lg 2 alusel vähendada karistust 1/3 s.o 4 kuu vangistuse võrra ja mõista K.N-ile karistuseks vangistus 8 (kaheksa) kuud.
Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, esitades selles osas määruskaebuse Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajja 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. SÜÜDISTUS 3 K.N süüdistatakse selles, et tema tungis alkoholijoobes olles 06.04.2011 kella 17.00-18.00 paiku Lääne maakonnas Lihula vallas * külas asuva *-korterilise elumaja lähedal isiklike suhete pinnal tekkinud vastastikuse tüli käigus tühisel ajendil kallale A A, keda lõi ühel korral rusikas käega näo piirkonda, põhjustades kannatanu A A füüsilist valu ja mitteeluohtliku lühemaajalise tervisekahjustuse, s.o. *. Sellise tegevusega pani K.N toime teise inimese löömise, s.o kehalise väärkohtlemise, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 121 järgi. KOHTU SEISUKOHT KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 3 lg 1 kohaselt on süütegu Karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. KarS § 121 näeb kuriteona ette teise inimese tervise kahjustamise, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise. Teo vastavus süüteokoosseisule. Süüdistuses kirjeldatud sündmuses osalesid süüdistatav ja kannatanu kahekesi, teisi tunnistajaid, kes sündmust ise oleks vahetult tajunud, ei ole. Prokurör avaldas tõendina kirjalike tõendite uurimisel vastastamisprotokolli. Vastastamine on toimunud 21.04.2011 ja vastastatud on süüdistatavat ja kannatanut. Süüdistatav K.N ristküsitleti kohtus ja ristküsitluse käigus ei taotletud tema ristküsitlusel antud ütluste avaldamist. Seega kohus leiab, et K.N ütlused, mis ta on andnud vastastamisel, tuleb tõendite kogumist välja jätta, kuna K.N küsitleti kohtus ja ristküsitluse käigus prokurör ei taotlenud K.N vastastamisel antud ütluste avaldamist. Küll aga on tõendiks kannatanu poolt vastastamisel antud ütlused. Uurides kannatanu ja süüdistatava ütlusi, leiab kohus, et nii süüdistatav kui kannatanu kinnitavad kokkulangevalt, et nad tõepoolest süüdistuses märgitud ajal ja kohas kohtusid, tekkis sõnavahetus. Mõlemad kinnitavad ka vastastikku üksteisele näkku sülitamist ja ka seda, et kõigepealt sülitas kannatanu ja seejärel süüdistatav. Süüdistatav eitab kannatanu löömist, öeldes, et peale seda kui tema kannatanule näkku sülitas, pani käed püksitaskusse ja kõndis sündmuskohalt minema. Kannatanu on aga nii ülekuulamisel kui vastastamisel öelnud, et peale seda kui ta sülitas K.N-ile näkku, et K.N ta lahti laseks, siis K.N vihastas hirmsasti, karjus, et sina mulle näkku ei sülita ning K.N sülitas talle näkku vastu ja lõi ühel korral käega. Kannatanu on öelnud ülekuulamisel /tl 2-3 I kd/, et see löök käis nii kiiresti, tundis kuidas rusikas läks vastu nina, müts lendas peast ja kukkus porri. Ninast verd küll jooksma ei hakanud, aga valus oli küll ja nina tulitas veel ülekuulamise ajalgi (07.04.2011 hommikul). Kannatanu on kinnitanud, et kui K.N teda kinni hoidis, siis karjus küll, kuid keegi talle appi ei tulnud. ka K.N tunnistas kohtus, et sündmuse käigus hakkas kannatanu karjuma ja siis sülitas talle näkku. Kannatanu ja süüdistatava ütlusi võrreldes ilmneb, et tegelikult kannatanu ja süüdistatav kirjeldavad sündmust kokkulangevalt, välja arvatud osas, mis puudutab kannatanu löömist süüdistatava poolt. Seega tuleb kohtul tuvastada, kumma ütlused löömise osas on tõesed ja selleks uurib kohus teisi kohtule esitatud tõendeid. Tl 4 I kd on perearst E.K poolt väljastatud tõend 07.04.2011, mille kohaselt patsient A.A pöördus vastuvõtule 06.04.2011 toimunud vägivaldse kohtlemise tõttu. Kaebab tugevat peavalu, objektiivselt vähene ninajuure turse. Patsient väga erutatud, nutab. Perearst E.K on ka tunnistajana üle kuulatud /tl 50-51 I kd/. E.K on öelnud, et tunneb A.A lapsest saadik, on olnud tema arst ja tihedalt puutub temaga kokku ka käesoleval ajal. 07.04.2011 hommikul pöördus A.A tema vastuvõtule, ütles, et teda oli 06.04.2011 õhtul löödud ning tahab asja politseisse anda, palus, et ta üle vaataks ja tõendi annaks. Vaatas ta üle ja tema hinnangul oli objektiivsel vaatlusel ninajuur turses ning katsudes oli hellus. Muid väliseid vigastusi ei esinenud, vererõhk oli normis, kaebas peavalu. Väljastas arstitõendi, millel märkis ära tuvastatud vigastuse. On täiesti võimalik, et mittespetsialist, kui ta A.A näkku 4 vaatas, ei saanudki aru, et tal oleks mingeid vigastusi olnud, aga arstina kinnitab, et A.A 07.04.2011 hommikul ninajuur turses oli. Väljastatud arstitõendile sai ekslikult kirjutatud, et eksabikaasa tuli kallale. A.A on talle eelnevalt oma eraelust rääkinud ja automaatselt seostas, et eksabikaasa tuli kallale. Kui A.A 07.04.2011 hommikul vastuvõtule pöördus, ta isegi mainis, et Janno tuli talle kallale. Kinnitab, et 07.04.2011 hommikul tuvastas, et vägivalda A.A suhtes kasutatud oldi. Tl 9-10 I kd on tunnistaja A P ütlused, mille kohaselt tema 06.04.2011 väljus koos A.A oma korterist, tema läks lauta. Nägi, et K.N läks maja juures olevasse sauna ja A.A hakkas koju minema. Sündmust pealt ei näinud. Õhtul aga läks A.A juurde ja nägi, et A.A nina oli punane. Samuti kirjeldab tunnistaja A.P, mida A.A talle rääkis, miks ta nina punane oli.
lg 2-1 p 2 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme asjaolu kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kohus leiab, et tunnistaja A.P ütlused selle kohta, mida A.A talle sündmustest rääkis, on käesolevas kriminaalasjas tõendiks, kuna A.A rääkis sündmustest kohe samal õhtul A.P`ile ning ilmselgelt oli A.A veel sündmuste mõju all, kuna tal sündmusest valutas nina ja pea. A.A on ka ise kinnitanud, et rääkis samal õhtul A.P`ile, mis juhtunud oli. Võrreldes A.A enda ja A.A poolt A.P`ile räägitut, siis ilmneb, et sündmuste kirjeldus on kokkulangev. Samuti langevad A.A ja A.P ütlused kokku selles, et just A.P oli see, kes soovitas A.A`il arsti juurde minna. Kohus hinnanud kõiki eelpoolkirjeldatud tõendeid kogumis, leiab, et usaldusväärseks saab lugeda kannatanu A.A ütlused. Seda eelkõige seetõttu, et tõendamist on leidnud, et kannatanul oli 06.04.2011 õhtul nina punane ja ninajuure turse fikseeris 07.04.2011 hommikul ka arst. A.A on andnud algusest peale kokkulangevaid ütlusi selle kohta, et vastu nina lõi teda K.N. Seda rääkis ta vahetult peale sündmust ka tunnistaja A.P`ile. Kohus leiab ka, et A.A poolt kirjeldatud ühe korra löömine K.N poolt võis jätta just nimelt sellise vigastuse nagu A.A`il ol tekkinud – * Kaitsja leidis ja ka K.N ütles kohtuistungil, et kui ta on midagi teinud, siis on end alati ka süüd tunnistanud – põhjus miks ka seekord peaks K.N ütlusi uskuma. Kohus leiab, et konkreetses kriminaalasjas tõendite hindamise aluseks ei ole asjaolu, kas süüdistatav on end eelmistes kriminaalasjades süüdi tunnistanud või mitte. Kohtul on kohustus hinnata konkreetse kuriteosündmuse kohta käivaid tõendeid. Kohus leiab, et kaitsja väide selle kohta, et K.N ei ole seda kuritegu toime pannud seetõttu, et A.A ütlustest võib tuletada K.N teo puhul erineva tahtluse liigi, ei ole asjakohane. A.A on nii ülekuulamisel /tl 2-3 I kd/ kui vastastamisel /tl 37-38 I kd/ kinnitanud sündmuste käiku kokkulangevalt. Kohus leiab, et asjaolu, et kannatanu kirjeldab löömist erinevate sõnadega, ei anna alust kahelda tema ütlustes. Esimene kord on kannatanu ütlused andnud järgmisel päeval peale sündmust, mil ilmselgelt oli tal sündmuse kohta olemas vahetu ja selge mäletamine. Vastastamine toimus kaks nädalat hiljem, mil ilmselt vahetu tunne (valu) oli vaibunud ning seetõttu on kannatanu löömise kohta kasutanud leebemaid sõnu. Kaitsja väited asjaolu kohta, et A.A on K.N suhtes eelnevalt vägivalda kasutanud, jätab kohus kõrvale, kuna kriminaaltoimikus selliseid tõendeid ei leidu. Nii A.A kui K.N kinnitasid, et nad on teretuttavad, muid suhteid varasemast pole. K.N kinnitas ise kohtuistungil, et oli sündmusele eelnevalt õlut tarvitanud ja ka tunnistaja A.P on öelnud, et 06.04.2011 tuli tema ukse taha (enne süüdistuses kirjeldatud sündmust) K.N, kes oli purjus. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et süüdistatava ütlused selle kohta, et tema ei ole löönud kannatanud, ei ole usaldusväärsed. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et K.N on toime pannu talle süüdistuses süüks arvatud teo. 5 Kohus leiab, et K.N on kuriteo toime pannud otsese tahtlusega. Kannatanut rusikaga näkku lüües, teadis süüdistatav, et selline tegevus tekitab valu. K.N eesmärk ei olnud kannatanule tervisekahjustuse tekitamine, kuid kannatanut lüües möönis ta ilmselgelt ka sellise tagajärje saabumist, sest tavalise elukogemusega inimesele on arusaadav, et löömisel tekivad kehavigastused. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et K.N on toime pannud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Teo õigusvastasus. Kaitsja leidis, et kui leiab tõendamist, et K.N lõi A.A`i , siis oli tegemist hädakaitsega. KarS § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. Riigikohus on otsuses 3-1-1-17-4 punktis 9 leidnud: “Hädakaitse jaguneb seega esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Seejuures ei tohi kaitsetegevuse eesmärgiks olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine. Õigusvastase ründe olemasolu on kõige olulisem tunnus, mis piiritleb hädakaitseseisundit (KarS § 28) hädaseisundist (KarS § 29). Selleks, et oleks võimalik üldse rääkida hädakaitsest ja/või selle piiride ületamisest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Alles pärast hädakaitseseisundi tuvastamist on võimalik hinnata, kas kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid.“ Lähtuvalt eeltoodud seisukohast tuleb uurida, kas K.N oli 06.04.2011 konflikti ajal A.A hädakaitseseisundis. Kohus leiab, et vastavalt kannatanu A.A ütlustele on tuvastamist leidnud, et peale tema ja K.N sõnavahetust tuli K.N tema juurde ja võttis tast kinni. A.A ei tahtnud, et K.N teda kinni hoiab, lahti pääsemiseks ta rabeles ja ütles mitu korda, et K.N ta lahti laseks. Hoolimata sellest hoidis K.N tal mõlema käega õlgadest kinni ja lahti ei lasknud. A.Azojan on öelnud, et seepeale ei jäänud tal muud üle, kui sülitas K.N-ile näkku. Kohus leiab, et K.N ei olnud hädakaitseseisundis. Hädakaitseseisundis oli A.A, kes ei saanud aru, miks K.N teda kinni hoiab ja hoolimata rabelemisest ja palumisest, et K.N ta lahti laseks, K.N seda ei teinud. Hinnates A.A olukorra kirjeldust ja võrreldes ka kohtusaalis isikute pikkuse vahet, võib kindlalt väita, et ilmselgelt ei osanud ja ei saanud A.A selle olukorra lahendamiseks muud ette võtta. Ta ju ka karjus, kuid läheduses kedagi ei olnud. K.N vastu ei toimunud õigusvastast rünnet, A.A sülitades K.N-ile näkku, püüdis tõrjuda enda vastu toimuvat rünnet. Eeltoodust lähtudes saab üheselt väita, et K.N ei olnud hädakaitseseisundis. Kohus leiab, et teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS 2. peatükis 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks K.N süü temale süüks arvatud kuriteo toimepanemises. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et K.N tuleb talle süüks arvatud süüdistuses KarS § 121 järgi süüdi mõista. KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat ka karistada. KarS § 121 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätestatud alustest - karistamise alus on isiku süü, mis käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud. Karistust kergendavad ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad. 6 Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tl 11-15 I kd oleva karistusregistri teatise kohaselt on K.N karistatud kriminaalkorras kuuel korral. Tl 18-31 I kd on kohtuotsused K.N kohta. Nendest nähtuvalt on K.N karistatud kuritegude eest, mis on tõepoolest olnud seotud mootorsõidukitega – omavoliline kasutamine, joobes juhtimine, juhtimisõiguseta juhtimine. K.N on nende kuritegude eest karistatud nii rahalise karistuse, vangistusega. Viimaselt vangistuse kandmiselt vabanes 30.01.2009. Kohus leiab, et K.N tuleb karistada vangistusega, sest rahalise karistuse mõistmise isikule, kes on korduvalt karistatud reaalse vangistusega, ei täida karistuse eripreventiivseid eesmärke. Samas ei ole K.N eelnevalt karistatud ei kriminaal- ega väärteokorras vägivallategude eest. Käesoleval juhul on aga tegemist olukorraga, kus K.N süüdistatakse isikuvastases kuriteos. Viimaselt vangistuse kandmiselt vabanes ta 30.01.2009, s.o rohkem kui kaks aastat enne järgmise kuriteo toimepanemist. Kohtu meelest näitab see, et vangistus karistusena avaldas K.N-ile mõju. Arvestada tuleb seda, et K.N lõi A.A ühel korral ja raskeid tagajärgi kuriteoga ei tekitanud. Karistust ei ole võimalik mõista alammäära lähedaselt, kuna karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et K.N tuleb karistada vangistusega alla seaduses sätestatud keskmise määra.
lg 2 alusel vähendab kohus mõistetavat vangistust 1/3 võrra, kuna asja arutati kohtus lühimenetluse korras. Prokurör leidis, et K.N tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna peale vanglast vabanemist pani K.N toime kolm uut kuritegu 2009.aasta novembris ning viie kuu möödumisel pani ta toime käesolevas kriminaalasjas arutusel oleva kuriteo. Samuti leidis prokurör, et kuna isik süüd ei tunnista, siis tuleb mõista karistuseks reaalne vangistus, kuna kergemad karistusliigid enam mõju ei avalda. Kohus ei nõustu prokuröri põhjendustega. Karistust kergendava asjaolu mitteesinemine – süü mittetunnistamine, ei tingi vangistuse mõistmist, karistust kergendava asjaolu puudumine ei saa olla karistust raskendavaks asjaoluks. Tl 46-48 I kd on kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, mille kohaselt 18.11.2010 on K.N suhtes lõpetatud kriminaalmenetlus KarS § 266 lg 2 p 3, § 121, § 120 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.
lg 1 sätestab, et kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. K.N suhtes ei ole eelnimetatud tegude suhtes tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, seega ei saa rääkida kuritegude toimepanemisest K.N poolt. Prokuratuur on leidnud, et eelnimetatud kriminaalasja sai kolmes kuriteoepisoodis lõpetada K.N suhtes
Seega ei ole õige väita, et K.N on 26.11.2009 toime pannud kolm kuritegu – selle kohta ei ole süüdimõistvat kohtuotsust. Kohus leiab, et K.N on võimalik vabastada vangistuse kandmiselt tingimuslikult ja seda järgmistel põhjustel. Kuna vägivallateo on K.N toime pannud esmakordselt, siis see näitab seda, et konfliktolukordade lahendamine vägivallaga ei ole kindlalt välja kujunenud käitumismuster. Oma osa kuriteo toimepanemisel mängis kindlasti alkoholijoove, mis on oluliseks teguriks olnud ka eelmiste kuritegude toimepanemisel. Samuti ei ole kuriteoga tekitatud raskeid tagajärgi, vägivalla intensiivsus ei olnud suur – K.N lõi kannatanut ühel korral. Kohus leiab, et läbi kriminaalhoolduse on võimalik mõjutada K.N elama õiguskuulekat elu, korrigeerima suhtumist kaaskodanikesse ja õppima lahendama konfliktolukordi ilma vägivallata. Kohus peab vajalikuks, et K.N-ile tuleb katseajaks panna kohustus mitte tarvitada alkoholi, kuna alkohol on olnud üheks läbivaks jooneks kuritegude toimepanemisel. Alkoholi mittetarvitamine peaks oluliselt soodustama õiguskuuleka elu elamist. Lähenemiskeeld. Prokurör taotles kohaldada K.N suhtes A.A isikuõiguste kaitseks lähenemiskeeldu, keelates K.N viibida A.A elukohas ning lähenemise lähemale kui 5 meetrit.
-1 lg 1 kohaselt kannatanu taotlusel võib kohus VÕS § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu 7 tähtajaga kuni kolm aastat. VÕS § 1055 lg 1 kohaselt kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu, või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kannatanu ei ole andnud eeluurimisel ütlusi ning ei avaldanud ka kohtuistungil, et ta sooviks, et K.N suhtes kohaldataks lähenemiskeeldu. Samuti ei ole ta avaldanud, et ta ei soovi enam K.N poolset tülitamist. Kohus leiab, et nii K.N kui A.A ütlustest tuleneb, et nad olid varem vaid teretuttavad, teadsid üksteist, mingeid intsidente pole varasemalt olnud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et ka peale käesoleva kriminaalasja esemeks olevat tegu oleks mingeid intsidente K.N ja A.A vahel olnud, et K.N oleks A.A tülitanud. Seega puudub ka VÕS § 1055 sätestatud lähenemisekeelu kohaldamise alus, kuna kahju õigusvastane tekitamine ei ole olnud kestev. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et lähenemiskeelu kohaldamiseks alus puudub. TÕKEND Kriminaalasjas on K.N suhtes kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld /tl 36/. Tõkend elukohast lahkumise keeld tuleb tühistada. KURITEOGA TEKITATUD KAHJU JA TSIVIILHAGI Kuriteoga kahju tekitatud ei ole ja tsiviilhagi puudub. MENETLUSKULUD Menetluskuludeks käesolevas kriminaalasjas on: 1.
lg 1 p 4 alusel - määratud kaitsjale makstud tasud – kaitsjale A.Rüütel makstud tasu 153 eurot 41 senti. 2.
lg 1 p 9 alusel – süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis vastavalt
lg 1 p 2 on teise astme kuriteo puhul 1,5 palga alammäära, mis on 1,5x278,02= 417,03 eurot. 3.
lg 1 p 5 alusel on kaitsjale toimikust koopiate tegemise kulu ja käesolevas kriminaalasjas on see krooni 3 eurot 48 senti /tl 55/. Vastavalt
/allkiri/ Piia Jaaksoo Kohtunik Ärakiri õige
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.