4-13-1568/11

Väärteoasi nr.4-13-1568 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse kuupäev Otsuse teinud kohus 16.04.2013.a. Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Sekretär Tõlk Aime Ivanson Maire Viksi Anneli Helmann Vaidlustatud lahend Põhja Prefektuuri KKB LMT 19.02.2013.a. otsus väärteoasjas nr. 2316,13,000837 G.H karistamises LS § 224 lg 2 järgi Kaebuse esitanud isik G.H, isikukood xxx, Elukoht XXX Töökoht puudub Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja G.H kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri – esindaja Hannes Küünarpuu LÕPPOSA Tühistada Põhja Prefektuuri KKB LMT 19.02.2013.a. G.H suhtes tehtud otsus väärteoasjas nr. 2316,13,000837 osaliselt karistuse osas ja teha uus otsus, kergendades karistust: 1)Mõista G.H-le lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 4 kuuks. 2)Rahatrahvi osas jätta otsus muutmata. 3)KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi 12 kuu jooksul, kusjuures 11 kuus tasuda igakuuliselt 71.66 eurot ja ühes kuus 71.74 eurot. Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantselei kaudu kohtumenetluse pooltele kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale kirjalikult teatada seitsme päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Kaevatav otsus G.H karistati LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 215 trahviühikut ehk 860 eurot ja juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selle eest, et tema 31.01.2013.a. kella 01:11 ajal Tallinnas Vilmsi tänaval juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,81+-0,07 mg. Kaebuse sisu Kaebaja taotleb kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse kergendamist – rahatrahvi vähendamist, rahatrahvi maksmise võimaldamist ositi ühe aasta jooksul ja juhtimisõiguse allesjätmist. Selgitab, et tund enne sõiduki juhtima asumist jõi ühe purgi kanget õlut ja oli veendunud, et alkohol on tema organismist juba selleks ajaks väljunud, kuid ei arvestanud asjaoluga, et tal on ainevahetushaigus. Tema tulevane töö on seotud mootorsõiduki juhtimisega, millest omakorda sõltub ka tema uue perekonna ja esimesest abielust sündinud lapse üldine heaolu. Kohtu seisukoht Kohtumenetluses puudub vaidlus sellest, et G.H juhtis 31.01.2013.a kell 01:11 Tallinnas J. Vilmsi tänaval mootorsõidukit Jeep Cherokee reg.märgiga XXX juhile keelatud seisundis, rikkudes LS § 69 lg 5 nõudeid. Seda asjaolu tõendavad nii kaebuse esitaja ütlused, kui ka väärteotoimikus olevad protokollid joobe tuvastamise kohta. Vastavalt indikaatorvahendi kasutamise protokollile tuvastati G.H 31.01.2013.a kell 01:11 indikaatorvahendit kasutades alkoholijoove. Vastavalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile kasutati G.H joobeseisundi kindlakstegemiseks 31.01.2013.a kell 01:32-01:35 ka tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF – 0036, mille lugem oli 0,81 mg/l, laiendmääramatus 0,07 mg/l, mistõttu oli G.H väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,74 mg /l. Väärteotoimikus on ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati G.H sõiduki juhtimiselt alates 31.01.2013.a kell 01:11 kuni asjaolude äralangemiseni, kuna tema kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära või ta on joobeseisundis. Seega on tuvastatud väärteo toimepanemine G.H poolt ning tema tegevus vastab liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemisele, sest selle sätte kohaselt saab vastutusele võtta mootorsõiduki juhti, kes juhib mootorsõidukit seisundis, kui tema poolt väljahingatavas ühes liitris õhus on alkoholi sisaldus 0,25 - 0,74 mg. Lisaks objektiivsele teokoosseisule sisaldub G.H teos ka nõutav subjektiivne koosseis. Kaebuse esitaja on avaldanud, et üks tund enne sõitma asumist jõi purgi kanget õlut ja ta oli veendunud, et alkohol on tema organismist juba selleks ajaks väljunud. Kuivõrd menetlusalune isik viis end alkoholi tarbides tahtlikult sellisesse seisundisse, mis välistab mootorsõiduki juhtimise ning ei veendunud seejärel piisava hoolsusega oma kainuses, vaatamata ka asjaolule, et ta oli teadlik oma ainevahetushäirest, on kaebaja poolt õigusrikkumine toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Isik pidas võimalikuks juhtima asudes tema organismis alkoholi olemasolu, kuid suhtus sellesse ükskõikselt. G.H käitumises teo õigusvastasust ja tema süüd välistavaid asjaolusid ei ilmne ning kohus ei ole asja läbi vaatamisel ka tuvastanud, et kohtuväline menetleja oleks rikkunud kaebuse esitaja suhtes väärteomenetlusõigust. Seega on G.H rikkunud LS § 69 lg 5 nõudeid (mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem) ning tema poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. LS § 224 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. 2 Kohtuväline menetleja karistas G.H LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 215 trahviühiku ulatuses, s.o 860 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 järgi võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus kuueks kuuks. Seega on kohtuväline menetleja karistanud G.H põhikaristuse osas üle sanktsiooni keskmise määra, lisakaristuse osas keskmises määras. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole. Vastulauses esitatud taotluse mitte kohaldada karistusena juhtimisõiguse äravõtmist, jättis kohtuväline menetleja rahuldamata. Kohtumenetluse käigus jäi kaebuse esitaja osaliselt oma nõude juurde- palub võimaldada mõistetud põhikaristus tasuda ositi ühe aasta jooksul ja juhtimisõiguse allesjätmist, loobub põhikaristuse, s.o rahatrahvi vähendamisest. Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tegemist on maksimaalse alkoholi kogusega, mille puhul toimub karistamine väärteo korras, edasi oleks olnud juba kriminaalne kogus. Karistus on mõistetud keskmises määras. Kohus, kuulanud kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja seisukohad ning hinnanud antud asjas kogutud tõendeid, leiab, et kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. lllVastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Arvestades, et mootorsõiduki juhtimisega lubatud alkoholi piirmäära ületades paneb isik toime enamohtliku väärteo, tegu on äärmiselt taunitav ning vajab intensiivset karistusõiguslikku sekkumist, peab kohus põhjendatuks kohtuvälise menetleja otsust karistada G.H üld-ja eripreventiivset eesmärki silmas pidades nii põhi - kui lisakaristusega. G.H juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,74 mg/l, mis on LS § 224 lg sätestatud piirmäära maksimum. See tingib karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni maksimummäära lähedasena. Menetlusaluse isiku sõnade kohaselt jõi ta üks tund enne sõitmise alustamist ühe purgi kanget õlut. Ta tunnistas, et ta maks on haige, mida kinnitab ka kohtule esitatud arstitõend. Seega oli ta teadlik alkoholi tarvitamisest, selle kogusest ja oma tervislikust olukorrast. Isik, kes asub pärast alkoholi tarvitamist sõidukit juhtima, ei peaks toetuma üksnes enda oletuslikule arusaamale võimaliku joobeseisundi puudumise kohta, vaid astuma aktiivseid samme, et tema käitumine oleks ta tegelikkuses liikluskorda arvestav, muretsedes selleks nt alkomeetri või tõesti hoiduma mootorsõiduki juhtimisest piisavalt pika ajavahemiku jooksul. Seda enam, et kaebuse esitaja oli väärteo toimepanemise ajal teadlik tal olevast ainevahetushäirest, mille tõttu alkoholi mõju kestab tema organismis kauem. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste kui ka juhi kohustuste täitmist. Ohtu kujutavad aga endast juhid, kes ei pea nende kohustuste täitmist vajalikuks. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt üks tund peale ühe kange õlle tarvitamist oli sõiduki juhtimiselt kinnipeetud G.H väljahingatavas õhus endiselt alkoholi ja seda 0,74 mg /l. Kui isik peab end sellises seisundis kaineks, kujutab ta juba oma mõttelaadilt ohtu ja näitab tema suhtumisest sellesse. Kui ta aga sellises seisundis asub autot juhtima, muutub ka temast tulenev oht reaalseks. Seetõttu on oluliseks põhikaristuse määra ja lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. 3 Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt ei ole kaebuse esitajat varem väärteokorras karistatud, sellest tulenevalt ei saa väita, et G.H mootorsõiduki juhina oleks liikluses niivõrd ohtlik ning teisi ja ennast ohustav, et tema liiklusest kõrvaldamine niivõrd pikaks ajaks kui seda on 6 kuud, oleks hädavajalik, mõjutamaks teda seeläbi õiguskuulekale käitumisele. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et mootorsõiduki joobes juhtimisega paneb isik toime enamohtliku väärteo ning tegu on äärmiselt taunitav. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on maksimaalne. G.H on küll oma rikkumist tunnistanud ja kohtule esitatud kaebuses tehtut kahetsenud, kuid ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole põhikaristuse vähendamine põhjendatud. On oluline, et isik ka tegelikult tunnetaks oma vastutust liikluses osalejana ning saaks aru oma teo keelatusest. Eeltoodu alusel nõustub kohus kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi suurusega. Kohtuistungil selgitas G.H, et tema igapäevases töös on juhtimisõiguse olemasolu vajalik ning vastava õiguse äravõtmisega ei ole tal võimalik hooldada suvekuudel Maardu linna purskkaeve. Töökohast sõltub ka tema uue perekonna ja esimesest abielust sündinud lapse üldine heaolu ning eluasemelaenu tagasimaksmine. Seonduvalt lisakaristusega leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud. G.H osales teadlikult liikluses mootorsõiduki juhina joobeseisundis, s.o. iseendale ja teistele liiklejatele ohtlikus seisundis. Seetõttu on sellise isiku liiklusest kõrvaldamiseks lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamine õigustatud. Isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte aga lootma, et rikkumisi kas ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kui isik otsustab valida käitumisviisi, millega seab ohtu nii enda kui kaasliiklejate turvalisuse ning riskib juhtimisõigusest ajutise ilmajäämisega, tuleb tal taluda sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele. Karistuse eesmärgiks ongi mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka õiguskorda, mille alla kuulub ka liikluskord. Pere eest hoolitsemise kohustus ja töötamine juhtimisõigust nõudval töökohal ei kaalu üles vajadust kaitsta teiste liiklejate elu, tervist ja vara alkoholijoobes juhtide eest. Arvestades asjaoluga, et menetlusalune isik ei ole varem väärteokorras karistatud ning määratud rahatrahvi suurus oli üle sanktsiooni keskmise, peab kohus võimalikuks vähendada lisakaristust ja võtta ära mootorsõiduki juhtimisõigus neljaks kuuks. KarS § 66 lg 2 järgi võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Arvestades, et G.H maksab elatist ja tasub eluasemelaenu ning tema sissetulek ei ole piisav rahatrahvi koheseks tasumiseks, peab kohus G.H taotlust trahvi 12 kuu jooksul ositi tasumise määramiseks põhjendatuks. Eeltoodu alusel rahuldab kohus kaebuse esitaja taotluse ning tühistab Põhja Prefektuuri KKB liiklusmenetlustalituse 19.02.2013.a otsuse väärteoasjas 2316,13,000837 osaliselt karistuse osas ja teeb uue otsuse, millega kergendab G.H-le mõistetud karistust lisakaristuse osas, mõistes LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise äravõtmise 4 kuuks. Samuti võimaldab rahatrahvi tasuda ositi 12 kuu jooksul. Kohus juhindub V™S § 132 p. 2. 4 Kassatsiooniteate esitamise korral on motiveeritud otsus Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantselei kaudu kättesaadav alates 03.05.2013.a. Kohtunik 5