4-16-87/4

4-16-87 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruaril 2016.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-16-87 Kohtunik Julia Vernikova Väärteoasi Z.Z-i kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 28.12.2015.a otsusele väärteoasjas nr 2317,15,012469 Kohtumenetluse pooled Menetlusalune isik: Z.Z (i.k. xxx; eluk. XXX); kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus. Kohtumenetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 28.12.2015.a otsus väärteoasjas nr 2317,15,012469 määratud lisakaristuse osas.
3. Teha uus otsus, millega jätta lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud mootorsiduki juhtimise äravõtmine Z.Z-i suhtes kohaldamata.
4. Z.Z-i kaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad. 2 28.12.2015.a. otsusega määrati Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsusega Z.Z-ile Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 224 lg 2 alusel rahatrahv 215 trahviühikut s.o 860 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis isik 05.12.2015 kell 03.49 Järveotsa tee 1d maja juures Tallinnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,51 mg. Esitatud kaebuses vaidlustab Z.Z otsust osaliselt s.o määratud lisakaristuse osas. Väärteo toimepanemist ta tunnistab ja kahetseb. Z.Z põhjendab lisakaristuse mittekohaldamise taotlust asjaoluga, et ta asus tööle XXX OÜ-s autojuhi ametikohale ning juhtimisõiguse äravõtmise korral on veoteenustega seotud töökohustuste tätimine võimatu, mistõttu kaotab ta töökoha ja selle tagajärjel satub terve perekond raskesse majanduslikku olukorda. Z.Z on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja ei nõustu määratud karistuse kergendamisega. Vastuses on asutud seisukohale, et isiku süü mootorsõiduki juhtimisel keelatud seisundis on suur ning kaebuses märgitud põhjendused karistuse kergendamiseks ei mõjuta isiku süü suurust määral, mis annaks aluse kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks. Silmas tuleb pidada, et keelatud seisundis mootorsõiduki juht on liikluses kõrgendatud ohu allikas ja liiatigi veel Tallinna linnas, kus liiklus on sõltumata kellaajast alati aktiivne, mis kokkuvõtvalt annab alust rääkida isiku suhteliselt suurest süüst. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub ka liikluskord. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo puhul on tegemist massiliselt toimepandava liiklusalase väärteoliigiga, mille karistamisse ei saa suhtuda kergekäeliselt. Kohtuväline menetleja nõustub asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus leiab, et antud väärteoasja on võimalik lahendada ilma istungit korraldamata kirjalikus menetluses. Nii menetlusalune isik kui ka kohtuväline menetleja on teatanud, et nõustuvad asja kirjaliku menetlusega. Kohtumenetluse pooled ei ole kohtule uusi tõendeid esitanud. Kohus, arutanud väärteoasja täies ulatuses, uurinud vahetult väärteoasjas olevaid tõendeid ning arvestades kohtumenetluse poolte kirjalikke seisukohti leiab, et kaebus on põhjendatud ning Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus tuleb tühistada menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse osas. Kaebaja ei vaidlusta talle esitatud süüdistust sisuliselt. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis Z.Z 05.12.2015 kell 03.49 Tallinnas Järveotsa tee 1d maja juures mootorsõidukit Volvo S80 juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,56+-5 mg/l. Tõendusliku alkomeetri käsitamise protokolli kohaselt tuvastati Z.Z alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus nõuetekohaselt taadeldud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST numbriga ARBK-0033 (taatlustunnistuse number TTRC-15-00187), mille lugem oli 0,56 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,51 mg/l. 3 Tunnistajana ülekuulatud Kristiina Vorontsova kinnitas, et olles patrulltoimkonnas 3477 koos patrullpolitseinikuga Mark Lutsevitšiga pidas kinni Volvo S80 reg nr XXX, mis liikus Järveotsa tee 1d poolt suunaga Järveotsa 1 poole. Kontrollimisel selgus, et antud sõiduautot juhtis Z.Z, kelle kontrollimisel indikaatorvahendi abil tuvastati joove 0,51 mg/l väljahingatavas õhus. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi rohkem kui 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 0,10 milligrammi. Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 kuni 1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 kuni 0,74 milligrammi. Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et Z.Z-i väljagintavas õhus oli alkoholi vähemalt 0,51 milligrammi, mistõttu tuleb Z.Z-i poolt LS § 224 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemist lugeda tõendatuks. Z.Z-i poolt toimepandud väärteo toimepanemise eest näeb LS § 224 lg 2 karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ning sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja, määrates põhikaristuse üle sanktsiooni keskmise määra, on põhjendatult arvestanud isiku süü suurust, tema organismis tuvastatud alkoholisisalduse määra ning Tallinna linna liiklusolukorra eripära, pidades silmas aktiivset liiklust sõltumata kellaajast. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et tegemist on massiliselt toimepandava enamohtliku liiklusalase rikkumisega, mis ohustab üldist turvalisust ja seetõttu väärib ranget karistamist. Seega on rahatrahvi määramine üle sanktsiooni keskmise määra õigustatud, lähtudes nii eri- kui ka üldpreventsiooni põhimõtetest. Samas on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusest ega kirjalikust vastusest ei nähtu, millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et Z.Z-i suhtes on lisaks põhikaristusele vajalik kohaldada ka lisakaristusena ettenähtud juhtimisõguse äravõtmist. Kohtuväline menetleja on nii otsuses kui ka kirjalikus vastuses põhjendanud lisakaristuse kohaldamise vajadust üldpreventiivsete kaalutlustega, jättes täiesti arvestama teisi KarS § 56-s sätestatud kriteeriume. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-122-13 järgmist: „Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. …Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega“. 4 Tulenevalt sellest, et juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb Z.Z-i puhul tuvastada asjaolusid, mis annaks alust arvata, et teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest üksnes lisakaristuse – juhtimisõiguse äravõtmise – kohaldamise teel. Kohus aga selliseid asjaolusid ei ole tuvastanud ning leiab, et neid ei nähtu ka kohtuvälise menetleja otsusest ega kirjalikust vastusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-59-15 märkinud, et: „sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Siiski ei ole üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui isik juhib alkoholi piirmäära ületades esimest korda, saab sarnast rikkumist tulevikus pidada piisavalt tõenäoliseks juhul, kui rikkuja süü on suur: nt kui isik ületab piirmäära oluliselt, eksib muudegi liiklusnõuete vastu või suhtub toimepandud teosse hoolimatult“. Kohus leiab, et lisakaristuse määramisel on jäetud arvestamata karistust kergendava asjaoluna isiku puhtsüdamlikku kahetsust, millist ta on avaldanud 15.12.2015.a.esitatud vastulauses. Samuti ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja käsitlusega nagu kohaldatakse senise karistuspraktika kohaselt lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis sõiduki juhtimise toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel. Kohus märgib, et sellist seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-122-13 tunnistanud ekslikuks, selgitades järgmist: „L.H.le lisakaristuse mõistmisel on maakohus jätnud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku ning lähtunud asjaolust, et kuivõrd samalaadseid süütegusid pannakse ühiskonnas toime massiliselt, tuleb nende piiramiseks määrata süüdlastele rangemaid karistusi ning kohaldada lisakaristusi. Seejuures on maakohus senisele kohtupraktikale viidates leidnud, et üldjuhul kohaldatakse sellise süüteo toimepanemisel lisakaristust ning lisakaristuse kohaldamata jätmiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-10-03, p 7). Sellisel juhul võimaldab isiku poolt korduv nõuete rikkumine järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Praegusel juhul ei ole aga sootuks tegemist kirjeldatud olukorraga, kuivõrd L. H.-i ei ole samalaadse rikkumise eest karistatud“. Karistusregistri andmetel ei ole Z.Z ühtegi kehtivat karistust, mis annab alust arvata, et ta on väärteo toime pannud juhuslikel asjaoludel ning taoline käitumine liikluskeskkonnas ei ole tema jaoks süsteemne. Kohus ei leia, et Z.Z-i puhul esineb võimalus, et ta asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima. Hinnates Z.Z-i süü suurust lisakaristuse kohaldamise aspektis, tuleb märkida, et tema väljahingatavas õhus oli LS § 224 lg-s 2 sätestatud vahemiku keskmisele määrale vastav alkoholisisaldus. Arvestades lisaks sellele ka põhikaristuse suurust, täidab kohtu veendumusel Z.Z-i puhul juba iseenesest põhikaristuse suurus, mis ületab oluliselt sanktsiooni keskmist määra, karistuse eripreventiivset eesmärki ning mõjutab isikut läbi tema majandusliku olukorra halvenemise edaspidi olema seaduskuulekam ja liikluses hoolsam. 5 Eeltoodu alusel leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine Z.Z-i suhtes ei ole põhjendatud, mistõttu jätab kohus selle kohaldamta. Kohus juhindub V™S § -dest 120, 132-
5. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik