KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 29.oktoobril 2013 Jõhvi kohtumajas koht Väärteoasja number 4-13-4900 (2440,13,005074) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi se

§ 132

p 1, § 133-135, kohus esindaja vanemväärteomenetlja OTSUSTAS: Jätta B.H kaebus Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo patrullpolitseinik Rodion B.i 14.07.2013 kiirmenetluse otsusele nr 10220912869934 väärteoasjas nr 2440,13,005074 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. 1 Rahatrahv tuleb tasuda 30 päeva ehk edasikaebamise tähtaja jooksul Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB pangas või 221023778606 Swedbank pangas, kohustuslik viitenumber 10220912869934.

§ 135

lg 5 alusel edastada kohtuotsuse koopia kohtuvälise menetlejale, menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale allkirja vastu või väljastusteatega või elektrooniliselt. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 05.11.2013 Kassatsiooni esitamise õigus on üksnes vandeadvokaadil. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 25.11.2013 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 28.12.2013 ) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK 14.07.2013 koostas politseinik R. B. kiirmenetluse otsuse 10220912869934 B.H suhtes selle fakti kohta, et tema 14.07.2013 kl 22.21 iisaku-Alajõe tee

1. kilomeetril Alajõe vallas Ida-Virumaal juhtis mootorsõidukit asulas kiirusega 74+-3 km/, lubatud kiirus antud teelõigul on 50 km/h, seega ületas juht lubatud kiirust mitte vähem kui 21 km/h võrra, rikkudes sellega LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegu kvalifitseeritakse LS § 227 lg 2 alusel. Menetlusalune isik nõustus kiirmenetlusega ja andis ütlusi lk 8, et ta ei märganud piirangut. Nimetatud otsusega tunnistati menetlusalune isik süüdi LS õ 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemises ja karistuseks määratu 51 trahiühikut summas 204 eurot. Karistust kergendavaks asjaoluks arvestati kahetsust. KAEBUSE SISU 2 30.07.2013 esitas menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat R. Varul Viru Maakohtule kaebuse nimetatud kohtuvälise menetleja tehtud kiirmenetluse otsuse peale, milles leidis, et isikule ei saaks rikkumist ette heita. Faktilised asjaolud on järgmised. Asula ala sissesõitmisel märkas menetlusalune isik, et tema tagant läheneb sõiduk suure kiirusega, mis osutus kiirust mõõtvaks politseisõidukiks. Samas lähenes menetlusaluse isikule teine suurema kiirusega sõiduk vastassuunast. Kaitsja leiab, et politse mõõtis hoopis vastutuleva sõiduki kiirust, mille kiirus oligi suurem. Kaitsja palub uurida kohtuistungil videosalvestist. Lõplikult palutakse tühistada nimetatud kiirmenetluse otsusja lõpetada menetlus. POOLTE SEISUKOHAD Kaitsja esitas kohtule taotluse lk 22 vaadata kaebuse läbi ilma kaitsja ja menetlusaluse isiku osavõtuta, mille kohus ka rahuldas protokollilise määrusega lk
2. Taoluses märkis kaitsja, et pool jääb karbuses toodud seisukohtades juurde. Olulisemana soovib kaitsja rõhutada, et , kui selgub, et kohtuvälise menetlejal puudub kohtule esitada videosalvestis, siis on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega, mis on aluseks väärteootsuse tühistamiseks. Kohtuväline mehetleja selgitas kohtuistungil, et tema arvates puuduvad aluse otsuse tühistamiseks. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis sisalduvaid andmeid kontrolliti kohtuistungil vahetult tunnistaja ütlustega. Kohtuväline menetleja palus jätta otsuse muutmata. KOHTUISTUGIL UURITUD TÕENDID Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist lk 9 nähtub, et sõidukiiruse mõõtmine oli teostatud 14.07.2013 kell 22.21 Iisaku-Alajõe tee
3. Kilomeetril Alajõe vallas Ida-Virumaal. Kasutati kiirusmõõteseadet Stalker II MDR nr AS
4. Mõõtmine toimus asulavälisel teel, hea nähtavuse juures, kattega kuival teel, sademeteta. Patrullauto asukoht seisis paremal teepeenral. Mõõterežiim mõõtmine paigal seistes. Mootorsõiduk liikus pärissuunalisel teel, eemaldus patrullautost ja liikus üksinda. Lugem 74 km/h. Laiendmääramatus 3 km/h. Tulemus - kiiruse ületamine 21 km/h. Juhile on näidatud fikseeritud näitu. Menetlusalusel isikul märkusi protokollile ei tekkinud. Kiirusmõõtreseadme kasutamise protokollile on video/helitehnika kasutamise lahtritesse märgitud ristikesena, et tehnikat ei olnud kasutatud. Samuti tehnika kasutamise lahtrisse on pastakaga joonistatud ebaselge märk. 3 Kohtuistungil ülekuutaud tunnistaja K.P. andis ütlusi, et selles juhtumis ei olnud videotehnika kasutatud. Kuna ta oli kaasatud ka protokollijana, võib ta selgitada, et tehnika mittekasutamise kohta tegi ta vastava märge protokollile. Ta mäletab kindlalt, et tehnikat ei olnud kasutatud. Samuti tahtnika kasutamise lahtri sodimise kohta võib ta selgitada, et see ei ole tehnika kasutamist jaatav märk, vaid se on jäetud kas kogemata protokolli koostamisel. Samuti selgitas tunnistaj, et kiirmenetluse otsuse märgitud sõiduki kiiruse mõõtmine ei toimunud liikuva politseisõiduku režiimis, seda tesoati paigal seistes. Ta mäletab tegemist oli mootorrattaga. Sõiduki järgi sõisid siis, kui kiirus oli mõõdetud ja fikseeritud. Sõiduk oli peatatu Alajõea Kooli tänaval, see ei ole kiiruse mõõtmise kohast kaugel. Algul isik kahtles, kas ta ületas lubatud kiirus. Koos temaga käidi kohal ja talle näidati ala, kus oli piirang 50 km/h. Isik kohapeal nõustus rikkumisega. Koht, kus kiirus mõõdeti oli 50 km/h piirangi ala, asulaväline. 1-1,5 minutioga jõuti isiku sõidukini Kooli tänaval, vahemaa jäi ühe kilomeetri piiridesse. Kohus märgib, et tunnistaja K. P. ütlused ühtivad menetlusaluse isiku kiirmenetluses antud ütlusega. Tunnistaja väidab, et isik algul ei olnud kindel, kas ta tõesti rikkus kiirust, ja talle tuli näidata koht, kust alagas 50 km/h piirangu ala. Kiirmenetluses andis menetlusalune isik ütluse, et ta ei märganud piirangut. Selles osas ei ole tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlused vastuolus. Kohus märgib sedagi, et alles kaebuses asus menetlusalune isik väitma, et politseisõiduk jõudis temani ja samal ajal tuli vastu hoopis teine sõiduk suurema kiirusega. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku positsioon väärteomenetluses ei olnud järjepidev, mis annab kohtule aluse suhtuda menetlusaluse isiku vädetesse teatud kriitilisusega. Kohus märgib, et kiirusmõõteseadmekasutamise protokollist ja tunnistaja K. P. ütlustest nähtub piisava selgusega, et menetlusaluse isiku sõiduki kiirust mõõdetu mitte siis kui politseisõiduk liikus, vaid seistes, mille kohta on protokollis vastav märge tehtud. Samuti osutatud vastavale mõõtmisrežiimile – paigal seistes, mitter vastutuleva objekti kiiruse mõõtmist liikuvast sõidukist. Need on erinevad režiimid. Mõõtja peab valima, mida ta soovib mõõta. Kui mõõtja kasutab režiimi paigal seistes, mitte aga kiirema objekti jälgimise või vastutuleva objekti mõõtmise liikuvast sõidukist, ei oma tähtsust, kas mõõtmise ajal tuli asulast vastu teine sõiduk. Seda ena,m et kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et kaebuses mainitud vastutulev sõiduk ilmus teele siis, kus politseisõiduk sõitis ja jõudis menetlusaluse isiku sõidukini; kiirus oli aga mõõdetud ja fikseeritud enne seda, kui politseisõiduk seisis. Seega ei tugine kaitsja seisukoht, et politsei mõõtis kiirust hoopis vastassuunas tuleval sõidukil, mitte millelegi ja on usaldusväärselt ümber lükatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja K. P. ütlustega. 4 Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et antud juhtumil ei ole mõõtja videotehnikat kasutanud. Kaitsja leiab, et videosalvestise puudumine on menetlusõiguse oluline rikkumine. Millist menetlusõiguse normi see fakt rikub, et ole kaitsja kohtule kaebuses ega taotluses selgitada suutnud. Kohus märgib selle väitega seoses järgmist. Eeskätt peab kohus vajalikuks selgitada, et menetlusaluse isiku positsioonist tulenev ja (tuleb tunnistada) kohtupraktikas laialt levinud kohtusse pöördujate arusaam, nagu oleks kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ja politseinikest tunnistaja ütlused sellise nö teist sorti tõendid, mis vajavad tõendusliku kaalu saamiseks täiendavaid andmeid näiteks videosalvestist, on sügavalt ekslik ja kohtupraktikas selline arusaam toetust ei leidnud. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ongi kiiruse ületamise faktis süüteomenetluses lubatud ja peamine süütõend, mille usaldusväärsusest ei ole kohtul konkreetsel juhtumil alust kahelda. Tunnistajana kaasatud patrullpolitseiniku ülekuulamise käigus on võimalik kontrollida kiirusmõõteseadme kasutamisega seonduvat. Antud juhul kontrollis kohus kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli usaldusväärsust politseinikest tunnistaja K. P. ülekuulamisega. Kohus selgitab menetlusalusele isikule, et kohtupraktikas on pikaajaliselt eksisteeriv seisukoht, et süüteomenetluses süüteo avastamise juures olnud politseiniku ütlused on lubatud tõend (Riigikohtu lahend 3-1-1-69-05, p 6 ja 7), mille usaldusväärsust tuleb igal konkreetsel juhul kontrollida teiste tõendite kogumiga. Kohus selgitab, et politseinikest tunnistajate ütlustele ei tohi omistada ette kindlaksmääratud jõudu, teisisõnu politseinike ütlused ei ole oma tõendusliku tähenduse küljest eelnevalt kaalukamad või nõrgemad kui menetlusaluse isiku või näiteks teiste tunnistajate ütlused. Kohus märgib, et alates 19.06.2013 kehtima hakanud

uue redaktsiooni kohaselt,

§ 31

-3, on nüüd ka kohtuvälise menetleja ametniku ütlused tõendiks tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta. Kohtupraktikas on korduvalt osutatud KrMS § 61 lg 1, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ( vt Riigikohtu lahend 3-1-1-82-09). KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6 ja nr 3-1-1-4-07, p 7.1). Tõendeid tuleb hinnata nende kogumis. Samuti puudub menetlusosalisel või kohtul õigus nõuda, et rikkumine oleks tõendatud ainult ette kindlaksmääratud tõendiliigiga- videosalvestisega. Riigikohtu lahendis 3-1-1-41-06 p 7 on rõhutatud, et „ei näe menetlusseadustik ette, et mingisuguseid faktilisi asjaolusid võiks tõendada ainult kindlat liiki tõendi abil, vaid asjaolu tõendatuse üle otsustab kohtuvälise menetleja ametnik või kohus, hinnates 5 kõiki tõendeid kogumis“. KrMS § 63 lg 1 kohaselt kuuluvad tõendite hulka kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud ütlus, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu dokument. Liiklusjärelevalve teostamise ja kiiruse fikseerimise tulemusena koostatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on KrMS § 63 lg 1 mõttes lubatud tõend, nimelt „muu dokument “, mille koostamine ja nõuded on kehtestatud õigusaktiga, VV 16.06.2011 määrusega nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ , nimelt §

1. Ei ole välistatud ka salvestise tegemine LS § 196 p 11,12 korras, mis iseenesest ei ole seaduseandja poolt kohustuslikuks tunnistatud, vaid liiklusjärelvalvetoimingu salvestamine on politseiniku õigus. Antud väärteoasjas otsustas kohtuväline menetleja piirduda kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli koostamisega, jättes rikkumise salvestamata, milles ei näe kohus menetlusõiguse rikkumist. Jättes rikkumise salvestamata võtab kohtuväline menetleja endale riski, et teatud juhtudel võib kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistajate ütluste kogum osutuda vastuolude kõrvaldamisel ebapiisavaks. Kohus märgib, et nimetatud määruse uue redaktsiooni kohaselt, mis hakkas kehtima alates 16.08.2013, nimelt § 10 lg 2, juhul kui tehakse foto- või videosalevestis, ei pea rikkumist enam isegi protokollima. Käesoleval juhul liiklusjärelevalvetoimingu salvestamata jätmine ei ole kohtueelset ega kohtulikku menetlust mõjutanud selliselt, et kohtul oleks alust jõuda seisukohale, et rikkumine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Täiendavalt selgitab kohus kaitsjale ja menetlusalusele isikule järgmist. Liiklusjärelevalve käigus võivad politseinikud kontrollida autojuhtide poolt kiiruse režiimist kinnipidamist. Nimetatud õigus on sätestatud LS § 195 p
2. Alates 12.07.2011 kehtima hakanud 16.06.2011 määruse nr 78 kohaselt (Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele), on aktsepteeritud sõidukiiruse mõõtmisel kiirusmõõturite ja kiirusmõõtesüsteemide kasutamist mõõtemetoodika alusel. Mõõtemetoodika on toodud nimetatud määruse 2.peatükis. Nimetatud määruse § 10 sätestab, et mõõtetulemusi protokollitakse ja on toodud miinimumstandart, mis peab olema kohustuslikus korras protokollis kajastatud. Nimelt § 10 p 3 näeb ette, et protokolli tuleb märkida selle sõiduki asukoht teel, mille sõidukiirust mõõdeti. Kohus rõhutab, et nimetatud õigusakt näeb ette üksnes selle sõiduki asukoha äramärkimist protokolli, mille kiirust mõõdeti, mitte aga politseisõiduki asukohta. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus nõuda, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli oleks obligatoorselt kantud politseipatrullauto asukoht. Siiski lähtub kohtuväline menetleja mõistlikkusest ja märgib protokollile ka patrullauto asukoha, kas paremal, vasakul, kas teepeenral või kõrvalteel. Kohus leiab, et see on mõistlik, arvestades hiljem tekkida võiva mõõtmise asjaolude kontrollimise vajadust. Kohus selgitab, et seisvast politseiautost mõõdeti antud juhul liikuva sõiduki kiirust, mis tähendab, et kiiruse mõõtmisel reaalajas menetlusaluse isiku sõiduki asukoht teel muutus iga hetkega. Juba sellest 6 tulenevalt ei ole võimalik fikseerida sõiduki asukoha, mille kiirust mõõdeti, konkreetselt, näiteks koordinaatidega. Kohus leiab, et mõõtmise asukoha määratlemine kilomeetri täpsusega ei ole iseenesest obligatoorselt selleks asjaoluks, mis paneks kohut kahtlema mõõtmise usaldusväärsuses. Kohus möönab, et teatud juhtudel võib mõõtmise asukoha määratlemine kilomeetrilise täpsusega osutuda ebapiisavaks ja see on kohtuvälise menetleja kohtus kaotamise riisiko. Antud juhul asjaolu, et menetlusaluse isiku sõiduki asukoha määratlemine protokollis „12 . kilomeetril“ ehk kilomeetrilise täpsusega, ei kahanda mõõtmise usaldusväärsust, sest tunnistaja K. P. ütlustega on kohtuliku arutamise käigus sai kinnitatud asjaolu, et mõõtmine toimus, kui menetlusaluse isiku sõiduk sõitis Iisaku-Alajõe 12.kilomeetril asuva teelõiku, mis lõpeb ja algab Alajõe asula ala. Kohtuliku arutamise käigus ei tekkinud vaidlust, et sellel teelõigul on sõidukiiruse piirang 50 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostamisel on täidetud nimetatud määruse § 10 sätestatud protokollimise miinimumstandart, samuti on kajastatud vajalikud asjaolud, mille alusel on võimalik jõuda seisukohale, kas mõõtmine on jälgitav ja usaldusväärne. Vastavalt nimetatud määruse § 10 lg 1 p 4 kohaselt on protokollile märgitud, et mõõtmine toimus seisvast sõidukist. Järelikult peamiseks tõendiks, mis kajastab kiiruse mõõtmistulemusi järelevalvemenetluses on nimetatud määruse nr 78 § 10 alusel koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mida on võimalik süütõendina kasutada ka süüteomenetluses. Menetlusalusele isikule ja kaitsjale selgitab kohus veel ja kohtupraktikas on seda tehtud juba korduvalt ja korduvalt, et mõõtmine on õiguslikus mõttes jälgitav, kui on järgitud Mõõteseaduse §-st 5 tulenevad mõõtmise jälgitavuse nõuded. Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kui mõõtevahend on kantud käesoleva seaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Menetlusalune isik ei väljendanud kahtlust mõõtja pädevuses või kas mõõteseade on taadeldud. Ka kohtul ei ole selle kohta kahtlusi. Antud juhtumil kasutatud mõõtevahend on kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt taadeldud ja vastav tunnistus olemas ( TTRSS-12/00199). Nimetatud määruse nr 78 § 9 tuleneb, et radarmõõturi kasutamisel: 1) valitakse mõõtmiseks vastav mõõte- ja suunarežiim; 2) suunatakse mõõtur mõõteobjektile; 3) ei tohi mõõtmisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud, et radarmõõturi kasutamisel oleks mõõtja rikkunud § 9 sätestatud nõudeid. Protokollist nähtub, et Doppleri signaal on 7 ühtlane, mõõterežiim paigal seistes, suunarežiim pärissuunalisel rajal, segavaid faktoreid ei ole. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ja tunnistaja K. P. ütluste pinnal leiab kohus, et antud juhul oli mõõtmine täiesti jälgitav Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes, ehk mõõtmine on teostatud pädeva mõõtja poolt (Ida Prefektuur), taadeldud mõõteseadmega (taatlustunnistus TTTRSS-12/00199- märgitud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis) ning mõõtmisel ei ole eksitud metoodika järgimisega. Kaitsja argument, et ta on arvamusel, et mõõdetu hoopis teise vastutuleva sõiduki kiirust, on paljasõnaline ega tugine tõsiseltvõetavatele argumentidele.

§ 133

kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks selgitama muuhulgas järgmised küsimused: „2) kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse; 3) kas teo on pannud toime menetlusalune isik; 4) kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud;“ Lõplikult kohus leiab tõendatuks kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli, tunnistaja K. P. ütlustega järgmise väärteo toimepanemist B.H poolt: 14.07.2013 kl 22.21 Iisaku-Alajõe tee 12. kilomeetril Alajõe vallas Ida-Virumaal juhtis mootorsõidukit asulas kiirusega 74+-3 km/, lubatud kiirus antud teelõigul on 50 km/h, seega ületas juht lubatud kiirust mitte vähem kui 21 km/h võrra. Menetlusalisele isikule heideti ette LS § 15 lg 1 p 2 rikkumist. Liiklusseadus § 15. Sõidukiirus

§ 57

lg 1 p 7, et kiirmenetluses otsuse tuleb näidata väärteo lühikirjeldus, p 9 alusel - väärteo kvalifikatsioon. Nimetatud nõuded on käesoleva kiirmenetluse ostsuse puhul täidetud. Süüdistus on piisavalt põhjalik ja selge, et alal, kui kehtis piirang 50 km/h, olgu tulenes see piirang LS § 15 lg 1 p 2 või LS § 15 lg 5 ja 50 lg 1 nõudest, sõitis isik kiiruse ületamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku kaitseõigus ei ole antud juhul rikutud, sest süüdistuse sisu, teo toimepanemise asjaolud, aeg, koht ei ole muutunud. Tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 alusel. Karistus nimetatud väärteo eest on määratud pädeva kohtuvälise menetleja poolt, milleks on Ida Prefektuur. Kohus leiab, et antud väärteoasja menetlemisel on kohtuväline menetleja järginud väärteomenetlusõiguse norme. Selle väärteoasja menetlemisel järgiti ka ausa menetlemise põhimõtet. Isikule tutvustati kiirusmõõteseadme näitu ja võimaldati teha protokollile märkusi. Süüteo ilmnemisel jätkati süüteomenetluses, tagades menetlusalusele isikule

§ 19tulenevate õiguste kasutamist. Kohus leiab, et B.H pani väärteo toime kaudse tahtlusega. Kar

S § 16 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja soovib või vähemalt möönab seda. Sõites kiirusepiiranguga 50 km/h teelõigul kiirusega vähemalt 74+-3 km/h, oli A. Reimindt teadlik, et rikub kiirusepiirangut, liikudes edasi sama kiirusega möönis ta rikkumise esinemist ja jätkas seda. Kohus ei tuvastanud B.H süüd välistavaid asjaolusid KarS-u

1. peatüki
2. jao tähenduses. KARISTUS Karistuse määramisel ja mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 56 sätestatust. Arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduda edaspidi süütegude toimepanemist ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistamise aluseks on isiku süü toimepandust. 9 Viimasest lausest tuleneb, et karistamine on tegupõhine. Lubatust kiirema kiirusega sõitmine ehk lubatud kiiruse ületamine on ohudelikt. Selle teo kergem väärteokoosseis on ette nähtud LS § 227 lg 1 järgi - kiiruse ületamine kuni 20 km/h, mis näeb ette ka kergema karistuse kuni 30 trahviühikut, ehk kuni 120 eurot. Isik sõitis kiirusega vähemalt 74 km/h Iisaku-Alajõe teel, mille
3. kilomeetril on piirangu ala, millel on lubatud kiirus 50 km/h. Kiiruse režiimi rikkudes ohustas isik teiste liiklejate turvalisust. Igal liiklejal on õigus eeldada, et kõik teised liiklejad järgivad liiklusnõudeid, muuhulgas hoiavad lubatud kiirusest kinni. Sellest tulenevad prognoosivad liiklejad liiklusolukorda teel. Kiiruserežiimi rikkumiste tulemuseks on see, et liiklusolukorra ettenägemine muutub võimatuks, mille tagajärjel langeb liiklusturvalise tase. Menetlusalusel isikul on kolm kehtivat väärteokaristust lk 24-25, kaks nendest on määratud rahatrahvid kiiruse ületamise eest – 60 ja 200 eurot, trahvid on tasutud. Karistust kergendava asjaoluna arvestati isiku kahetsust, kuid käesoleval ajal ei ole see aktuaalne, sest kaebusest tulenevalt eitab isik teo toimepanemist. Isikul on kiirmenetluse otsusest tulenevalt olemas töökoht, seega sissetulek. LS § 227 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Keskmine karistuse määr on 50 trahviühikut summas 200 eurot. B.H-le on määratud karistusena rahatrahv 51 trahviühikut summas 204 eurot, mis on kesmises määras. Kohus leiab, et karistuse kergendamiseks alust ei ole. Isik hindab isiku süü suurust alla keskmisena, sest ta ületas kiirust LS § 227 lg 2 sanktsiooni piirides alampiiri lähedases määras – 21 km/h. Samas leiab kohus, et isegi kui süü suurus on alla keskmise, võib olla põhjendatud isikule karistuse mõistmine sanktsiooni keskmises määras. Kohus tugineb siin Riigikohtu praktikale ( 3-1-1-58-13) , mille kohaselt võib isikule mõista karistust üle keskmise määra ka juhul, kui tema süü jääb keskmise piiridesse, seda näiteks juhul, kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust. B.H puhul leidiski kohus, et tema süü suurus on alla keskmise aga trahv 51 trahiühikut , mis on keskmises määras, on põhjendatud. Menetlusalune isik on varem juba kahel korral kiiruse režiimi eest väärteokorras karistatud aprillis ja juulis 2013 ja juulis 2013 paneb ta toime uue kiiruse riimi rikkumise. Antud juhul tulebki isiku rikkumisele, vaatamata süü väiksele suurusele reageerida rangemalt, mida oligi tehtud. Rahalise laadi karistuse puhul seisneb karistuse toime selles, et karistuse tõttu muutuvad isiku majanduslikud võimalused tagasihoidlikumaks. Materiaalsed 10 piirangud panevad isikut mõtlema ja ümber hindama toimepandud tegu. Rahalise laadi karistuse mõju peab olema piisav, et isik seda tunnetaks. Rahatrahvi summa mõju on erinev püsiva ja piisava sissetulekuta ja majanduslikult kindlustatud isikule. Kuigi karistus on tegupõhine, tuleb seda diffirintseerida lähtudes süüdlase isikust ja karistuse eesmärke ( et isik hoiduks edaspidi süütegude toimepanemisest) silmas pidades. Selles valguses võib olla põhjendatud B.H-le määratud karistuse määr LS § 227 lg 2 sanktsiooni keskmises määras. Sellest lähtudes leiab kohus, et B.H-le määratud karistus rahatrahv 51 trahviühikut summas 204 eurot on põhjendatud ja vastab karistuse eesmärkidele. KOHTU MEE™ED Kohus leiab, et B.H kaitsja vandeadvokaat R. Varuli kaebus Ida Prefektuuri patrullpolitseinik R. B.i 14.07.2013 otsuse peale kiirmenetluses 10220912869934 tuleb rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu 11