratud ja tasutud trahvid oodatud mõju ei ole avaldanud. Mis puudutab määratud lisakaristuse määra, siis leiab kohus, et kaebuse esitajale etteheidetava süü suurus, kui võtta karistamise aluseks vaid süü suurus, on proportsionaalne toimepandud rikkumise ja selle tagajärgedega, so üheaegselt nii varalise kahju kui ka tervisekahjustuse tekitamisega. Seejuures leiab kohus, et määratud lisakaristuse määr ka ülemmääras on poole väiksem kui samaliigiline põhikaristus, mida saanuks menetlusaluse isiku suhtes temale inkrimineeritava teo eest kohaldada. Kohus on seisukohal, et määratud lisakaristuse ülemmäär võib teenida ka teisi karistuse eesmärke, st muuhulgas sundida kaebuse esitajat loobuma vähemalt samalaadsete väärtegude toimepanemisest ja selline lisakaristus loodetavasti tekitab kaebuse esitajas arusaama, et liiklusnõudeid eirav käitumine võib põhjustada tema eemaldamise liiklusest juba pikemaks ajaks kas siis lisakaristusena või põhikaristusena. Seejuures lähtub kohus ka õiguskorra kaitsmise huvidest, kuivõrd kaebuse esitaja käitumine liikluses kujutas endast kohtu arvates järjekordset suurt ohtu nii kaebuse 6 esitajale endale, kaasliiklejatele ja kõrvalise isiku varale. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud põhi- ja lisakaristus on määratud KarS § 56 lg 1 nõuetele vastavalt ning alus otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub. Kaebuses on märgitud, et menetlusalune isik ei saa järgnevad kolm kuud täita oma tööülesandeid, kuivõrd töö iseloom eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Sellele vastuseks selgitab kohus, et kehtiva kohtupraktikaga on kooskõlas, et töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab sõidukit liikumispuude tõttu. Seega, kuna kohtule ei ole esitatud andmeid, et menetlusalune isik vajaks juhtimisõigust seoses liikumispuudega, siis erandlikke asjaolusid ei esine. Seejuures ei ole kohtule ei kaebuses ega kohtuliku arutamise ajal esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks menetlusaluse isiku töö iseloomule, mistõttu on väited juhtimisõiguse vajalikkusest seoses tööga tõendamata. Mis puudutab aga juhtimisõiguse vajalikkust kui niisugust üldse, siis see asjaolu oli menetlusalusele isikule teada ka enne väärteo toimepanemist ning ilmselt ka eelmise väärteo toimepanemise ajal. See teadmine ei sundinud menetlusalust isikut ettevaatusele. Kaebuses on märgitud ka seda, et menetlusaluse isiku ülalpidamisel on abikaasa ja lapsed ning kohtuistungil rõhus kaitsja ka sellele, et lapsed võivad jääda kas koolis söömata või peab laste toidusedelis tegema olulisi korrektiive. Samas ei ole ülalpeetavate olemasolu kohta esitatud ühtegi tõendit ei kaebuse lisana ega ka kohtuistungil ning need väited on jäänud paljasõnalisteks. Kaebemenetluses on taotletud KarS § 66 lg 2 ja 3 kohaldamist, võimaldamaks maksta trahvi ositi ühe aasta jooksul. Seejuures on kaebusesse märgitud KarS § 66 lg 2 peaaegu sõna-sõnaline tekst, millest nähtuvalt võib kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Eelviidatud kaebuse tekst KarS § 66 kohta pidanuks kaebuse esitajale olema üheselt arusaadav mitte ainult etteheitena kohtuvälise menetleja otsusele, vaid ka kaebuse esitajale endale. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusalune isik oleks esitanud pärast väärteoprotokolli kättesaamist kohtuvälisele menetleja vastulauset või taotlust, milles oleks märgitud soov, et rahatrahvi tasumine määrataks ositi. Seega etteheide kohtuvälisele menetlejale KarS § 66 lg 2 ja 3 sätete kohaldamata jätmise osas on ainetu. Mis aga puudutab eelmärgitud sätte kohaldamist, siis peab kohus vajalikuks juhtida kaebuse esitaja tähelepanu eelnevalt viidatud sätte tekstile, mille kohaselt on rahatrahvi ositi tasumise määramine võimalik vaid mõjuvate põhjuste esinemisel ning mõjuvate põhjuste olemasolu peab tõendama menetlusalune isik või kaebuse esitaja, mitte menetleja. Menetlejale tõendite esitamise järgselt saab alles kohtuväline menetleja või kohus kohtule esitatud tõendite põhjal asuda hindama kas esile toodud ja tõendatud asjaolud või põhjused on hinnatavad mõjuvatena KarS § 66 lg 2 mõttes. Käesolevas väärteoasjas ei ole menetlusalune isik kohtuvälises menetluses ega kaitsja kaebemenetluses esitanud kohtule ühtegi tõendit. Seega puudub igasugune seaduslik alus KarS § 66 lg 2 ja 3 sätete kohaldamise kaalumiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei sisaldunud viiteid sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik 7