S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat Menetlusalune isik: F.E, XXX, elukoht: XXX. RESOLUTSIOON 1. Jätta F.E kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 21.03.2011 otsusele nr 2317,11,001079 F.E 19 karistamises LS § 74 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 220 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 21.03.2011 otsus nr 2317,11,001079 F.E karistamises LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 220 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 04.02.2011 kell 02.05 Ed.Vilde tee 123 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit BMW X5 registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,59 +/- 0,05 mg, millega rikkus LE § 76 lg 3 sätteid ja pani toime LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et esmalt avaldab kaebuse esitaja siirast kahetsust toimepandud väärteo osas ning leiab, et määratud põhikaristus rahatrahvi näol 220 trahviühiku ulatuses on asjakohane ja õiglane. Samas ei saa kaebuse esitaja lugeda temale määratud lisakaristust proportsionaalseks toimepandud rikkumisega ning on kaebaja jaoks liialt koormav. Kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud karistust raskendavaid asjaolusid. Väärtegu ei põhjustanud raskeid tagajärgi ning oli kaebajal esmakordne karistus joobes mootorsõiduki juhtimise eest. Kaebuse esitaja leiab, et põhikaristuse määramise näol on ta juba oma karistuse kätte saanud ning lisakaristuse määramiseks puudub põhjendus. Juhul, kui kohtuvälise menetleja hinnangul oleks olnud tingimata vajalik ja põhjendatud kaebaja liiklusest eemaldada, siis oleks ta saanud juhtimise õiguse äravõtmist rakendada põhikaristusena. Kaebaja palub võtta arvesse asjaolu, et kaebaja sissetulek on otseses seoses juhtimisõiguse olemasoluga. Kaebaja töötab ehitustööde projektijuhina OÜs TG, kaebaja tööülesannete täitmine eeldab pidevat liikumist erinevate ehitusobjektide vahel, objektide varustamist materjalide ja vahenditega ning tööde korraldamist. Ehitusobjektid omakorda asuvad tihti vägagi erinevates piirkondades üle terve riigi. Juhtimisõiguse äravõtmine võtaks kaebajalt võimaluse elatada iseennast ja oma peret ning tooks kaebajale kaasa ebaproportsionaalselt raskeid tagajärgi. Veelgi enam, juhtimisõiguse äravõtmine kaebajal võib kaasa tuua ka tema juhitavate ehitustööliste töö kaotamise. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse määramisel arvestanud muuhulgas kaebaja halva finantsdistsipliiniga. Kaebaja hinnangul ei ole see põhjendus kohane ja sellega ei saa põhjendada lisakaristuse määramist ja valikut. Kaebaja finantsdistsipliin sõltub eelkõige tema rahalisest võimekusest, mitte soovimatusest täita liikluseeskirju, mistõttu ei ole tegemist asjakohase põhjendusega lisakaristuse määramisel. Käesoleval juhul annab kohtuväline menetleja ka ise olulise negatiivse panuse kaebaja finantsvõimekusse, võttes sisuliselt lisakaristuse määramise kaudu kaebajalt võimaluse jätkata tulu teenimist. Eeltoodud põhjusel on kaebaja hinnangul temale määratud lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol 6 kuuks ebaproportsionaalselt koormav ja ei vasta kaebaja toimepandud teo iseloomule. Seetõttu taotleb kaebuse esitaja kohtul tühistada otsuse lisakaristuse osas või alternatiivselt vähendada lisakaristuse kehtivust vähima võimaliku määrani. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja seletas, et on ilmselgelt süüdi väärteo toimepanemises. Väärteoprotokolli märkis, et ei ole juhtinud sõidukit ilmselt seetõttu, et ta oli auto ära parkinud ja peeti kinni pärast sõidukist väljumist. Lõpetas objekti ja õhtul tarvitas alkoholi ning öösel suundus sõbra juurde, kes oli autos. Sõiduk kuulub sõbra isale, tema kasutab seda. Tundis ennast täiesti kainena, seisundit ei kontrollinud. Iga päev sõidab kasvõi 2 Tallinna linnas 200 km, üle Eesti on objektid, veab materjale, tööriistu, töötajaid. Ülal vaja pidada perekonda, peres neli last. Bussiga ei saa sõita Tallinnast Tartusse ja sealt edasi Pärnusse. Seekord sõitis Nõmme polikliiniku ehituselt Mustamäele. Kui palju sõita, siis ikka juhtub, kas ületad kiirust või ei näita suunatuld või vilkuva fooriga. Leiab, et inimest tuleb karistada, kuid mitte selliselt, et viia teda madalamale tasemele. Karistus on liiga ränk, samuti tahaks põhikaristuse tasumise määramist osadena, et ei läheks täiturile nagu teised trahvid on erinevate täiturite käes. Seda tööd teeb viimased kuus aastat. Taotleb kas lisakaristuse osas otsuse tühistamist täies ulatuses või siis lisakaristuse vähendamist. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaebuse esitaja suhtes on tehtud õiglane otsus ja määratud karistus on proportsionaalne süü suurusega. Kaebuse esitajal on juhtimisõigus olnud aastaid, igapäevaselt kasutab sõidukit. Isik lõpetas alkoholi tarvitamise õhtul kella 21 ajal ja pärast kella 02 oli tuvastatud selline alkoholipiirmäära ületamine. Seega pidi ka alkoholi kogus suur olema. Kaebuse esitaja oli teadlik alkoholi tarvitamisest ja sõitis mööda Tallinna tänavaid ringi ja läbis pika vahemaa. Samuti ei olnud isik autos üksi, ta pani ohtu sõbra elu ja võõra vara. Kui isik tunneb ennast sellises seisundis kainena ja võtab vastu selliseid otsuseid, siis on isik liikluses ohtlik. Staažika juhina peaks isik olema suuteline oma terviseseisundit hindama. Sellise väärteo toimepanija ei saa valida soodsaimat karistust. Juhtimisõigus ei ole põhiõigus, vaid antud pärast seda kui isik on oma teadmisi ja oskusi tõestanud. Karistusregister sisaldab endas 42 kehtivat kirjet, mis isikut iseloomustavad. Isik ei andnud siis ega anna ka praegu aru oma teo tõsidusest. Karistus on määratud keskmises määras ja kohtuväline menetleja on seisukohal, et vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ja tühistamata. Kohtuväline menetleja ei ole vastu kui põhikaristuse tasumine määratakse tasumisele ositi maksimaalse tähtaja jooksul. Kohus, kuulanud ära kaebuse esitanud isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud väärteoasja materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 7419 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7419 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 7419 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 220 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 7419 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra mõningal määral ületavana ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,59 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,54 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on mõningal määral üle sätestatud rikkumise keskmise määra. Esitatud kaebuses on vaidlustatud lisakaristust ja asutud seisukohale, et põhikaristus on kaebuse esitanud isikule piisav karistus ning lisakaristuse määramine oli põhjendamatu. Kohus asub seisukohale, et väide selle kohta, et rahaline karistus on piisav, on vastuolus väärteoasjas oleva karistusregistri andmebaasi väljatrüki andmetega. Karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut aastate vältel liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud üle neljakümne korra rahatrahvidega, millistest suurem osa on tasutud, kuid karistused ei ole jõudnud kustuda üha uute väärtegude toimepanemise tõttu. Seejuures on 2009 ja 2010 määratud rahatrahvid senini tasumata. Seega ei ole senini 3 kümnetesse tuhandetesse kroonidesse ulatunud trahvid suutnud oodatud mõju avaldada ega menetlusalust isikut mõjutada edaspidi liiklusalaste väärtegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu leiab kohus, et pelgalt rahaline mõjutamine ei ole oodatud tulemust andnud ega ole sundinud menetlusalust isikut väärtegude toimepanemisest loobuma. Kaebuses on asutud seisukohale, et kaebuse esitaja suhtes lisakaristuse kohaldamine võtaks kaebuse esitajalt ära võimaluse oma tööd teha, seaks raskesse olukorda kaebuse esitaja ja tema pere ning tooks kaasa kaebuse esitanud isiku juhitavate töötajate töö kaotuse. Kohus leiab, et perekonna olemasolu, tema sissetulekute sõltuvus juhtimisõiguse olemasolust, töö iseloom ja tema juhitavate töötajate heaolu sõltuvus kaebuse esitaja enese käitumisest olid kaebuse esitajale teada enne inkrimineeritud väärteo toimepanemist ning need asjaolud ei tekkinud pärast vaidlustatud otsuse koostamist. Arvestades kaebuse esitaja karistusandmeid oli kaebuse esitajale teada ka see, mis eeldatavalt järgneb igale järgmisele väärteo toimepanemisele. Sellistest karistusregistri andmetest teeb kohus järelduse, et kaebuse esitajal pidanuks olema juba piisav karistuste kogemus, mis peaks iga liiklejat sundima uute väärtegude toimepanemisest hoidumisele olukorras, kus isiku sissetulekust sõltub nii tema kui ka tema pere heaolu ja töötajate töö. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja selliseid järeldusi püsiva järjekindlusega teinud ei ole. Kohus leiab, et juhul, kui isiku jaoks on tema perekonna ja tema enese ning töötajate senine majanduslik olukord piisavalt hea, siis käitub isik selliselt, et see olukord ei muutuks halvemaks. Kaebuse väidetest nähtuvalt ei ole kohtuväline menetleja arvestanud sellega, et väärteoga ei põhjustatud raskeid tagajärgi ja kaebuse esitajale on sellise väärteo toimepanemine esmakordne. Kohus asub seisukohale, et kohtuväline menetleja ei saa arvestada sellega, et väärteo toimepanemisega ei põhjustatud raskeid tagajärgi. Juhul, kui süüteo toimepanemisega oleks rasked tagajärjed saabunud, ei oleks alustatud väärteomenetlust, vaid kriminaalmenetlust ning karistused oleks olnud teiseliigilised. Kohtuvälisele menetlejale ei saa ette heita seda, et ta ei ole väljunud toimepandud väärteo teokoosseisu piiridest. Mis puudutab kaebuses esitatud väidet selle kohta, et sellise iseloomuga tegu oli kaebuse esitajal esmakordne, siis karistusandmed sellist väidet ei kinnita, kuivõrd kaebuse esitajat on samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud. Samas leiab kohus, et kohtuväline menetleja on arvestanud sellega, et kaebuse esitaja eelmine väärtegu oli toime pandud aastaid tagasi ja selle väärteo toimepanemine ei mõjuta muutunud seaduse tõttu inkrimineeritavale väärteole antavat karistusõiguslikku hinnangut, kuivõrd lisakaristus on määratud mitte LS § 7419 lg 3 p 2 vaid lg 3 p 1 alusel ja ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Mis puudutab kaebuse väidet, et kohtuväline menetleja on lisakaristuse määramisel arvestanud muuhulgas kaebuse esitanud isiku halva finantsdistsipliiniga, siis kohus taolist viidet vaidlustatavast otsusest ei leidnud. Pigem on kohtuväline menetleja väitnud seda, et varasemad karistused ei ole karistuse eesmärki saavutanud ja vaatamata sellele, et viimased karistused on jäetud tähtaegselt tasumata, jätkab isik väärtegude toimepanemist. Sellest teeb kohus järelduse, et kohtuväline menetleja on leidnud, et senine kohaldatud karistuste liik ei sunni isikut uute väärtegude toimepanemisest loobumisele ja kohaldada tuleb ka teisi seaduses ettenähtud võimalusi sundimaks isikut õiguskuulekusele. Arvestades väärteoasjas leiduvaid karistusandmeid on kohus sellise kohtuvälise menetleja seisukohaga sunnitud nõustuma. Kaebuse esitaja selgitustest nähtuvalt tarvitas kaebuse esitaja objekti lõpetamise puhul alkoholi, suundus seejärel sõbra juurde, võttes kaasa sõbra ja asudes juhtima sõidukit, mis ei kuulu temale. Seejuures tundis kaebuse esitanud isik ennast kainena. Seega ei tarvitanud menetlusalune isik alkoholi teadmatusest ning alkoholi mõju ei olnud tema jaoks mitte ootamatu, vaid oodatud ja taotluslik. Seega alkoholi tarvitamise järgselt sõiduki juhtima asumine oli toime pandud kavatsetusega ning kaebuse esitaja seadis teadlikult ohtu iseenda elu ja tervise, kaasavõetud sõbra elu ja tervise, kõrvaliste liiklejate elu ja tervise ning lõpuks ka võõra vara, kuivõrd sõiduk, mida kaebuse esitaja juhtis, ei kuulunud temale. 4 Esitatud kaebuses taotletakse lisakaristuse osas otsuse tühistamist või siis lisakaristuse tähtaja vähendamist. Senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust. Riigikohus on senistes lahendites asunud üheselt seisukohale, et sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kohus asub seisukohale, et arvestades menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, samuti isiku süü suurust, so lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurust, siis oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu. Kohus leiab, et varasemate rohkete karistuste olemasolu näitab seda, et menetlusalusele isikule oli see teada, et temalt võidakse kas põhi- või lisakaristusena juhtimisõigus ära võtta. Seejuures on kaebuses tehtud viide sellele, et tema suhtes võinuks ka põhikaristusena juhtimisõiguse ära võtta, kuid ometigi seda ei tehtud. Kohus leiab, et selline valik olnuks põhjendamatu ega oleks oma eesmärki saavutanud ning kohtu arvates peab kaebuse esitanud isiku suhtes kasutama kombineeritud karistamise viisi. Väärteoasjas leidvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitajalt juhtimisõigus ära võetud olnud ja selle aja jooksul, kuni ta juhtimisõiguse tagasi sai, jõudis ta toime panna 14 väärtegu, mis seisnesid sõiduki juhtimises ajal, mil temalt oli juhtimise õigus karistusena ära võetud. Seega ei olnud juhtimisõiguse äravõtmine kaebuse esitanud isikule takistuseks sõiduki juhtimisel. Kaebuse esitaja väidetest kohtuistungil ilmnes, et kaebuse esitaja on seisukohale, et kui igapäevaselt liikluses osaleda, siis tuleb liikluseeskirja nõuete rikkumisi ikka ette, leides, et seda juhtub ilmselt ka kohtuvälise menetleja esindajaga. Sellisest väitest saab aga teha vaid ühese järeluduse, et kaebuse esitaja peab liikluseeskirja nõuete regulaarset rikkumist iseenesestmõistetavaks ja eeldab, et ka teised liiklejad teevad seda igapäevaselt. Kohus asub seisukohale, et selline suhtumine eelnevatesse karistustesse, liikluskorda ning inkrimineeritud teosse viitab üheselt sellele, et kaebuse esitanud isik on teadlikult liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks kaasliiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks kui menetlusaluselt isikult on juhtimisõigus ära võetud ja menetlusalune isik liikluses aktiivselt mootorsõiduki juhina ei osale. Kaebuse esitanud isiku ohtlik käitumine näitab isiku ilmselgelt ükskõikset suhtumist võimalikku ja saabuvasse tagajärge, so järjekordsesse rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks edasise elu korraldamisel endisel viisil, samuti näitab selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja isikutesse, kelle heaolu tema enese käitumisest sõltub. Kaebuse esitanud isiku käitumisest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel alkoholi mõju all olles sõiduki juhtimisele asumine oli kaebuse esitanud isiku jaoks teo toimepanemise hetkel olulisim ja ainus õigeks loetud käitumisakt. Õige ja hoolsa suhtumise korral saanuks kaebuse esitaja jätta alkoholi tarvitamata või muid transpordivahendeid kasutades sihtkohta jõuda viisil, mis välistab tema enese aktiivse liikluses osalemise. Selle asemel pidas kaebuse esitaja vajalikuks alkoholi tarvitada ja siis ka sihtkohta sõita, juhtides mootorsõidukit. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitanud isiku suhtes kohaldatud lisakaristuse määr, arvestades lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ja varasemate karistuste rohkust ning seda, et kaebuse esitajale on hulgaliselt kustumata karistusi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, on kooskõlas kaebuse esitanud isikule inkrimineeritud süü suuruse ja kaebuse esitanud isiku isikuga ning alus vaidlustatud otsuse lisakaristuse osas tühistamiseks või lisakaristuse määra vähendamiseks puudub. 5 Kohtuistungil taotles kaebuse esitaja ka seda, et rahatrahvi lubataks maksta ositi. Kohus lähtub selle taotluse lahendamisel sellest, et KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Ei kohtule esitatud kaebuses ega kohtuistungil ei ole esitatud ühtegi põhjendust peale täituritasude miks peaks trahvi tasumise määrama ositi, rääkimata siis mõjuvate põhjuste esitamisest kaebuses või kohtuistungil. Kaebusele on lisatud vaid vaidlustatud otsuse koopia ning kohtuistungil sellele lisa ei tulnud. Kohtule ei esitatud mingeid andmeid sissetulekute olemasolu, nende väiksuse või suuruse või üldse puudumise kohta, samuti ei esitatud kohtule ühtegi tõendit kaebuse esitanud isiku rahaliste kohustuste ja majandusliku olukorra kohta, mida võiks arvestada mõjuva põhjusena ja milline võiks tingida määratud rahatrahvi ositi tasumise. Seetõttu leiab kohus, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks ka otsuse täitmise küsimuses ning esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.