Obsah (5)

§ 2§ 15§ 56§ 50§ 66

Väärteoasi nr 4-13-3790 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.07.2013 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-13-3790 Kohtunik Loretta Pikma kirjalikus mene

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Väärteomenetluses lähtutakse tõendite kogumisel ja tõendamisel VTMS § 31 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse sätetest, arvestades väärteomenetluse erisustega. KrMS § 60 lg-st 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid VTMS

1. peatükis sätestatud erisusi arvestades. Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-4-07 p 9.1). Liiklusseaduse § 224 lg 1 kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi –karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Kohus hindas kogutud tõendeid: 02.05.2013 väärteoprotokollist AB 1290421 (t lk 7-8) nähtub, xxx-xx xxxl km-l E.U juhtis xxx ning tõendusliku alkomeetriga mõõdeti juhi väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,24 +/- 0,05 mg/L, lõplik mõõtetulemus 0,19 mg/L. Menetlusalune isik sai protokolli ärakirja kätte ning kinnitas protokolli märgitud andmete õigsust, mille kohta andis allkirja protokolli vastavas lahtris. VTMS §-s 19 ettenähtud õigused ja kohustused on menetlusaluse isikule teatavaks tehtud, selgitatud, mille kohta protokollis olemas menetlusaluse isiku allkiri. 02.05.2013 tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt xxx xxx km-l piirkonnapolitseinik Eduard Blaško tuvastas E.U, 02.05.2013 kell 07.50, kasutades indikaatorvahendit Mercury №rdic nr.SN10200578 joobeseisundit. Indikaatorvahendi näit - 0,158 mg/l. (t lk 9). Sama protokolli pöördel olevate andmete kohaselt tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0070 E.U on tuvastatud alkoholisisaldus väljahingatavas 3 õhus. Tõendusliku alkomeetri lugem: 0.24 mg/L, laiendmääratlus: 0.05 mg/L ja mõõtetulemus: 0,19 mg/L (t lk 9 pöördel). Kontrollile allutatud isik andis protokollile oma allkirja. 02.05.2013 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (t lk 11-12) nähtub, et menetlusalune isik leiab, et joobeseisund on 0,2 mg/l. Joobeseisundis juhtimine on keelatud. Ennast joobeseisundis olevaks ei pea. Alkoholi jääktunnuste olemasolu tunnistab. Vastavalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusele (t lk 10) 02.05.2013 E.U kõrvaldati sõiduki juhtimiselt kuna oli alust arvata, et tema veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või, et ta on joobeseisundis. Kohus hindab tõepäraseks lisaks tõendusliku alkomeetri tuvastatud näidu ka tunnistaja Eduard Blaško ülekuulamise protokollis (t lk 13-14) antud ütlused, et 02.05.2013 politseioperatsiooni käigus kontrollides xxx tuvastati juhil E.U väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,158 mg/l. Ta palus juhil tulla temaga kaasa ning Mauno Jalonen teostas kontrolli tõendusliku alkomeetriga ja lõplik lugem oli 0,19 mg/L. Juht väitis, et selline joobeaste on lubatud ja tema ei usu nende aparaadinäitu. Antud juhul Liiklusseadus § 224 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine on tõendatud E.U poolt rikkumise tunnistamisega menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis (t lk 11-12) ja tunnistaja Eduard Blaško ütlustega (t lk 13-14) selle kohta, et menetlusalune isik 02.05.2013 kell 07.50 oli joobeseisundis. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlustega on tõendatud, et 02.05.2013 kell 07.50 E.U juhtis sõiduautot ja juhi organismis oli alkoholisisaldus 0,19 mg/l, mis on lubatud piirmäära ületamine LS § 69 lg 5 mõttes. Kohus leiab, et juhi organismis tuvastati alkoholi rohkem kui Liiklusseadus § 69 lg 5 lubatud piirmäär. Liiklusseaduse § 69 lg 5 kohaselt mootorsõidukijuhi, ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Vastavalt Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 2 juhil on keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule. Liiklusseaduse § 224 lg 1 on sätestatud juhi vastutus mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi Seega pani menetlusalune isik toime LS § 224 lg 1 sätestatud rikkumise, mootorsõiduki juhi organismis lubatud alkoholisisalduse piirmäära ületamine, mille eest on ette nähtud karistuseks kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuud. E.U tunnistab väärteo toimepanemist ning selle asjaolude ja tõendatuse osas vaidlus puudub. Vaidluse esemeks on põhikaristuse määr ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks.

§ 15lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

Kohus leiab, et sõites mootorsõidukiga olles alkoholi tarvitanud, rikkus menetlusalune isik LS-st tulenevaid sätteid tahtlikult, kuna teadis süüteokooseisule vastava asjaolu esinemist ja vähemalt möönas seda. Kohus ei tuvastanud teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. 4 Menetlusalusele isikule E.U-le on kohtuvälise menetleja poolt Liiklusseadus § 224 lg 1 alusel määratud karistuseks rahatrahv 78 trahviühiku ulatuses s.o 312 eurot, mis on üle sanktsiooni keskmise määra (LS § 224 lg 1 rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni). Peale seda Liiklusseadus § 224 lg 3 p 2 alusel E.U-le on määratud lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine 4-ks kuuks, mis on sanktsiooni alammäära lähedane (LS § 224 lg 3 p2 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 224 sätestatud süüteo eest kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud). Kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud karistus on põhjendatud. VTMS § 2 kohaselt, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse eesmärk on mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta õiguskorda. Kindlasti ei saa olla iseenesest karistamise eesmärgiks riigi tahe anda märku, et teatud õigusrikkumiste toimepanijad saavad karmi karistuse, arvestamata eripreventiivset aspekti. Karistuse üldpreventiivne eesmärk on täidetud, kui isikutel on teadmine, et teole võib järgneda karistus ning karistust sätestava õigusnormi olemasolu ja kohaldamine veenvad inimesi selles, et kehtib vastav käitumisnorm ja see tegu väärib hukkamõistu. Karistuse mõistmisel tuleb samuti lähtuda eripreventiivsest eesmärgist. Arvestades seda, et Liiklusseaduse § 224 lg 1 sanktsioon näeb ette võimalust kohaldada põhikaristusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või juhtimisõiguse äravõtmist kuni kuue kuuni ning Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 2 näeb ette võimalust kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni siis korduvalt toimepandud õigusrikkumise puhul üle sanktsiooni keskmise määra põhikaristuse määramine ja sanktsiooni alammäära lähedases määras lisakaristuse määramine on igati põhjendatud. Kohus leiab, et tööle jõudmiseks mootorsõiduki kasutamine ei vähenda menetlusaluse isiku süüd toimepandud väärteos ega välista vastutust. Riigikohus on enda lahendis 3-1-1-26-10 p 7.3 väljendanud seisukoha seoses juhtimisõiguse vajadusega töökohal - “ Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et kuigi üldiselt võib nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest

§ 50

lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik on enda käitumisega selgelt näidanud, et varasemalt määratud karistused ei täitnud enda eesmärki, seega antud juhul on põhjendatud rangema karistuse määramine ja juhtimisõiguse äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi 5 saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Kohtu hinnangul on E.U püsivalt hoolimatu käitumismuster, millest annavad tunnistust tema arvukad väärteokaristused, mis ei ole mõjutanud teda seaduskuulekalt käituma. Karistusregistri teatise kohaselt on E.U varem korduvalt, 11 korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest muuhulgas 1-l korral joobes juhtimise eest. Rahatrahvid on enamjaolt tasutud. See näitabki, et rahatrahvide tasumisega ei ole E.U raskusi ja trahv kui karistus ei mõjuta teda enam niivõrd tõsiselt, et ta hakkaks uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Lisakaristusena, juhtimisõiguse äravõtmise näol, on ta karistatud 1-l korral 3- ks kuuks. Kohus leiab, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on iseenesest põhjendatud, sest Karistusregistri teatisest nähtub, et varasemad rahatrahvid ei ole E.U-le piisavat mõju avaldanud. Juhtimisõiguse äravõtmine võib panna ta hoiduma liiklusalaste tegude toimepanemisest. Üksnes rahatrahvi kohaldamine E.U puhul enam ilmselt ei piisa. Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 2 näeb ette võimalust kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni siis korduvalt toimepandud õigusrikkumise puhul üle sanktsiooni keskmise määra põhikaristuse määramine ja sanktsiooni alammäära lähedases määras lisakaristuse määramine on igati põhjendatud. Vastavalt LS § 224 lg 3 p 2 sätetele võib kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Isikule on määratud juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks, mis on alammäära lähedane. E.U, vaatamata varasemale korduvale karistamisele liiklusseaduse rikkumisega seotud süütegude eest, ei ole neist vajalikke järeldusi teinud, millest nähtub tema ükskõiksus ja hoolimatus nii enese kui kaasliiklejate suhtes, mistõttu temalt juhtimise õiguse äravõtmine on avalikkuse huvides ülekaalukam kui E.U-le ajutiselt kujuneda võivad ebamugavused. Kohus leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine ei takista menetlusalusel isikul oma isiklikku elu korraldamast, kuna juhtimisõiguse äravõtmine on suhteliselt lühiajaline, 4 kuud, mil isikul on võimalus oma elu ümber korraldada nii, et ei peaks mootorsõidukit kasutama. Kohus on arvamusel, et juhi vajadus juhtimisõiguse järele seoses perekondlike või tööülesannete täitmisega ei muuda olematuks raske liiklusalase väärteo toimepanemist. Juhtimisõiguse äravõtmise määramine võib talle avaldada täiendavat mõju ja panna ta hoiduma liiklusalaste tegude toimepanemisest. Kohus on seisukohal, et karistuse eesmärgi saavutamiseks võib üksnes juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine mõjutada E.U edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 120, § 132 p 1, § 134, § 135 kohus jättab rahuldamata E.U kaebuse ning muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 21.05.2013 otsuse väärteoasjas 2402,13,000560 millega E.U-le LS §224 lg 1 alusel määrati rahatrahv 78 trahviühiku ulatuses s.o 312 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 4-ks kuuks.

§ 66

lg 2 järgi võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise ositi. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ositi tasutava või ärakantava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat. Kohus peab põhjendatuks E.U-le mõistetud rahatrahvi tasumise tähtaja pikendamist. (allkirjastatud digitaalselt) Loretta Pikma Kohtunik 6