1-10-16796/22

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.aprill 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 18.aprill 2011.a. Kriminaalasja number 1-10-16796 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Malle Preimer ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus H.E süüdistuses KarS § 121 järgi lühimenetluses. Harju Maakohtu otsus 3.veebruarist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava H.E kaitsja adv. Owe Ladva Prokurör Kristel Eliste Süüdistatav H.E (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON Adv. Owe Ladva Harju Maakohtu otsus 3.veebruarist 2011.a. H.E suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 3.veebruari 2011.a. otsusega süüdi tunnistada H.E KarS § 121 järgi ja karistada teda vangistusega 1 (üks) kuu. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg, 17.01.2011.a. – 25.01.2011.a., s.o. 9 päeva eelvangistust karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 21 (kakskümmend üks) päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel määrata, et mõistetud karistust 21 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 3 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o. 03.02.2011.a. H.E mõisteti süüdi selles, et tema 29.08.2009.a. kella 08:30 ajal Tallinnas XXXXXXX XX hoovis lõi K. K.’le ühe korra labidaga vastu pead, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse- haava parema kulmu piirkonnas. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Owe Ladva vaidlustab esitatud apellatsioonis maakohtu otsust tervikuna, taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega süüdistatava õigeksmõistmist. Apellant põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga: Kaevatavas otsuses on asutud seisukohale, et süüdistatava H.E ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need on vastuolus kannatanu ning tunnistajate E. K., M. K.’u ja M. K.’u ütlustega. Apellandi arvates on kohus ebaõigesti hinnanud eelkõige nimetatud tunnistajate ütlusi. Nimelt ei ole tunnistajad M. K. ja M. K. tõendamiseseme asjaolude kohta sisuliselt osanud ütlusi anda. Mitte kumbki neist ei näinud väidetava kuriteo toimepanemist, seega ei saa nende ütlused olla ei vastuolus süüdistatava ütlustega ega kooskõlas kannatanu ütlustega. Tunnistaja E. K. ütlusi tuleb hinnata aga samaväärselt tunnistaja L. P.’i ütlustega – mõlemal juhul on tegemist menetluspoolte lastega ning tunnistaja E. K. ütlustesse tuleb suhtuda seetõttu samaväärselt, kui kohus on suhtunud tunnistaja L. P. ütlustesse. Ei ole mingit alust ega põhjust eelistada tunnistaja E. K. ütlusi tunnistaja L. P.’i ütlustele, viimased on aga kooskõlas süüdistatava H.E ütlustega. Seega on ebaõige ka kohtu seisukoht, et H.E ütlused ei ole usaldusväärsed. Süüdistatava H.E ütlusi tuleb tõenditena arvestada. Kaevatavas otsuses on asutud seisukohale, et tunnistaja L. P.’i ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna need erinevad oluliselt kannatanu ning tunnistajate E. K., M. K.’u ja M. K.’u ütlustest. Kohus on asunud seisukohale, et tunnistaja motiiviks on kaitsta lähedast isikut – ema – vastutuse eest. Apellant kordab siinkohal oma varem esitatud seisukohta - ei ole mingit alust ega põhjust eelistada tunnistaja E. K. kui kannatanule lähedase isiku ütlusi tunnistaja L. P.’i ütlustele. Tunnistaja L. P. ütlusi tuleb tõendina arvestada. Videosalvestusest ei nähtu kannatanu löömine. Kohus on nimetatud tõendit täiesti ebaõigesti hinnanud. Videosalvestuselt ei nähtu, et tegemist oleks olnud löömisega. Vastupidiselt kannatanu käitumisele viitavad salvestusel olev süüdistatava käitumine ja sõnad „ma ei taha sind puutuda“ tahtluse puudumisele süüdistatava käitumises. Samuti on kohus täiesti ebaõigesti otsuses asunud seisukohale, et tunnistajate Kalvik’ute ütlustest nähtub kannatanu löömine. Apellant kordab - mitte kumbki neist ei näinud väidetava kuriteo toimepanemist, seega on kohtu järeldus ebaõige. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, nagu oleks süüdistatava ja kannatanu vahel olnud absoluutne kokkulepe maa kasutuse kohta ning on selles osas tuginenud ainult kannatanu ütlustele. Kohus on jätnud igasuguse tähelepanuta süüdistatava ütlused enda istutatud ja endale kuuluva õunapuu kohta, millest tegelikult tulenes süüdistatava hingelise erutuse seisund. Samas on kohus asunud valima süüdistust toetavaid tõendeid, jättes põhjendamatult asja juurde võtmata esitatud tõendid (eelkõige telefonikõnede väljavõte jt. Kohtulikul uurimisel esitatud tõendid), kuid valides nendest ainult ühe foto, tõendamaks kannatanu ütlusi. Apellant palub kohtulikul uurimisel esitatud ja kohtu poolt tagastatud tõendid ringkonnakohtul asja juurde võtta ja hinnata neid kogumis teiste tõenditega. Kohus on kaevatavas otsuses jätnud igasuguse tähelepanuta konflikti käigus süüdistatavale tekkinud vigastused ning on jätnud vastava tõendi asja juurde võtmata. Samas on eeluurimisel lisatud toimikusse meditsiinidokument, mis ei puutu üldse käesolevasse asjasse. Kaitsja leiab, et kohtu kohustus on hinnata igakülgselt kõiki võimalikke tõendeid toimunu kohta ning välja selgitada tõde. Kohtuliku uurimise ühekülgsus maakohtus ei ole võimaldanud seda teha. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas ei ole kohus kindlaks teinud ei väidetava kuriteo toimepanemise aega ega süüdistuses esitatud väidetavale kuriteole eelnenud sündmusi (kannatanu rünne süüdistatava vastu ja süüdistatava vigastused), aga samuti tahtluse olemasolu väidetava kuriteo toimepanemisel. Asjakohatud on kohtu hinnangud süüdistatava käitumisele kohtusaalis. H.E on 58-aastane varem karistamata isik ning suu kuivamine, mõttepausid ning teatav närvilisus süüdistatavana ütluste andmisel on loomulikud. Küll on kohus lisaks otsuses väljatoodule käitunud eelarvamuslikult kannatanu suhtes ka protsessi ajal – vaatamata teavitusele tervislikust olukorrast ja arstitõendi olemasolust võttis kohus ilma muid tõkendeid kaalumata süüdistatava koheselt vahi alla ning ei muutnud oma otsustust ka arstitõendi esitamisel. Vahistamise tühistas alles ringkonnakohus. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Süüdistatava ütlustele rajatud kaitseversiooni põhiargumendiks on väide, et süüdistatav tabades kannatanut labidaga pähe, ei tegutsenud tahtlikult. Löök sai võimalikuks seetõttu, et süüdistatav oli sunnitud ennast kaitsma labidaga vehkides. Maakohtu otsusega on tuvastatud konfliktsed suhted kannatanu ja süüdistatava vahel. Pooled ei eita, et ka süüdistuses märgitud kuupäeval sai konflikt alguse juba enne labidalööki ja oli tingitud sellest, et süüdistatava arvates ei olnud kannatanul õigust korjata puult õunu kuna esimesed öökülmad ei olnud veel saabunud, mis tähendas seda, et taliõunu oli veel vara korjata. Konflikt ei päädinud mitte verbaalses vormis suhete klaarimisega ja omavahelise nagelemisega. Süüdistatav ei eita, et ta läks garaaži ja tõi sealt labida ning selle labidaga vehkides läks kannatanu suunas. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ei oma määravat tähtsust fakt, et süüdistatav võttis labida enesekaitseks. Isegi, kui sellega nõustuda, ei tähenda kaitsevahendi võtmine ja sellega kannatanule lähenemine veel seda, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis. Hädakaitseseisundi tekkimiseks on vajalik õigusvastase ründe olemasolu. Õigusvastane on selline rünne, mis vastab mõnele süüteokoosseisule. Kannatanu poolt sel momendil, kui süüdistatav temale lähenes, mingit rünnet ei olnud. Valel ajal õunte korjamine ei saa olla kuidagi vaadeldav õigusvastase ründena. Õigesti on maakohus otsuses märkinud, et ajal, kui süüdistatav lähenes kannatanule, korjas viimane rahulikult õunu. Hädakaitseseisund võib tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. Rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine) (Riigikohtu otsus nr. 3-1-1-17-04). Käesoleval juhul sellist vahetut kannatanu poolset rünnet ei olnud ja “objektiivsel kõrvaltvaatajal” on alust asuda seisukohale, et olukorras, kus isik, labidaga vehtides läheneb rahulikult õunu korjavale isikule, on ise ründaja, mitte ei teosta kaitset. Kontrollides hädakaitseseisundi esinemist tuleb arvestada ka eelnenud sündmuste käiku (vt RKKKo nr 3-1-1-124-01, nr 3-1-1-1704, nr. 3-1-1-34-08). Ka siin on kohtukolleegiumi seisukohast maakohus põhjendatult järeldanud, et kannatanu ei kasutanud ka enne süüdistuses kirjeldatud labidalööki süüdistatava suhtes vägivalda e. ei olnud ka enne kannatanu poolt õigusvastast rünnet süüdistatavale. Maakohus on oma sellekohast seisukohta põhjendanud ning kohtukolleegium nõustub maakohtuga, olukorras, kus konflikti jälgis süüdistatava tütar fotoaparaat käes, oleks ka kindlasti selle sünde ka jäädvustanud, seda enam, et süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud tegemist mitte ühekordse löögi vms. vaid suhteliselt pikaajaline tegevus, peksmine, lohistamine, juustest kiskumine jne. Usutav on ka maakohtu seisukoht, kuidas süüdistatav võis saada temal esinenud vigastused. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava väide, et ta võis tabada labidavarrega kannatanut juhuslikult, on paljasõnaline. Süüdistatav käis spetsiaalselt garaažist ründevahendit toomas. Ta lähenes kannatanule labidaga vehkides e. ähvardaval ja agressiivsel moel. Kaitsja väide, et süüdistatava lause “ma ei taha sind puutuda” tähendab seda, et süüdistataval ei olnud tahtlust labidaga kannatanut lüüa, on paljasõnaline. Samamoodi võib lausutut tõlgendada selliselt, et süüdistatav ei tahtnud kannatanut puutuda e. kätega katsuda ja võttis selleks labida. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatava objektiivne käitumine annab põhjendatud aluse väiteks, et ta tegutses kavatsetult, eesmärgiga vägivalla kasutamisega lõpetada kannatanu poolne tegevus e. õunte korjamine. Eeltoodud asjaolusid arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus analüüsinud süüdistatavale inkrimineeritud käitumist ja põhjendatult teinud järelduse, et ka see kinnitab süüdistuse versiooni toimunust. Sellise maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi kaudu on kohtuotsuse lugejale antud tervikpilt süüdistava kuritegeliku käitumise kulgemisest läbi ajalise telje. Otsustamaks süüdistatava süüküsimuse üle, on maakohus tuvastanud süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo tehiolud. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt süüdistatava õigeksmõistmist. Sellest taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü , tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse aga samuti tõendite eelistuste osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Otsuses on põhjendatud ka süüdistatava kaitsja poolt esitatud taoltuste rahuldamata jätmist ning need põhjendused on piisavad , et tunnistada samade taotluste esitamist apellatsioonimenetluses põhjendamatuks. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et maakohtu poolt süüdistatava suhtes tõkendi muutmine väljendab kohtu eelarvamuslikku suhtumist kannatanusse ja süüdistatavasse. Nagu näitab kohtupraktika ei ole tõkendi liik kunagi olnud aluseks konkreetse kohtuotsuse liigi, s.o. kas süüdimõistva või õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kohtud teevad süüdimõistvaid kohtuotsuseid kriminaalasjades, kus süüdistatav viibib vabaduses ja mõistavad isikuid õigeks ka nedes asjades, kus süüdistatav on vahi all. Seega on kaitsja seisukoht selles osas ilmselgelt paljasõnaline. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 3.veebruarist 2011.a. H.E suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Paavo Randma Malle Preimer