lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus Menetlusest osa võtnud isikud RESOLUTSIOON Menetlusalune isik: Z.I, ik XXX, elukoht: xxx V™S § 120 korras 1. Jätta Z.I kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 04.10.2012 otsusele nr 2303,12,000607 Z.I karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 04.10.2012 otsus nr 2303,12,000607 Z.I karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 16.09.2012 kell 10.38 Lootsi 13 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,66 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotleti vaidlustatud otsuse tühistamist lisakaristuse osas või siis lisakaristuse kohaldamist mitte pikemaks tähtajaks kui 3 kuud. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamist põhjendanud sellega, et nii suures ulatuses alkoholipiirmäära ületavas seisundis on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi, kuivõrd sellises seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Samuti põhjendatakse lisakaristuse kohaldamist senise karistuspraktikaga. Kaebuse esitaja ei soovi oma tegu eitada ja soovib avaldada siirast kahetsust ning on teinud vajalikud järeldused. Kaebuse esitaja istus rooli üksnes seetõttu, et isik, kellel kaebuse esitaja oli palunud sadamasse vastu tulla ning rooli asuda, vedas kaebuse esitajat alt. Sellegi poolest leiab kaebuse esitaja, et lisakaristuse määramine või selle määr on liialt range. Kaebuse esitajale jääb selgusetuks millistel kaalutlustel jõudis kohtuväline menetleja järeldusele, et kaebuse esitaja suhtes on vaja kohaldada lisakaristust keskmises määras LS § 224 lg 3 p 1 mõttes. Kohtuvälise menetleja lahend peab vastama oma sisult kohtu poolt tehtavale lahendile ja olema seega ka karistuse määra osas jälgitav ning viitamisest karistuspraktikale ei piisa. Kaebuse esitajale tundub, et kohtuväline menetleja on määranud lisakaristuse masinlikult, mis senise kohtupraktika kohaselt on lubamatu ning mis võib kaasa tuua sellise lisakaristuse automaatse tühistamise. Kaebuse esitaja toob lisaks varasemate süüdimõistmiste puudumisele esile ka selle, et kaebuse esitaja ei pannud samaaegselt toime teisi liiklusalaseid väärtegusid. Kaalutlusi esitamata pidanuks kohtuväline menetleja jätma lisakaristuse määramata või kaebuses esitatud nõuet ja selle põhjendusi arvestades pidanuks määrama lisakaristuse alammääras. Seoses kohtuvälise menetleja viitega kehtivale karistuspraktikale soovib kaebuse esitaja osundada ka sellele, et Riigikohtu poolt kujundatud karistuspraktika kohaselt tuleb üldjuhul lisakaristus määrata ja juhtimisõigus ära võtta korduvalt alkoholijoobes mootorsõidukit juhtinud isikutelt. Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisukoha kaebusele ja leidis, et jääb otsuses toodud seisukohtade juurde ja palub jätta kaebus rahuldamata. Menetlusalune isik pani toime enamohtliku väärteo. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mootorsõiduki juhtimine juhile keelatud seisundis on enamohtlik liiklusalane rikkumine ning see omakorda tingib karistuse ranguse. Kohtuväline menetleja kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Kohtuväline menetleja on karistuse valikul lähtunud ka võimalusest, et määratud karistus sunniks isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (3-11-99-09, 3-1-1-76-07) on osundatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. Lisaks eeltoodule tuleb kohtuvälisel menetlejal karistuse määramisel arvestada ka 2 õiguskorra kaitsmise huvidega ning kohtuvälise menetleja arvates kuulub sinna ka liikluskord. Liikluses on aga suurimaks ohuallikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil kohustus enne sõitma asumist veenduda oma tervisliku seisundi lubatavuses mootorsõiduki juhtimisel. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et Z.I veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on ennast viinud seisundisse, mis on juhile keelatud ja sellele vaatamata eeldas iseendale hinnangu andmisel, et tema tervislik seisund võimaldab tal mootorsõidukit juhtida, jättes selles aktiivse tegevuse kaudu veendumata. Selline käitumine näitab kaebuse esitaja ilmselget üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse. Seetõttu on oluliseks karistuse määra valiku puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada üksnes siis kui ohtlik juht liiklusest kõrvaldatakse. Juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusreeglite ja liiklusseaduse tundmine, seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nende nõuete rikkumise eest. Kaebaja seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitaja on end ise teadlikult ja tahtlikult viinud sellisesse seisundisse ning teadvalt ja tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimine on keelatud nii tema enda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Seetõttu leiab kohtuväline menetleja, et Z.I-le on määratud õiglane ja proportsionaalne karistus ning lisakaristuse kohaldamine kaebuse esitaja suhtes on põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoasja materjalides leiduva Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt kasutati kaebuse esitaja seisundi kindlakstegemisel alkomeetrit Lion Intoxilyzer 8000 nr 80005388, millist mõõtevahendit on taadeldud ja mille kohta on väljastatud taatlemistunnistus TTRC-12-00059. Alkomeetri väljatrükist võib järeldada, et alkomeetrit on kasutatud vastavat mõõtemetoodikat ja mõõtetulemuste töötlemise nõudeid järgides ning mõõtmist on teostanud pädev mõõtja. Seega on mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt aluseks väärteomenetluses karistuse määramisel. Alkomeetri kasutamise protokolli ja väljatrüki kohaselt on laiendmääramatust arvestades loetud mõõtetulemuseks 0,61 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Nimetatud dokumentidest nähtuvalt on alkoholisisaldust mõõdetud Z.I, kes on seda oma allkirjaga kinnitanud ning väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei ole Z.I kogu väärteomenetluse kestel mõõtetulemust vaidlustanud. Kuivõrd kaebuse esitajale on antud mootorsõiduki juhtimisõigus, siis on kaebuse esitaja teadlik sellest, et kehtiva liiklusseaduse LS § 224 lg 2 sätete kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Samuti on kaebuse esitaja teadlik sellest, et sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega teadis kaebuse esitaja väärtegu toime pannes, et tema suhtes võib kohaldada kõiki eelmärgitud karistusviise. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses,
lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 3 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras ja lisakaristust kohaldati ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on üle keskmise ja seda süüd võib hinnata suhteliselt suureks. See aga omakorda tingib karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid tuvastanud. Seega süü suurust arvestades tuleks karistus määrata ettenähtud sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületavana ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumine ei mõjuta seetõttu ka süü suurusest tulenevat karistust. Kogu väärteomenetluse kestel ei ole menetlusalune isik pidanud vajalikuks ütlusi anda ning väärteoprotokolli on menetlusalune isik märkinud, et soovib lahendit saada elektronposti aadressile. Esimene põhjendus juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimise kohta on esitatud alles kaebuses ning selle põhjenduse kohaselt saabus kaebuse esitaja sadamasse ning sõidukit asus juhtima seetõttu, et isik, kellel kaebuse esitaja oli palunud sadamasse vastu tulla ja sõidukit juhtima asuda ning kellega kaebuse esitaja arvestas, vedas teda alt. Seejuures ei ole kaebuses nimetatud isikut, kes pidanuks sadamasse vastu tulema ja ei ole ka lahti mõtestatud väljendit „vedas teda alt“. Kirjalikku menetlust taotledes välistas aga kaebuse esitaja ka selle versiooni kontrollimise võimaluse. Seega tuleks kaebuses esitatud põhjendusse suhtuda kriitiliselt ning pidada seda põhjendust paljasõnaliseks ja süüteo toimepanemist õigustavaks väiteks. Samas saanuks autoga laevalt maha sõita vaid isik, kes autoga laevale on tulnud ning juhtimise saaks üle võtta alles sadama territooriumilt väljumise järel. Seega pidi kaebuse esitaja juhile keelatud seisundis sõidukit juhtima asuma juba laevas sõltumata sellest, kas keegi tuleb vastu või mitte. Kuivõrd kaebuses esitatud versioonist võiks järeldada, et keegi pidi kaebuse esitajale vastu tulema ja sõidukit juhtima asuma, siis saab järeldada, et kaebuse esitaja plaaniski alkoholi tarvitama hakata ning isegi juhul, kui asendusjuhti ei tulnud, asus ta juhile keelatud seisundis sõidukit juhtima soovitud sihtpunkti suunas ega plaaninudki sõidukit sadama territooriumile jätta et hoiduda väärteo toimepanemisest. Seega tegutses kaebuse esitaja väärteo toimepanemisel teadlikult ja kavatsusega väärtegu toime panna. Kohus leiab, et taoline suhtumine juhi kohustustesse ja liiklusohutusse näitab üheselt kaebuse esitaja teadlikku ohtlikku käitumist liikluses ning sellisest suhtumisest saab järeldada, et kaebuse esitaja on liikluses ohtlik. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on aga kaebuse esitajat varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest nii rahatrahvide kui ka lühiajalise lisakaristusega. Taoline asjaolu aga ei takistanud kaebuse esitajat toime panemast uut ohtlikku liiklusalast väärtegu teadmisega, et tema suhtes võidakse uuesti kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Eelmärgitud varasem karistus, millele lisandus ja lühiajaline juhtimisõiguse äravõtmine ei ole seega oma eesmärki täitnud ning kaebuse esitaja pani toime eelmistega võrreldes veelgi ohtlikuma liiklusalase väärteo. Seega pelgalt rahaline mõjutamine on ennast ammendanud ja kaebuse esitaja kui ohtliku liikleja suhtes tuleb kohaldada ka teistsugust karistuse liiki, mis sunniks kaebuse esitajat edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Juhtimisõiguse saanud juhilt eeldatakse juhi kohustuste täitmist ning muude kohustuste hulgas on juhil kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja kaebuses toodud õigustusest saab järeldada, et menetlusalune oli alkoholi tarvitamise järgselt veendunud selles, et ta on seisundis, milline on juhile keelatud ja sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida, pidades täiesti tähtsusetuks teiste liiklejate elu ja tervist. Seetõttu on oluliseks põhi- ja 4 lisakaristuse kohaldamise ja määra puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise suurt määra, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, kaebuse esitaja suhtes varem kohaldatud karistuste liike ja määrasid ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristuse kohaldamine ettenähtud sanktsiooni keskmises määras täielikult põhjendatud. Kaebuse esitaja ei ole määratud põhikaristust vaidlustanud, kuid on leidnud, et otsus tuleks tühistada lisakaristuse kohaldamise või siis kohaldatud lisakaristuse määra osas, tehes viite ka Riigikohtu lahendile, jättes lahendi täpsustamata. Mis puudutab kaebuses esitatud väidet, et Riigikohtu lahendi kohaselt tuleks juhtimisõigus ära võtta vaid isikutelt, kes on korduvalt juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes, siis peab kohus vajalikuks märkida, et viidatud sisuga viimane Riigikohtu lahend on aastast 2007 ja käsitles isiku suhtes lisakaristuse kohaldamist KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest. Seejuures täitis KarS § 424 sätestatud kuriteokoosseisu kuni 01.07.2009 selline isiku käitumine, kui isik pani toime vähemalt kaks süütegu, mis käesoleval ajal on hinnatavad LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteona. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse viide Riigikohtu lahendile ei ole kohane ning kohus peab lisakaristuse kohaldamise vajalikkust sisustada inkrimineeritud teo iseloomuga, sellest teost tuleneva ohuga, süüdlase süü suurusega, tema varasema käitumisega liikluses ja varem tema suhtes kohaldatud karistuste liikide ja määradega. Antud juhul on kaebuse esitajat juba liiklusalase väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse lühiajalise äravõtmisega karistatud ning see ei ole oodatud tulemust andnud. Arvestades aga kaebuse esitaja süüteo iseloomu, siis on tegemist sisuliselt massiliselt toime pandava süüteo liigiga ning lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt, milline ei ole tõlgendatav ainult Riigikohtu selgituste, vaid ka alama astme kohtu praktikaga, kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusalune isik esitanud tõendeid, et tema puhul on tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kohus leiab, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu. Kaebuse esitaja käitumine liikluses kujutab endas otsest ohtu nii kaebuse esitajale endale kui ka teistele liiklejatele, kes ei oska kaebuse esitajast tulenevat ohtu nende elule, tervisele ja varale oodata ning kaebuse esitanud isiku käitumine näitab üheselt üleolevat ja hoolimatut suhtumist teistesse liiklejatesse. Selline ohtlik juht tuleb aga liiklusest eemaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristus tähtajaga vaid kuus kuud, mis on ettenähtud sanktsiooni keskmine määr. Kohus leiab, et arvestades kaebuse esitaja süü suurust, mis eelkõige tuleneb tuvastatud alkoholisisaldusest kaebuse esitaja organismis, siis on kohtuväline menetleja suhtunud lisakaristuse määra valikul kaebuse esitajasse üsnagi leebelt ning kohtu arvates olnuks ka pikemaajalisem lisakaristuse tähtaeg põhjendatud ja seaduslik. Seega puudub igasugune alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks lisakaristuse kohaldamise osas või lisakaristuse määra vähendamiseks. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.