1-13-1312/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-13-1312 Kohtukoosseis Kriminaalasi Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Julia Katškovskaja K.I süüdistuses KarS 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. märtsi 2013.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Prokurör Ringkonnaprokurör Rainer Amur Süüdistatav K.I, ik: xxx, varem karistamata, tõkendit ei kohaldatud Kaitsja Advokaat Henrik Kirsimäe Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-1312 K.I süüdistuses KarS § 424 järgi muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. 1 SÜÜDISTUS:
5. K.I süüdistatakse selles, et tema juhtis 28.05.2011 ajavahemikul 03.17-03.26 Tallinnas aadressil Katusepapi 37 asuva Statoili tankla territooriumil mootorsõidukit Land Rover registreerimismärgiga xxxxxxxx, olles joobeseisundis (alkoholi veres 1.70 mg/g). K.I rikkus LS § 20 lg 3 (
6. juulist
7. a. kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 1) /Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 20 lg 3¹ p 1 (
8. juulist
9. a. kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 4 p 1) /juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi/ nõudeid. K.I pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
10. Maakohus tunnistas K.I süüdi KarS § 424 järgi ja mõistis karistuseks rahalise karistuse 110 päevamäära (päevamäära suurus 23.00 eurot), s.o 2530.00 (kaks tuhat viissada kolmkümmend) eurot. KarS § 66 lg 1 ja lg 3 alusel määras, et rahaline karistus tuleb tasuda ositi 10 (kümne) kuu jooksul, ühes kuus kuulub tasumisele 253.00 (kakssada viiskümmend kolm) eurot. APELLATSIOON:
11. K.I poolt mootorsõiduki juhtimine 28.05.2011 kella ajal 03.17 kuni 03.23 aadressil Katusepapi 37 ei ole leidnud tõendamist. Asitõendi vaatlusprotokollilt (Statoili videosalvestus nr 1 (pump 5)) /tlk 41- 43/ nähtub, et kell 03.17.49 ilmus tankla territooriumile must sõiduk. Et sõidukis oleks olnud apellant, sellelt salvestuselt ei nähtu. Ka puuduvad tunnistaja ütlused selle kohta. Salvestusest nr 2 (pump 6) nähtub vaid, et sõidukit juhtis heleda särgiga isik. Muid väliseid tunnuseid ei ole võimalik selgeks teha. Pelgalt selle pinnalt ei saa järeldada ega lugeda tõendatuks, et sõidukit juhtis apellant. Ka puuduvad muud tõendid, mis kinnitaks või mille alusel saaks järeldada, et apellant oleks olnud mootorsõiduki Land Rover registreerimismärgiga 429 MLO juht tanklasse saabumisel kell 03.17 või et tanklasse sisenedes ei oleks taga istmel II isikut olnud. Kõnealuse sõiduki tagumised klaasid on sedavõrd toonitud, et salvestistelt ei saa sellist apellandi ja tunnistaja M A’i väidetud asjaolu kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal välistada. Kellaaegadel 03.
12. kuni 03.23 ei saanud apellant kohe kindlasti sõidukit juhtida, kuna ta viibis tankla müügisaalis. Seega ei ole apellandile esitatud süüdistus asjakohane ega piisavalt konkreetselt määratletud. Mistõttu ei ole sa talle inkrimineeritava teo raames omistada väidet, et juhtis mootorsõidukit 28.05.2011 ajavahemikul 03.17-03.
13. Maakohtu väide või järeldus, et süüdistatava ja tunnistaja M A ütlustes esinesid olulised vastuolud, ei ole antud juhul asjakohane. Esiteks M A andis ütlusi seoses mootorsõiduki Land Rover registreerimismärgiga xxxxxxxx juhtimisega 28.05.2011 enne kella 03.
14. 2 Teiseks on kuni antud kaebuse esitamiseni vaatlusalustest sündmustest möödunud peaaegu 2 aastat. Seetõttu ei saa ei tunnistajale M.A.-le ega apellandile heita ette, et kui üks neist ei mäleta täpset kella aega ja kumb 27.05.2011 hilisõhtul külla sõitis. Selline seletuste erisus või ebaklapp ei anna alust seada kahtluse alla mõlema isiku poolt vande all antud ütlusi. Kohus on K.I ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seades rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet Esiteks maakohtu sedastatud hinnang, et K.I ütlustes on täheldatav tugev ennastõigustav tendents, ei saa aluseks olla, et kahelda tema ütluste paikapidavuses. K.I ütlusi ei saa nimetada ennastõigustavateks. Ta ei ole oma käitumist kuidagi õigustanud. Apellant on väitnud ja püüdnud oma ütlustega selgitada, et ta pole temale inkrimineeritavat tegu üldse toime pannudki. Teiseks on selline süüalune hoiak tingitud tema veendumusest oma süütusest ja õigusest tugineda süütuse presumptsioonile. Mitte ainult süüalusel ei ole õigus tugineda süütusele enne kui pole tõendatud vastupidist, vaid ka selle printsiibi kõige üldisemas ja laiemas õigusfilosoofilises tähenduses peab kohtunik eeldama süüaluse süütust. Antud juhul on maakohus vaidlusaluses kohtulahendis sisuliselt heitnud apellandile ette, et miks ta ei tunnistanud ennast süüdi. Kolmandaks tuleb võimaliku apellandi poolt antud ütluste maneeriga seonduvalt arvesse võtta, et teatavasti on tegemist võõramaa kodanikuga, kes on pärit teist liiki õigussüsteemiga (üldine õigus) kultuuriruumiga riigist. Seega just sellest ning asjaolust, et inglise keel ei ole alati otsetõlgitav eesti keelde, siis võis maakohtul tekkida tõesti kõnealune, kuid alusetu hinnang apellandi suhtes – ennekõike seetõttu, et tõlgivahendusel antud ütlused ei ole vahetud ega otsesed. Neljandaks on maakohus asunud a priori süüdistavale positsioonile ning on omastanud tunnistaja ütlustele suurema kaalu. Kohus on väljunud oma õigustmõistvast rollist ning erapoolikult võtnud apellandi suhtes hukkamõistva hoiaku, asudes seeläbi täitma riikliku süüdistaja rolli, omamata seaduses tulenevalt sellist õigust selleks ja veel enamgi objektiivseid tõendeid süüdimõistva otsuse tegemiseks. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 05.04.2007 kohtuasjas 3-1-1-4-07 leidnud, et tegemist on süütuse presumptsiooni rikkumisega, kui süüdistatava ütluste usaldusväärsus seatakse kahtluse alla ainuüksi subjektist lähtuvalt. Tunnistaja T R ütlused ei ole veenvad ja nende ütluste pinnalt on võimalik järeldada vaid kõrvaldamata kahtlust K.I süüteo suhtes. Tunnistaja T R ütlused ei ole usaldusväärsed, sest tema kui kogenud turvatöötaja ning ka endise abipolitseinikuna pigem hoiab süütegude toimepanemist, kuid antud juhul on oma ütluste kohaselt võimaldanud kuriteo toimepanemise ent läinud seda kõrvaldama, omades võimalust selle toimepanemine ära hoida. Pigem on elulisel usutav, et tegelikult asuski turvatöötaja ennetavalt K.I juurde koheselt, kui ta sisenes sõidukisse, et takistada tal sõidukiga liikuda. Iga mõistlik isik olekski sellises olukorras nõnda käitunud. Tunnistaja R ilmselt mõistis politsei väljakutsega seoses, et oli alusetult esitanud süüteoteate ning politsei kutsuti välja alusetult, mistõttu pidas ta vajalikuks ultreeritult kajastad tegelike sündmusi. KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. Antud juhul ei ole kõrvaldatud kahtlus, et süüdistatav ei juhtinud sõidukit joobes olekus pärast tanklast väljumist. 3 Mootorsõiduki juhtimine tema poolt pole leidnud tõendamist. Isegi kui lugeda tunnistaja R ütlused usutavaks, siis tema ei näinud, et süüdistatav juhtis sõidukit. Eeltoodust johtuvalt leiab apellant, et maakohus on vaidlusalust kohtuotsust tehes tõlgendanud vääralt tehiolusid aegruumis ning hinnanud vääralt asjas kogutud tõendeid, mistõttu ei ole apellandi süüline käitumine tõendatud ning vaidlusalune kohtulahend pole seaduslik ja kuulub tühistamisele. Kaitsja palub võtta apellatsioonkaebus menetlusse, tühistada Harju Maakohtu 19.03.2013 kohtuotsus ja mõista välja apellandi kasuks tema kantud menetlusekulud. PROKURÖRI SEISUKOHAD:
15. Tutvunud K.I kaitsja apellatsiooniga, leiab prokurör, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 leidnud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikast tuleneb seisukoht, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-8500 nähtub, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Harju Maakohus on K.I süüditunnistamisel teinud kindlaks, et tegu (joobes juhtimine), mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav K.I ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s
16. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Kohus on hinnanud tunnistajate ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust ning on veenvalt põhjendanud, miks ta jättis kõrvale süüdistatava ja tunnistaja M A’i ütlused. Seega on K.I süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Prokuröri hinnangul ei ole maakohus rikkunud süütuse presumptsiooni. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse ei seadnud maakohus kahtluse alla vaid subjektist lähtuvalt, vaid hindas kõiki tõendeid nende kogumis s.h videosalvestusel, helisalvestusel nähtul ja tunnistajate ütlustel. Prokurör leiab, et Harju Maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Prokurör nõustub täielikult maakohtu otsusega ja otsuses välja toodud põhistustega, mistõttu leiab, et K.I kaitsja Henrik Kirsimäe apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
17. Kriminaalkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni ja esitatud vastuväidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsiooni alusel tühistamisele ei kuulu. 4 Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et kuigi apellatsioonis on taotletud maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemise osas pole mingit taotlust esitatud, on apellatsiooni sisust võimalik järeldada, et taotluseks on ringkonnakohtu poolt õigeksmõistva otsuse tegemine. Tulenevalt apellatsiooni sisust peab kolleegium vajalikuks märkida, et kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on küll õigus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtust erineva hinnang kuid seda üksnes juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuses toodud seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei kummuta otsuses esitatud põhjendusi süüdistatava käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. Maakohtu otsus rajaneb kohtus vahetult uuritud tõenditel ja kohus on KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestatu kohaselt hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mille kujunemine on piisavalt jälgitav. Seejuures on kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga esitatud otsuses ka põhjendus, milliseid tõendeid ja miks ei lugenud kohus usaldusväärseteks. Maakohus on ringkonnakohtu arvates olnud tõendite hindamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 antud õigusega vajalikuks kõiki otsuse põhiosas toodud asjaolusid korrata. Tõendite hindamise osas märgib kolleegium vaid järgmist. Kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust. Seega ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Eriti aga on tõendiallika usaldusväärsusele hinnangu andmine oluline juhul, kui erinevate isikute poolt antud ütlused pole riimuvad või on lausa vastuolulised. Antud juhul ongi kohus andnud hinnangu isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele ja seejuures ka ütluste elulisele usutavusele. Kolleegiumi seisukohalt asjaolu, et tõendite kogumile hinnangu andmisel, tõendeid omavahel kõrvutades, on maakohus leidnud, et süüdistatava ütlused on ennastõigustavad ja M.Ai ütlused ebausaldusväärsed, ei anna alust järelduseks, et kohus on olnud süülise hoiakuga või andnud tunnistaja T.R ütlustele suurema kaalu. Apellatsioonis on, viidates asitõendi vaatlusprotokollile, milles on avatud Tallinnas Katusepapi 37 Statoili videosalvestustest nähtu, tõdetud, et kell 03.17.49 ilmub tankla territooriumile must sõiduk, mida juhtis heleda särgiga isik. Kõrvalistmel autos kedagi ei ole. Maakohus on kohtuistungil vaatlusprotokollile lisaks vahetult uurinud ka videosalvestust ning on süüdistatava ja tunnistaja M.Ai ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel toetunud ka teabetalletuselt nähtule. Kohtukolleegium, leiab, et apellatsiooni väited ei kummuta maakohtu põhistatud järeldust sellest, et vaatlusprotokollis märgitu ja teabetalletuselt nähtu annab aluse järelduseks, et tanklasse sõitmisel sõiduauto roolis oleva isiku välimus ja riietus, siis eelkõige särk, on sarnane poodi astunud süüdistataval seljas olevaga ja seda ka detailis, et särgi varrukad on üles keeratud täiesti ühte moodi, mis omakorda seab kahtluse alla süüdistatava ja tunnistaja M.Ai ütluste usaldusväärsuse sellest, et autoroolis oli tunnistaja, süüdistatav aga istus hoopis tagaistmel. 5 Tõendiallika usaldusväärsusele hinnangu andmisel on tunnistaja M.Ai ütluste ebausaldusväärsuseks hindamise üheks aluseks tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste ja kohtuistungil antud ütluste erinevus temal seljas olnud riietuse osas. Nimelt 2012 aastal pole ta mäletanud mis tal seljas oli, kuid kohtulikul uurimisel 2013 aastal antud ütluste kohaselt ta mäletab, et oli seljas hele riietus. Samuti oli kohus õigustatud arvestama süüdistatava ja tunnistaja M.Ai ütluste lahknevusega nende käitumisest ja sündmustest pärast Statoili jaama jõudmist. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et pole alust seada kahtluse alla tunnistaja T.R poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsust. Apellatsioonis esitatud väited nende ebausaldusväärsusest on paljasõnalised ning oletuslikud ega lükka mingilgi määral ümber maakohtu sellekohaseid põhjendusi. Samuti on arusaamatu apellatsiooni väide, et T.R ütlusest on võimalik tuletada võimalik kahtlus apellandi suhtes. Sellised võimalikud tuletatavad võimalikud kahtlused on apellandid põhistanud Riigikohtu lahenditega, mis aga kolleegiumi veendumuse kohaselt ei sea mingilgi määral kahtluse alla tunnistaja poolt antud ühetaoliste ja asjakohaste ütluste õigsust. Maakohus on tunnistaja T.R ütlused otsuses esitanud, on andnud nendele hinnangu kooskõlas teiste tõenditega, sealhulgas ka vahetult uuritud helisalvestisega ja vaatlusprotokolliga politseile tehtud kõnest. Kohus on andnud tunnistaja ütlustele hinnangu ka elulise usutavuse seisukohalt ning kolleegium nõustub kohtu järeldusega, et süüdistatav, olles teadlikult alkoholi tarvitanud isikuks, istus Statoili jaamas autorooli ning juhtides sõidukit alustas ka mootorsõidukiga liikumist. Tema ärasõitu takistas aga tunnistaja käitumine, millele süüdistatav reageeris sõiduki peatamisega ning autost väljumisega. Kolleegium leiab, et apellatsiooni pinnal pole tuvastatavad sellised kõrvaldamata kahtlused süüdistusversiooni paikapidavusest, mida saaks ja peaks süüdistatava kasuks tõlgendama. Süüdistuses on kuriteo toimepanemise ajavahemikuks märgitud 03.17 kuni 03.
18. Apellatsioonis on leitud, et esitatud süüdistus pole asjakohane ega piisavalt konkreetselt määratletud kuna 03.18 kuni 3.23 asub süüdistatav müügisaalis. Kolleegium vastupidiselt ülaltoodud väitele leiab, et süüdistuses esitatud ajavahemiku konkreetsusele etteheidete tegemine on ära toodud ajavahemikku silmas pidades täiesti ainetu. Riigikohus on oma korduvates lahendites ( nt 3-1-1-76-11) sedastanud, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Antud juhul on tegevus määratletud minutitega, mistõttu on süüdistatava kaitseõigus igati tagatud. Maakohus on põhistatult lugenud tõendatuks ka K.I 28.05.2011 joobeseisundi ning apellatsioonis ei ole nimetatud koosseisulist objektiivset tunnust vaidlustatud. Kolleegium nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldustega, ega pea vajalikus nimetatud põhistust korrata. Ülaltoodus alusel kolleegium leiab, et K.I õigeksmõistmiseks seaduslikud alused puuduvad. Mõistetud karistuse ebaseaduslikkuse osas pole apellatsioonis viiteid tehtud. Maakohus on mõistnud süüdlasele karistuseks KarS § 424 sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise 6 karistuse, rahalise karistuse. Mõistetud karistusliiki ja määra on piisava selgusega ka põhjendatud. Kolleegium leiab, et karistus on kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga ning kõiki karistust kergendavaid asjaolusid on maakohus juba arvestanud. Samuti on maakohus kohaldanud KarS § 66 sätteid, mis veelgi kergendab süüdistatava olukorda. Kohus on ka põhistanud miks pole võimalik süüdistatava suhtes kohaldada lisakaristust. Kolleegium, võttes aluseks juba maakohtu otsuses kajastamist leidnud Riigikohtu lahendites väljendatu, nõustub maakohtu järeldusega sellest, et kuna K.I pole Eesti Vabariigis kehtivat mootorsõiduki juhtimisõigust, pole temalt võimalik ka mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta. Kuna ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu süüdimõistvat otsust ega mõistnud K.I õigeks, ei kuulu rahuldamisele ka apellatsioonis esitatud taotlus menetluskulude hüvitamiseks.
19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
20. märtsi 2013 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Ivi Kesküla Meelika Aava Julia Katškovskaja 7