lg 5 nõuet pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Kohtuväline menetleja arvestab kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsust, kuid arvestab ka asjaoludega, et sõiduki juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lg 1 määras kohtuväline menetleja P.N-ile LS § 224 lg 2 järgi karistuseks rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses s.o. 740,00 eurot ning KarS § 50 lg 1 p 1 alusel
KAEBUSE SISU P.N esitas 02.10.2012.a. Harju Maakohtule kaebuse, milles vaidlustab temale PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palitsa 10.09.2012.a. väärteoasjas 2315,12,008962 tehtud otsusega mõistetud karistust ja lisakaristust. Kaebuse esitaja palub teha uus otsus, milles palub vähendada määratud rahatrahvi suurust ning tühistada lisakaristus. Alternatiivselt palub kaebuse esitaja vähendada rahatrahvi suurust ning lisakaristuse pikkust minimaalse võimaliku määrani. P.N põhjendab esitatud kaebust sellega, et 18 augustil 2012.a kell 01:15 Tallinna linnas Narva mnt – Tondiraba tänava ristmikul teda peatas politseipatrull. Dokumentide kontrollimise käigus kontrolliti ka tema joobeseisundit. Vastavalt otsusele näitas indikaatorvahend ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,35 milligrammi (politseiniku ütlused ja vahendi näidud). Politseiniku Jaanika Kulešas küsimustele tema vastas, et 17.08.2012.a. õhtul ta käis sõbra juures ja tarvitas alkoholi umbes kell 19.00, võttis kaks (u 40 ml kokku) pitsi viina. Alkoholi tarvitamise põhjuseks ei olnud meelelahutus, vaid moraalne seisund (probleemid isiklikus elus). Sõbraga oli kokku lepitud, et pidi ööbima tema juures, kuid mingil põhjusel otsustas minna koju. Tundis ennast kindlalt ja kainena ja mõtles, et alkohol on verest läinud. Kohapeal puhtsüdamlikult tunnistas, et tema veres võib olla alkoholijääke. On väga seadusekuulekas autojuht. Sõidustaaž moodustab 25 aastat. Selle ajavahemikul tema meelest trahviti teda vaid üks kord (eelmisel sügisel kiiruse ületamise eest). Väärteoasja nr. 2315,12,008962 otsuses on märgitud, et on olemas karistust kergendavad asjaolud – kahetsus ehk tunnistab süüd. Hetkel on töötu. Alates 1-st septembrist lõpetas töölepingu OÜ-ga VE töö puuduse tõttu. Tal on 7-ne tütar, keda ta peab ülal pidama. Aktiivselt tegeleb töö otsimisega, mistõttu juhtimisõiguse olemasolu on hädavajalik. Võttes arvesse eelkõige asjaolu, et teda ei ole varasemalt sarnase väärteo eest kunagi karistatud ja teda võiks kuni 18.08.2012 pidada eeskujulikuks autojuhiks ning kaebaja avameelse lubaduse tulevikus mitte mingil juhul istuda autorooli peale mistahes alkoholi tarvitamist leiab kaebaja, et talle määratud rahaline karistus ei ole proportsionaalne ja palub selle vähendada kuni minimaalse määrani. Samas palub kaebaja kohtul mitte kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise või alternatiivselt vähendada selle kuni minimaalse võimaliku määrani.Kaebaja arvab, et rahatrahvi suurus ja lisakaristuse pikkus ei ole õiglane, kuigi ta tunnistab, et joobes juhtimine on üks ohtlikumatest tegudest üleüldse. Karistusel peab kandma preventiivne iseloom, seega on vaja arvestada kõik faktilised ja majanduslikud asjaolud. P.N avaldas, et ta ei soovi osaleda kohtuistungil. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT 2 Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus kohtule 01.10.2012.a. saadetud kirjalikus seisukohas väärteoasja nr 4 – 12 – 3314 (2315,12,008962) P.N kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Väärteoasjas tehtud otsuses jääb kohtuväline menetleja otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et P.N süüline käitumine LS § 69 lg 5 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. P.N palub oma kaebuses tühistada korrakaitse büroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palitsa otsus väärteoasjas nr 2315,12,008962 ja teha uus otsus, millega vähendada otsusega väärteoasjas nr 2315,12,008962 määratud rahatrahvi so 740 eurot miinimummäärani ja tühistada lisakaristus s.o. mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 (viieks) kuuks. Taotlust põhjendab menetlusalune isik asjaoluga, et rahatrahvi suurus ja lisakaristuse pikkus ei ole õiglane, kuigi ta tunnistab, et joobes juhtimine on üks ohtlikumaid tegudest üleüldse. Kaebaja leiab, et karistusel peab olema ka preventiivne iseloom ning seega tuleb arvestada kõikide faktiliste ja majanduslike asjaoludega. V™S § 64 kohaselt kogub väärteomenetluses tõendeid kohtuväline menetleja järgides V™S 5. peatükis sätestatut. Lähtudes V™S § 72 peab kohtuvälisel menetlejal lahendi tegemiseks, kui seadus ei näe ette, et väärteoasja arutab kohus, olema kogutud kõik tõendid, mis võimaldaksid tal lahendada V™S § 108 loetletud küsimused P.N poolt toime pandud väärtegu on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega s.h. tunnistaja Sander Kullamaa ütlustega, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja –väljatrükiga. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul pani Kaebaja toime enamohtliku väärteo. Väärteoasjas koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja -väljatrüki kohaselt tuvastati Kaebajal lubatud alkoholipiirmäära ületamine ning tal tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,40 mg/l, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,35 mg/l kohta. Seega on tegemist mootorsõiduki juhile lubatud alkoholi piirmäära ületamisega väljahingatavas õhus. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati Kaebajat LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 185 trahviühiku ulatuses, so 740 eurot ning LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 (viieks) kuuks. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorrakaitsmise huvisid. Mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on enamohtlik liiklusalane rikkumine ning see omakorda tingib karistuse ranguse. Kohtuväline menetleja on kergendava asjaoluna tuvastanud isiku kahetsuse, raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohtuväline menetleja on karistuse valikul lähtunud ka võimalusest, et määratud karistus sunniks isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Lisaks eeltoodule tuleb kohtuvälisel menetlejal karistuse määramisel arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvidega ning kohtuvälise menetleja arvates kuulub sinna alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurimaks ohuallikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil kohustus enne sõitma asumist veenduda oma tervisliku seisundi lubatavuses mootorsõiduki juhtimisel. Väärteoasjas materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et Kaebaja veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, mis on juhile keelatud ja sellele vaatamata eeldas iseendale hinnangu andmisel, et tema tervislik seisund võimaldab tal mootorsõidukit juhtida, jättes selles aktiivse tegevuse kaudu veendumata. Selline käitumine näitab Kaebaja ilmselget üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. Seetõttu on oluliseks karistuse määra valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada üksnes siis, kui ohtlik juht liiklusest kõrvaldatakse. Juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusreeglite ja
tundmine, seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nende nõuete rikkumise 3 eest. Kaebaja seisund mootorsõiduki juhtimisel, aga viitab sellele, et Kaebaja on end ise teadlikult ja tahtlikult viinud sellisesse seisundisse ning teadlikult ja tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et süüteo toimepanijal puudub seadusest tulenev õigus valida enda karistamiseks temale sobiv liik ja määr. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks võib üksnes põhikaristusena rahalise karistuse 185 trahviühiku s.o. 740 euro ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise 5 kuuks kohaldamine mõjutada P.N edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et P.N-ile on määratud õiglane ja proportsionaalne karistus ning lisakaristuse kohaldamine on Kaebaja suhtes põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kohtuväline menetleja palub jätta kohtuvälise menetleja otsus tühistamata ning muutmata. KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärateoasja materjalidega, asub seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.
lg 2 p 1 kohustab juhti enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida.
Joobeseisund käesoleva
tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.
lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
lõige 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt on P.N poolt toimepandud tegu tõendamist leidnud: Menetlusaluse isiku poolt 18.08.2012.a. antud ütlustega, milles P.N tunnistab mootorsõiduki juhtimist mittelubatud terviseseisundis; Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri väljatrükiga, millest nähtuvalt mõõdeti 18.08.2012.a. kell 01:27 – 01:32 P.N poolt väljahingatavas õhus alkoholisisaldust tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) Dräger Acotest 7110 Typ MKIII EST, seerianumbriga ARAF – 0018 (taatlustunnistus TTRC – 12/00040), mille lõplik lugem oli 0,40 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,35 mg/l; Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja Prefektuuri Ida politseijaoskonna patrullpolitseinik Jaanika Kulešas otsustas 18.08.2012.a. kõrvaldada P.N mootorsõiduki Audi 100, registreerimismärgiga xxx juhtimiselt
lg 4 2 p 2 alusel, kuna oli alust arvata, et isiku veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. P.N kõrvaldati sõiduki juhtimiselt kuni asjaolude äralangemiseni. P.N on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal kuupäeval ja seda oma allkirjaga kinnitanud. Kohus on seisukohal, et P.N poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseeritud. Karistuse määramisel on kohtuvälise menetleja poolt arvestatud P.N poolt süü tunnistamist ja varasemat liiklusalast käitumist. Samuti ka menetlusaluse isiku kahetsust.
lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.
lg 3 p 1 annab nii kohtule kui ka kohtuvälisele menetlejale õiguse kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kohtuväline menetleja on eelnimetatud asjaolusid hinnates jõudnud järeldusele, et P.N on võimalik karistada rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras. Lisakaristuse kohaldamisel algab lisakaristuse kohaldamise tähtaeg antud juhul kolmest kuust. Kohus peab vajalikuks märkida, et LS § 33 lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Joobeseisund on isiku terviseseisund, mille esinemisel ei tohi isik juhtida mootorsõidukit. P.N on kohtule esitatud kaebuses avaldanud, et oli eelnevalt tarvitanud alkoholi (40 ml viina) ning pidi jääma sõbra juurde ööbima, kuid otsustas koju minna. Tundis ennast kindlalt ja kainena. Kohtu hinnangul ei ole arvamine lubava asjaolu esinemises käsitatav veendumisena. Kohus leiab, et P.N ei veendunud 18.08.2012.a. enne mootorsõiduki juhtimisele asumist mitte ühelgi viisil, kas tema tervislik seisund lubab mootorsõidukit juhtida. Kohus osundab asjaolule, et 18.08.2012.a. sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses on politseiametnik Jaanika Kulešas märkinud, et esineb alkoholilõhn sõidukijuhi P.N suust. Alkoholi esinemise tuvastamine väljahingatavas õhus ei eelda tingimata tehniliste vahendite kasutamist. Juhul, kui P.N oleks soovinud igakülgselt veenduda enda tervise seisundi lubatavuses, siis oleks tal olnud võimalus näiteks kasutada teise isiku (sõbra) abi tema poolt väljahingatavas õhus alkoholilõhna tuvastamisel. P.N ei teinud ühtegi toimingut enda terviseseisundi kontrollimiseks, vaid tugines heale enesetundele ning sellest tulenenud arvamusele, et tema terviseseisund lubab asuda juhtima mootorsõidukit. P.N oli teadlik, et ta oli eelnevalt tarvitanud alkoholi. Samuti oli P.N teadlik asjaolust, et alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima asumine on keelatud. Kohtu hinnangul on P.N pannud süüteo toime kaudse tahtlusega, kuna ta pidas võimalikuks asjaolu, et ta võib olla juhile keelatud seisundis. Kohus märgib, et probleemid isiklikus elus ning nendest tingitud raske moraalne seisund ei ole käsitletavad asjaoludena, mis õigustaksid süütegude toimepanemist. Vastupidiselt, ka probleemidest isiklikus elus tingitud moraalne seisund võib olla käsitletav terviseseisundina, kui mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatav. Ka sellises olukorras peab isik eelnevalt enda seisundit hindama ja olema veendunud, et ta suudab olla liikluses piisavalt tähelepanelik. Kohtus nõustub kohtuvälise menetleja poolt avaldatud seisukohaga, et juhul, kui menetlusalusel isikul on seoses tööülesannetega või perekonna ülalpidamisega vaja mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Seega peaks menetlusalune isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid. P.N teadis, et tööülesannete täitmiseks on tal vajalik mootorsõiduki juhtimise õigus. Nimetatud asjaolud, et motiveerinud teda mingil moel loobuma mootorsõiduki juhtimisele asumisest. Samuti ei mõjutanud P.N asjaolu, et tal on alaealine ülalpeetav. Kohtu hinnangul ei ole alust tühistada otsust ka lisakaristuse osas, kuna kohtuväline menetleja on arvestanud P.N isikut kui ka tema poolt väljendatud kahetsust ning kohaldanud 5 lisakaristust keskmises määras. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamist põhjendanud ning kohus ei pea vajalikuks korrata esitatud põhjendusi. Kohus peab vajalikuks ka osundada EV Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-26-03, milles riigikohus on asunud seisukohale, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et mõistetud karistus ja lisakaristus on proportsionaalsed toimepandud rikkumisega ning nende suurus muutmisele ei kuulu. Eeltoodust lähtudes jätab kohus P.N kaebuse rahuldamata ja PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanema politseileitnant Kairi Palitsa 10.09.2012.a. väärteoasjas 2315,12,008962 tehtud otsuse muutmata. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, 132 punktist 1, § 133, § 134. Leili Raedla Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.