4-12-6434/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2013 (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-12-6434 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Väärteoasi M.F KarS § 262 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. märtsi 2013 otsus Apellatsiooni esitaja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri esindaja Jüri Teslenko Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur Esindaja Jüri Teslenko Menetlusalune isik M.F (isikukood: xxx). Elukoht: XXX RESOLUTSIOON
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. märtsi 2013 kohtuotsus osaliselt, s.o M.F-ile mõistetud karistuse osas.
5. Mõista M.F-ile KarS § 262 järgi karistuseks 10 (kümme) päeva aresti.
6. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
7. Kohtuvälise menetleja apellatsioon rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Menetlusalusel isikul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
8. Viru Maakohtu 12.03.2013 otsusega mõisteti M.F süüdi karistusseadustiku (KarS) § 262 järgi, karistades teda 3- päevase arestiga. Aresti kandmise alguseks on aresti kandmisele asumise aeg.
9. Väärteoprotokolli kohaselt süüdistatakse M.F selles, et tema, olles alkoholijoobes, urineeris 06.11.2012 kell 23:50 Ida-Virumaal Narva linnas Vabaduse 5 maja juures Narva politseijaoskonna peasissekäigu vastas pargitud politseivärvides sõiduki Ford Transit (reg nr XXX ) esiukse ja esikaitseraua peale. Sellega pani M.F toime KarS § 262 sätestatud väärteo. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
10. Maakohus, osundades KarS § 262 sanktsioonimäärale, KarS § 56 lg-s 1 sätestatule, põhistas M.F-ile karistuse mõistmist järgmiselt. 3.1 Antud asjas ei ole otstarbekas ja põhjendatud karistada menetlusalust isikut taas rahatrahviga. Asja materjalidest nähtuvalt on menetlusalust isikut korduvalt väärteokorras karistatud. Kõikidel kordadel (v.a 02.11.2012) on karistuseks mõistetud rahatrahvid, millest enamus on tasumata. Käesoleval ajal M.F ei tööta ja saab 80 eurot töövõimetuspensioni kuus. 3.2 Sanktsiooni keskmine määr antud teo eest on 15 päeva. Karistuse mõistmisel tuleb lisaks menetlusaluse isiku kriminaalsele minevikule, väärteo täielikule tunnistamisele ja kahetsusele arvestada ka ajaperioodi, mis on jäänud väärteo toimepanemise ja kohtuotsuse jõustumise vahele. 3.3 Kohus möönis, et iga järgneva teo eest mõistetud karistus peab olema rangem kui eelnev, ent arvestada tuleb ka karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Käesolevas asjas pandi väärtegu toime 06.11.
11. Andmed selle kohta, et menetlusalune isik oleks peale nimetatud kuupäeva jätkanud väärtegude toimepanemist, asja materjalides puuduvad. Seetõttu ei ole menetlusaluse isiku karistamine 4 kuud hiljem arestiga 20 päeva põhjendatud. Karistuse eesmärgid oleksid olnud täidetud ja selle efektiivsus olnuks palju kõrgem siis, kui karistus oleks järgnenud vahetult väärteo toimepanemisele. 3.4 Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et põhjendatud on menetlusaluse isiku karistamine 3päevase arestiga, mille kandmise algus on M.F-i aresti kandmisele asumise aeg. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
12. Kohtuväline menetleja taotleb tühistada Viru Maakohtu otsus karistuse osas ja teha uus otsus, millega määrata M.F-ile karistuseks 20-päevane arest. Kohtuvälise menetleja seisukohad on järgmised. 4.1 Maakohus ei ole igakülgselt arvestanud M.F-i süü raskust ja tema isikut iseloomustavaid asjaolusid. Väärteo materjalidest ja teokirjeldusest nähtub, et M.F urineeris politseiauto peale. Sellest nähtub, et oma teo pani ta toime tahtlikult ja tagamõttega rüvetada Eesti Politsei sümboolikat ja selles organisatsioonis töötavaid inimesi. 4.2 Kohus on olnud liialt leebe, kui arvestab ja usub, et 4 kuud, mis jääb väärteo toimepanemise ja kohtuotsuse tegemise vahele, piisab sellise kriminaalse taustaga inimese puhul, et piirduda minimaalse arestiga. Kohus ei ole arvestanud, et M.F on kriminaalkorras karistatud KarS § 263 alusel tingimisi vangistusega (katseaeg 22.10.2012-11.04.2014). On näha, et M.F ei peatanud katseaja tingimuste rikkumise võimalikud tagajärjed, sest juba kaks nädalat hiljem pani 2 ta toime uue väärteo. Seda, et tegemist on paadunud seaduserikkujaga näitab seegi, et juba kuu aega hiljem, st 12.04 oli M.F taas Viru Maakohtus, süüdistatuna KarS § 218 ja § 262 järgi (lõhkus alkoholijoobes olles baaris aknaklaasi ja õllekruuse, huligaanitses, sõimas ja ropendas). Kohus mõistis talle 15 päeva aresti. Kokkuvõtvalt leiab kohtuväline menetleja, et eeltoodud asjaolusid arvestades ei vasta M.F-i karistus toimepandud teo raskusele ega ole kooskõlas KarS § 56 sätestatud preventiivsete eesmärkidega. Kirjalikud seisukohad
13. Vastuseks kohtuvälise menetleja apellatsioonile kinnitas M.F, et toimepandud tegu ta siiralt kahetseb. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
14. Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada M.F-ile mõistetud karistuse osas. 6.1 Apellatsioonis on leitud, et mõistetud karistus ei ole proportsioonis toimepandud väärteoga ega süüdlase isikuga. Ringkonnakohus nõustub sellega. Kohtukolleegium märgib, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Kohtupraktikas arvestatakse lisaks karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid (RKK 3-1-1-13-11, p 9). Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (Riigikohtu üldkogu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-116-09, p 20, RKK nr 3-1-1-12-06, p 12 ja RKK 3-1-1-18-11, p 8.1). Lisaks kuriteokoosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist (RKK nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. Käesoleval juhul on M.F pannud toime avaliku korra rikkumise KarS § 262 järgi, mis seisnes selles, et M.F urineeris Narva politseijaoskonna peasissekäigu vastas pargitud politseivärvides auto esiukse ja esikaitseraua peale. 6.2 Maakohus on oma otsuses märkinud, et antud juhul on ilmselgelt tegemist ühiskonnas kokkulepitud normide piiride intensiivse ületamisega. Urineerimine avalikus kohas ei ole mingil viisil aktsepteeritav ja on iseenesest solvav. Urineerimist politseijaoskonna peasissekäigu ees ja vastu politseivärvides sõidukit saab aga käsitleda ründena Eesti Vabariigi vastu. Tegemist on ilmse lugupidamatusega menetlusaluse isiku poolt (kohtuotsuse lk 3). Eeltoodud maakohtu hinnangust järeldub, et kohus hindas M.F-i teosüü suureks, millega vaieldamatult nõustub ka ringkonnakohus. Samas aga on maakohus M.F-ile karistuse mõistmisel jätnud enda poolt tuvastatud süü suurusega sisuliselt arvestamata. Maakohus on õigesti märkinud, et kohtupraktika kohaselt määratakse karistus sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus kas siis alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra ületavana. Käesoleval on keskmine sanktsiooni määr 15 päeva. Nagu eelpool märgitud, hindab ringkonnakohus (nagu ka maakohus) M.F-i teosüü suureks. Karistust kergendava asjaoluna on arvestatav tema poolt väärteo täielik tunnistamine ja kahetsus (ka seda on maakohus arvesse võtnud). 3 6.3 Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohtu poolt menetlusalusele isikule mõistetud aresti pikkuses ei kajastu ka hinnang M.F-i isikule. Maakohus on karistusliigi valikul küll märkinud, et M.F ei ole käesoleval juhul enam võimalik karistada kergemaliigilise karistusega, kuna teda on varasemalt korduvalt väärtegude eest rahatrahviga karistatud, kuid väärtegude jätkuv toimepanemine tema poolt kinnitab, et see karistusliik on tema puhul ammendunud. Selline seisukoht on igati põhjendatud ning selles osas vaidlus puudub. Samas tuleb märkida, et mõni päev enne käesolevas menetluses käsitletavat väärtegu karistati M.F 02.11.2012 samuti avaliku korra rikkumise eest juba 10-päevase arestiga. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud asjaolu jäetud maakohtu poolt põhjendamatult sisulise tähelepanuta. 6.4 M.F-ile mõistetavat aresti pikkust on kohus põhjendanud ajaperioodiga, mis on jäänud väärteo toimepanemise ja kohtuotsuse jõustumise vahele. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et M.F pani avaliku korra rikkumise toime 06.11.2012 ning maakohtu otsus on tehtud 12.03.
15. Seega on menetlusalune isik süüdi mõistetud ca 4 kuud pärast teo toimepanemist. Samas ringkonnakohus leiab, et nimetatud ajavahemik ei kaalu üle M.F-i süü suurust ning tema isikust tulenevaid asjaolusid. Kohtukolleegiumi hinnangul näitas M.F avaliku korra rikkumisega süüdistuses kirjeldatud ning maakohtu poolt tuvastatud viisil oma vaenulikust Eesti Politsei suhtes. M.F on isik, keda on varasemalt 13 korral kriminaalkorras ning 12 korral väärteokorras karistatud. Kuna ükski talle määratud rahatrahv M.F-i õiguskorda eiravat suhtumist ei muutnud, karistati teda 02.11.2012 arestiga. Ringkonnakohtu hinnangul ka eelviidatud arestiga karistamine ei avaldanud menetlusalusele isikule mingit toimet, mida võib järeldada sellest, et 06.11.2012 pani ta toime uue, käesolevas asjas menetletava väärteo. Seega nimetatud asjaolud on ilmselgelt enamkaalukamad kui toimepandud väärteo ja kohtuotsuse jõustumise vahele jääv ajavahemik. 6.5 Veel on maakohus märkinud, et asja materjalides puuduvad andmed selle kohta, et M.F oleks peale 06.11.2012 jätkanud väärtegude toimepanemist. Nimetatud asjaolu on apellant ümber lükanud lisades apellatsioonile Viru Maakohtu 12.04.2013 kohtuotsuse. Nimetatud otsusest nähtub, et M.F karistati väärteokorras arestiga 15 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul näitab asjaolu, et isik ka pärast 06.11.2012 avaliku korra rikkumist jätkab väärtegude toimepanemist, tema ükskõikset suhtumist talle mõistetud karistustesse. Seega on kriminaalkolleegiumi hinnangul M.F-ile mõistetud 3-päevane arest ebaproportsionaalne toimepandud teoga ning tema isikuga. Võttes arvesse, et M.F on siiski väärtegu kahetsenud, tuleb talle mõista arest alla keskmise ( s.o 15 päeva) määra ning mõista 10 päeva aresti.
16. Eeltoodud põhjustel ning juhindudes V™S § 145 lg-st 1, § 147 lg 1 p-st 4, § 148 p-st 4, § 151 lg 3 p-st 3 ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu otsuse osaliselt, s.o karistuse mõistmise osas ning mõistab M.F-ile raskema karistuse, menetlusvälise isiku apellatsioon rahuldatakse osaliselt. Maarika Kuusk Aarne Sarjas 4 Tiit Lõhmus 5