S § 56 lg. 1 juhindudes ja LS § 224 lg. 2 alusel on isikule määratud rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ning LS § 224 lg. 3 p. 2 alusel on lisakaristusena võetud ära juhtimisõigus 3 kuuks. T.T kaebus T.T on esitanud 31.05.2013.a Tartu Maakohtule kaebuse väärteoasjas nr 2490,13,000922 tehtud otsuse peale (tl. 1). Kaebuse kohaselt on isik osaliselt nõus Jana Õimi poolt koostatud väärteoprotokolliga. T.T jaoks tekitab vaidlusi lõik protokollist: Kohtuväline menetleja ei tuvastanud menetlusaluse isiku käitumises KarS § 57 sätestatud karistust kergendava asjaoluga, milleks on kahetsus (KarS § 57 lg. 1 p. 3). Senise karistuspraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtumise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. T.T kahetseb sügavalt tekitatud olukorda. Saunaskäik venis pikemaks, olid ka saunaõlled ja sõbrad ning oli vaja maailma paremaks rääkida. Töömaht oli suur ja terviseprobleemid olid ka. Esmaspäeva hommikul oli enesetunne normaalne, kuid alkomeeter seda ei kinnitanud. Isik palub väga arvestada tema siirast kahetsust. Ta on aru saanud oma väärteo tõsidusest ning palub karistuseks piirduda vaid rahatrahviga. Autojuhtimisõigust on vaja tema igapäevatöös iga päev, vastasel juhul on ta ilma autota ka töötu. Töökohast ilmajäämisel väheneks pere sissetulek 80% ning arvestades tema vanust oleks uue töökoha leidmine väga ebarealistlik. Menetluse käik 19.06.2013.a edastati kohtule alluvusjärgselt menetlemiseks T.T kaebus (tl. 7). 04.07.2013.a kohtumäärusega võttis kohus esitatud kaebuse menetlusse. Seejärel edastas kohus esitatud kaebuse kohtuvälisele menetlejale ja kohustas kohtuvälist menetlejat esitama kirjaliku seisukoha ning kohustas kaebuse esitajat esitama oma seisukoht. Kohus nõudis välja väärteotoimiku (tl. 8). 08.07.2013.a saabus kohtule menetlusaluse isiku T.T teade (tl. 25), mille kohaselt isiks ei soovi osa võtta kohtuistungist. Samuti märgib, et kaebuses ei vaidlustanud ta 2 rahatrahvi, vaid lisakaristust. Karistus määrati, kuna ta ei olevat kahetsenud oma tegu, mis on aga väär, kuna ta kahetseb oma tegu. Ta saab aru oma väärteost ning juhiluba on eluliselt vaja töö tegemiseks ja palub arvestada seda kohtuotsuse tegemisel. Kohtuväline menetleja esitas 25.07.2013.a seisukoha, milles taotleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ning kaebus rahuldamata (tl. 28-31). Kohtuväline menetleja tõendite uurimise tulemusena on teinud kindlaks, et T.T juhtis 15.04.2013.a kella 09.27 ajal Jõgevamaal Põltsamaa vallas Tallinn-Tartu-Luhamaa mnt-l sõidukit Volkswagen reg. märgiga 266TGP suunaga Tallinna poole. Maantee
S § 56 lg. 1 juhindudes ja LS § 224 lg. 2 alusel on isikule määratud rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ning LS § 224 lg. 3 p. 2 alusel on lisakaristusena võetud ära juhtimisõigus 3 kuuks. Tulenevalt VTMS § 123 lg. 2 a se tegemise aluseks olnud faktilisi ja Antud juhul ei esine VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. 3. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tuvastatud, et T.T on toime pannud väärteo, mille eest on teda otsusega nr 2490,13,000922 karistatud. Väärteoprotokolli (tl. 14), tunnistaja ülekuulamise protokolli (tl. 15), indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli (tl. 16-17), menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli (tl. 18) ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse (tl. 19) alusel on kohtuväline menetleja koostanud otsuse nr 2490,13,000922 (tl. 20-21), milles on väärtegu kvalifitseeritud LS § 224 lg. 2 alusel, s.o mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Rikutud on LS § 69 lg.
11 p.
11 p. 2, mille eest sätestab vastutuse LS §
11 p. 2 rikkumise tõttu ja LS § 224 lg. 2 alusel määratud rahatrahv 200 trahviühikut, s.o 800 eurot, ning LS § 224 lg. 3 p. 2 alusel lisakaristusena äravõetud juhtimisõigus 3 kuuks. Kohtule nähtuvalt on isikule määratud rahatrahv sanktsiooni keskmises määras ning lisakaristusena on võetud ära juhtimisõigus sanktsiooni alammääras. T.T on avaldanud oma 08.07.2013.a e-kirjas (tl. 25), et käesolevalt ei ole ta vaidlustanud rahatrahvi määramist, vaid lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus osundab sellele, et KarS § 56 lg-s 1 sätestatut arvestades tuleb süüdlasele karistuse määramisel lähtuda ühtlasi ka karistuse eripreventiivsest eesmärgist, s.o mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Väärteootsusest nr 2490,13,000922 nähtub, et isikul puudusid eelnevalt kehtivad karistused ning kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud isiku suhtes karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Samas on kohtuväline menetleja viidanud karistuspraktikale, mille kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning jäetakse see kohaldamata üksnes erandlike asjaolude korral. Karistust kergendavaid asjaolusid (KarS § 57) ja karistust raskendavaid asjaolusid (KarS § 58) kohus käesolevalt ei tuvastanud. Väärteotoimikus puuduvad viited isiku puhtsüdamlikule kahetsusele ning käesolevas menetluses on isik esitanud kahetsuse teo toimepanemise eest alles kohtule esitatud kaebuses (tl. 1). Seega on õige kohtuvälise menetleja vastuses märgitu, et oma käitumisele etteheidete tegemist (ehk kahetsust) ei ole rikkumise asetleidmisel T.T poolt olnud. Kohtule nähtuvalt on isik viidanud esitatud kaebuses asjaolule, et tema kahetsemist ei ole arvestatud karistuse määramisel ning oma e-kirjas kohtule on ta leidnud, et „karistus määrati, kuna ma ei olevat kahetsenud oma tegu. See on aga väär. Ma kahetsen tehtud tegu“. Kohus leiab, et kahetsuse avaldamine pärast karistusotsuse tegemist on soov ära hoida isiku jaoks soovimatut tagajärge tema poolt toime pandud teole, mistõttu ei leia kohus, et isiku poolt esitatu on kahetsus KarS § 57 lg. 1 p. 3 tähenduses. 6 Väärteomaterjalide kohaselt ei ole isikul kehtivaid väärteokaristusi, kuid kohtuväline menetleja on isiku iseloomustamiseks ning eripreventiivsete eesmärkide täitmiseks märkinud ära, et isikut on varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest. Asjaolu, et isikut on ka varasemalt karistatud samalaadsete süütegude eest (viimati 2009.a; karistused ei kehti enam), näitab seda, et varasemad karistused ei ole isikule mõju avaldanud. Sealjuures on isikult viimati ära võetud ka juhtimisõigus 3 kuuks. Kohus leiab, et isik peab pärast alkoholi tarbimist olema veendunud oma kainuses enne, kui ta istub autorooli; vajadusel on võimalus isikul end ka indikaatorvahendiga/alkomeetriga kontrollida. Vastasel juhul on ta seadnud ohtu nii enda kui ka teiste isikute elu ja tervise – siinkohal nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et tegemist on enamohtliku väärteoga. Juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena on eelkõige eripreventiivse iseloomuga ning on suunatud isiku mõjutamisele ja kaudselt ka isiku hoiakute ja suhtumise muutmisse liikluskultuuri terviku suhtes. Seega on käesolevalt põhjendatud isikule juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena, kuna vaatamata sellele, et teda on juba korra lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega karistatud, ei ole see mõjutanud teda hoiduma edaspidi õigusvastasest käitumisest. Kohus ei leia, et asjaolu, et isiku vajadus tööalaselt omada juhtimisõigust, võiks olla aluseks jätta lisakaristus kohaldamata. Igapäevase sissetuleku seotus juhtimisõigusega ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Lisaks sellele: isiku puhul, kes ei ole autojuht, ei ole juhtimisõigusest ilmajäämine vältimatu takistus töötegemiseks ja raskused on ületatavad töö ümberkorraldamisega. Kohus siinkohal märgib lisaks, et isiku puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg. 1 p. 3 tähenduses ei ole erandlik asjaolu, mille tõttu jätta lisakaristus kohaldamata. Kohus leiab, et erandlik asjaolu on pigem mõne oluliselt kõrgema õigushüve tagamine (siinjuures tuleb arvestada igat olukorda eraldi ning ohtu tervikuna). Kohtule selliseid asjaolusid käesolevalt ei nähtu, mistõttu on kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsus kooskõlas ka karistuspraktikaga (RK 3-1-1-55-07), mille kohaselt isiku karistamisel korduvalt mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata ning kohtule nähtuvalt on isikut varasemalt mitmel korral karistatud samalaadse süüteo eest. Hinnates selle rikkumise konkreetseid asjaolusid sisuliselt, peab kohus ka asjaolude tõttu põhjendatuks lisakaristuse kohaldamist. Miks selle teo konkreetsed asjaolud tingivad lisakaristuse kohaldamise, põhjendab kohus järgmiselt: T.T ütlustest nähtub, et alkoholi (õlut) tarvitas ta eelmisel õhtul oma kodus, õllejoomine lõppes umbes kella 23 paiku, ärajoodud kogus oli umbes 2 liitrit. Lihtsas inimlikus plaanis hinnates ei ole kahe liitri alkoholi sisaldava vedeliku ärajoomine õhtu jooksul väga väike kogus, see ei ole tavapärase õllepakendi minimaalne kogus, vaid erineb minimaalsest kogusest oluliselt. Aeg oli aprillikuu ehk siis pigem külm aeg, eriti arvestades käesoleva aasta kevade arengut. 14.aprill aastal 2013 oli pühapäev. See tähendab, et töölkäivale inimesele oli järgmine päev üldjuhul tööpäev. Juua ära suur kogus õlut, lõpetades sellega vastu ööd olukorras, kus järgmine päev on tööpäev (vaja istuda sõidukirooli) on vastutustundetu ja sellega on juba loodud soodusolukord rikkumise asetleidmiseks. T.T on peetud kinni 15.aprillil kell 9.27 Tallinn- Tartu- Võru-Luhamaa maantee 125.kilomeetril ehk siis umbes tunniajalise sõidu kaugusel kohast, kust T.T eelduslikult sõitu alustas- Tartust (kodu Kirsi 13 Tartu linn). Sellest saab järeldada, et T.T alustas sõitu Tartus umbes kell 8.30 ehk umbes tavapärase tööpäeva hommikul. Kuna T.T on töötav isik, siis pidi talle juba eelmisel õhtul arusaadav 7 olema, et järgmine hommik algab talle sõidukirooli istumisega. Kui isik jõi õhtul ära suure koguse õlut ja lõpetas sellega vastu ööd, samas teades, et umbes 8 tunni pärast tuleb tal istuda sõidukirooli, käitus ta teadlikult ja tahtlikult rikkumise asetleidmist soodustades. Kohus leiab, et selline suhtumine (suure hulga õlle ärajoomine vastu ööd hoolimata vajadusest järgmisel hommikul rooli istuda) väärib tõsist hukkamõistu ja ei tohiks olla sõidukit juhtivate isikute jaoks aktsepteeritav. Käesoleva asja materjalist ja ka T.T enda seletusest nähtub aga, et sellises käitumisviisis ei näe ta kritiseerimisväärset ja ta ei esitanud endale isegi küsimust oma seisundi kohta (seletuses: arvasin, et olen kaine). Kohtu hinnangul on selline käitumisviis hukkamõistetav ja isikut tuleb mõjutada edaspidiseid rikkumisi ära hoidma lisakaristust kohaldades. Kohus siinkohal ei nõustu kohtuvälise menetleja poolt määratud alusega, mille alusel on isikule lisakaristus määratud. Kohtuväline menetleja on käesolevalt kohaldanud LS § 224 lg. 3 p. 2, mille korral võib lisakaristuse määrata, kui isikut on varasemalt karistatud LS § 224 sätestatud süüteo eest. Kohus nendib, et isikut on varasemalt karistatud alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest. 19 Viimati on isikut karistatud 02.01.2009.a LS § 74 järgi rahatrahviga 11 100 krooni ja juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Samas leiab kohus, et kuna tegemist on kehtetute süütegudega, siis ei ole võimalik arvestada neid lisakaristuse määramisel. KarRS § 5 lg. 1 sätestab: korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Seega ei saa käesolevalt arvestada isiku poolt varasemaid süütegude toimepanemisi väärteo korduvuse osas, kuna varasema karistused on kustunud. LS § 224 lg. 3 p. 1 sätestab: kolmest karistatud. Kohus tuvastas, et kohtuväline menetleja on kohaldanud lisakaristuse määramisel ebaõiget alust, s.o LS § 224 lg. 3 p. 2. Kohtu hinnangul tuleb käesolevalt kohaldada LS § 224 lg. 3 p. 1. Vaatamata lisakaristuse määramise aluse muutmisele, ei muutu lisakaristuse alammäär ning samuti ei muutu vajadus kohaldada lisakaristust. Kohus leiab, et käesolevalt täidab kohtuvälise menetleja poolt määratud sanktsiooni keskmises määras mõistetud rahatrahv ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine sanktsiooni alammääras 3 kuuks igati KarS § 56 lg. 1 toodud eesmärke ning on proportsionaalne toimepandud teo raskusega. Lähtudes eeltoodust ning arvestades menetlusaluse isiku süü raskust ning karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke, on kohtu arvates menetlusalusele isikule määratud karistus, s.o rahatrahv 200 trahviühikut (800 eurot) ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks, põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. 5. VTMS § 132 p. 2 kohaselt use, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Kohus leiab, et käesolevalt tuleb tühistada kohtuvälise menetleja poolt väärteoasjas nr 2490,13,000922 13.05.2013.a tehtud kohtuvälise menetleja otsus osaliselt, s.o. lisakaristuse kohaldamise õigusliku aluse osas ja teha selles osas uus otsus. 8 Tühistada liiklusseaduse § 224 lg. 3 p. 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks ja kohaldada liiklusseaduse § 224 lg. 3 p. 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Muus osas tuleb jätta väärteoasjas tehtud otsus muutmata. Kohus juhindub sealjuures VTMS § 132 p-st 2, §-st 133. Menetluskulud Kohtule teadaolevalt ei ole väärteoasja menetlemisel tekkinud menetluskulusid. Sellegipoolest peab kohus vajalikuks teha kindlaks menetluskulude jaotuse ning märkida, et vastavalt VTMS § 38 lg-le 1 ja KrMS § 185 lg-le 2 jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Ülle Raag 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.