Menetlusaluse isiku tegu on kvalifitseeritud
29.04.2013 tegi vanemväärteomenetleja Meelis Kaev väärteoasjas otsuse, milles pidas tõendatuks Z.H poolt
lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist ja määras isikule karistusena 10 trahviühikut summas 40 eurot. 28.05.2013 esitas menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Allan Valk kohtule kaebuse nimetatud otsuse peale. KAEBUSE SISU Menetlusalune isik ei ole talle süüksarvatud väärtegu toime pannud. Temaga koos sõidukis olnud reisija xx. xx oli kogu sõidu ajal alati turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Väärteoasja raames ülekuulatud tunnistaja ütlused ei saa menetlusaluse isiku ütlusi ümber lükata. Kaitsja väidab, et politseinikud ei võinud näha, kas reisijal on turvavöö kinnitatud nõuetekohaselt või mitte. Selle väite tõendamiseks on esitatud kaks foto, millest nähtub, et läbi autoklaasi ei ole võimalik tuvastada, kas sõitva auto reisijal on turvavöö peal või mitte, seda enam tagant, sest tagumised klaasid on toonitud. KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID Lk 9-10 esitatud fotodest nähtub, et ristmiku läheduses on sõiduauto xxx, mis on pildistatud tagant ja eespoolt. Fotodest ei nähtu, et reisija kohal viibib reisija. Analüüsides tõendit peab kohus märkima, et kaitsja esitatud tõend ei aita väärteoasja lahendamist. Esitatud fotodest on kohtul võimalik tuvastada üksnes seda, et teatud kohal on ristmik, mis on piisavalt avar, teatud vaatenurga all vaadates ei ole foto pinnal võimalik tuvastada mitte ainult, kas reisijal on turvavööpael või mitte, vaid isegi seda, kas autos on üldse reisijat olemas; sõiduki juht on nähtav ainult eespoolt tehtud fotolt. Samas selgitab kohus, et fototehnika ja inimese silma võime on erinev. Foto kvaliteet sõltub valgustusest ja valgusest, vaatenurgast ja veelgi mitmetest faktoritest. Kohus möönab, et juhul kui turvavööta sõitmist nähti tagant läbi toonitud klaaside, suureneb tunnistajapoolne eksimuse tõenäosus oluliselt. 2 Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik andis ütlusi, et ta sõitis Järveküla teed ja lähenes Järveküla tee - Ehitajate tee ristmikule. Tema reisija xx. xx oli turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud ega teinud seda sõitmise ajal lahti. Menetlusalune isik nägi umbes 100-150 m kauguselt, et Ehitajate tee poolt läheneb ristmikule politseiauto. Pärast ristmiku läbimist oli ta peatatud politsei poolt, kes sõitis tagant. Politsei esitas xx. xx süüdistuse, et too ei olnud turvavööga kinnitatud. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud xx. xx selgitas, et ta oli reisija Z.H autos. Nad sõitsid Järveküla teed, läbisid Järveküla tee- Ehitajate tee ristmiku ja pärast seda Z.H ütles, et vaata meid peatab politsei. Tunnistaja ise ei näinud, kust ja mis hetkel ilmus politseiauto. Tunnistaja väidab, et temal oli kogu sõitmise ajal turvavöö peal, nõuetekohaselt kinnitatud ega ta teinud seda sõitmise ajal lahti. Tunnistaja selgitas, et antud asjas esineva teine tunnistajaga, politseinik xx. xx, on tal ebameeldivad suhted, mis tekkisid isiklikul pinnal. Tunnistaja xx. xx väidab, et tunnistaja xx. xx lubas teda kiusatama hakata ja xx. xx kasutab oma politseiniku positsiooni isikliku kättemaksu teostamiseks. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud politseinik xx xx kinnitas, et 10.04.2013 oli ta koos kadett xx xx patrullis. Tunnistaja oli ise roolis. Neil oli eriülesanne, politseiauto ei olnud politseivärvides. Nad liikusid Ehitajate teed, lähenesid Järveküla tee ristmikule ja peatusid, jäid seisma. Järveküla teel lähenes ristmikule menetlusaluse isiku sõiduk, milles reisija xx. xx ei olnud turvavööga kinnitatud. Menetlusaluse isiku auto sõitis vahetuses läheduses politseiautost. Menetlusaluse isiku auto sõitis aeglaselt politseiautost mööda. Reisija hakkas turvavööd peale panema ja siis, kui menetlusalune isik peatas auto politseimärguande peale, oli reisijal turvavöö kinnitatud. Tunnistaja kinnitas, et xx. xx ta tunneb, ka varasemalt oli ta xx. xx kokku puutunud seoses liiklusjärelevalve teostamisega. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja xx xx selgitas, et ta oli koos xx. xx eriülesande täitmisel Kohtla-Järvel. Nad käisid Kohtla-Nõmmel ja tulid Kohtla-Järvele tagasi, sõitsid Ehitajate teed. xx. xx ütles , et näe reisijal turvavöö on kinnitamata. Ta reageeris xx. xx sõnadele ja nägi, kuidas sõidukis olev reisija hakkas panema turvavöö peale. See ei olnud lihtsalt käega liigutus, mille tähendus oleks mitmeti tõlgendatav, vaid oli seotud turvavöö pealepanemisega.Ta nägi seda vahetuses läheduses – umbes 10 meetri kaugusel. See oli ristmikul, politseiauto oli esiosaga menetlusaluse isiku sõiduki küljele. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et ülalnimetatud tõenditega, peamiselt tunnistajate xx. xx ja xx. xx ütlustega on usaldusväärselt tõendatud asjaolud, et 10.04.2013 päevasel ajal, väärteoprotokolli kohaselt kell 15.11 ( sündmuse aeg ei ole vaidlustatud), juhtis Z.H mootorsõidukit Järveküla tee 16 asuva maja juures ja sõidutas reisijat, mis ei olnud turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Kohus on seisukohal, et tunnistaja xx. xx ja tunnistaja xx. xx ütlustega kogumis on menetlusaluse isiku ja tunnistaja xx. xx väide, et xx. xx oli turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud, kohtuliku arutamise tulemina veenvalt ümber lükatud. Kohus tuletab meelde, et kohtupraktikas on käeolevaks ajaks väljakujunenuid seisukoht, et isik võib olla süüdi tunnistatud ka ainukese süütõendi alusel, peamine, et tõendi usaldusväärsus peab olema hoolikalt kontrollitud, tõend on asetatud konteksti teiste tõendite ja sündmusega tervikuna. Tsitaat RKKKo 3-1-1-94-04: Üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõna3 sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. „. Samas seisukoht on kinnitatud lahendites 3-1-1-109-10, 3-1-1-87-11, 3-1-1-15-12 p 13 tsitaat: „kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11; ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.“ Samas on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et politseiniku ütlus on tõend rikkumise kohta. Ei ole andmeid, et selles osas oleks kohtupraktika üles näidanud muutmise märke. Olles tunnistaja, peab politseinik loobuma menetleja rollist ( RKKKo 3-1-1-29-05). Kohtuistungil avaldas tunnistaja xx. xx, et tunnistaja xx. xx maksab talle kätte isiklikel põhjustel. Sellest tulenevalt võib tekkida kahtlus, kastunnistaja xx. xx võib anda tõele mittevastavad ütlused xx. xx kohta, olles ajendatud isiklikust motiivist. Samal ajal kohus konstateerib, et tunnistaja xx. xx ütluste kohta ei ole kohtule esitatud ühtegi argumenti, miks kohus peal lugema tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Ka kohus ise ei näe selliseid asjaolusid, mille tõttu oleks tunnistaja xx. xx ülesed seotud kahtluse alla. Väiksemad ebaolulised asjaolud, näiteks tunnistaja xx. xx sõnul oli tegemist punase xxx, tegelikult on tumepunane xxx, ei anna alust tunnistaja ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamiseks ega muuda kohtu lõppjäreldust. Tunnistaja xx. xx ütlused ühtivad kokku tunnistaja xx. xx ütlustega põhilistes momentides, et peatudes ristmikul nägid mõlemad tunnistaja menetlusaluse isiku sõ idukit, milles oli reisija, xx. xx nägi, et reisija ei ole turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud, ja tunnistaja xx. xx nägi, et reisija kohal olev turvavöö rippus ja reisija hakkas sõitmise ajal selle peale panema. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku ja tunnistaja xx. xx ütlused et lükka xx. xx ja tunnistaja xx. xx ütlusi nende kogumis. Kaebuses toodud argument, et sõites menetlusaluse isiku sõiduki tagant ei saanud politseinikud näha, kas reisija on turvavööga kinnitatud või mitte, kuna autoklaasid on toonitud, ei oma tähendust, sest kohtuliku arutamise käigus on tunnistajate xx. xx ja xx. xx ütlustega tuvastatud, et politseinikud nägid rikkumise pealt vahetuses läheduses ( menetlusealuse isiku sõiduk oli politseiauto esiosa suhtes parema küljega), jäädes seisma ristmikule, kui menetlusaluse isiku sõiduk sõitis nendest mööda. Samuti ei ole kaebuse tõsiseltvõetavaks argumendiks see (mida üritati tõendada fotodega), et politseinikud ei saa näha rikkumise pealt, kuna kohtule esitatud fotodest on nähtav, et autoklaaside tõttu ei ole võimalik näha, kas turvavöö on peal või mitte. Kohus märgib, et fotole fikseeritud ajahetk ei pruugi olla võrreldav ajavahemikuga, olgu mõõdetava sekundites, mille kestel inimese silm näeb igasugustes rakurssides toimunu pealt ja fikseerib nähtut. Kohus ei näe ühtegi mõistliku põhjust, miks politseinik ei saaks näha, et reisijal on turvavöö lahti, kui sõiduk sõidab politseiautost mööda vahetuses läheduses just reisija küljega, päevasel ajal, madala kiiruse ja hea ilmaga, ja miks autoklaasid peaksid olema siinjuures nii 4 tõsiseks takistuseks. Kaitsja ega menetlusalune isik ei osutanud kohtule ühelegi asjaolule, mille tõttu oleks kohtul võimalik jõuda seisukohale, et ei ole välistatud politseiniku viga. Kohtuliku arutamise käigus üritas kaitsja politseinikest tunnistajatele küsimusi esitades juhtida tähelepanu ka asjaolule, et väärteoprotokolli kohaselt ei ole isikule süüdistus esitatud, et reisijal oli turvavöö lahti, vaid ainult selles, et menetlusalune isik sõidutas reisijat, kes ei olnud kinnitatud turvavööga, selles mõttes, et turvavöö oli siiski kinnitatud aga kuidagi valesti – , kuidas aga valesti- ei ole väärteoprotokollis ehk süüdistuses märgitud. Seega võib järeldada, et kaitsja soovib osutada süüdituse ebakonkreetsusele. Kohus leiab, et süüdistus on konkreetne ja isiku kaitseõigus ei ole sellest tulenevalt rikutud. Kohus märgib, et selline formaalne sõnademäng ei vii kaebajat kaebuse esitamise eesmärginitühistada otsus ja lõpetada väärteomenetlus. Menetlusalusele isikule heideti väärteoprotokollis ette, et ta rikkus
lg 11 p 4 kui sõidutas reisijat, kes ei olnud nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud. Kaitsja loogika järgi, ei ole väärteoprotokolli pinnalt arusaadav, mida rikkus menetlusalune isik, kuna protokollist ei nähtu, et menetlusalusele isikule oleks ette heidetud reisija sõidutamist, kellel ei olnud turvavöö üldse kinnitatud, on võimalik aru saada nii, et turvavöö oli siiski kinnitatud aga mittenõuetekohaselt Kohus selgitab kaitsjale ja menetlusaluse isikule
lg 4 p 4 ja 30 lg 1 sätete tähendust.
lg 1 sätestab, et sõidukis, millel on turvavööd, peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud.
lg 2 sätestab, millal ei pea sõitjal turvavöö olema kinnitatud (ilma sõna ).
lg 11 p 4 sätestab, et juhul on keelatud sõidutada sõitjat, kes ei ole käesoleva seaduse § 30 lõike 1 kohaselt turvavööga kinnitatud ( ilma sõna )… , kui tegemist ei ole hädaseisundiga Sätete süstemaatilisel tõlgendamisel on kohtu arvates ühiselt selge, et keelatud on nii ilma kinnitatud turvavööta kui ka mittenõuetekohaselt kinnitatud turvavööga (näiteks turvavöö on mitmekordselt ümberkeeratud või kinnitatud käe alt) sõitmine ehl
õ 33 lg 11 p 4 hõlmab mõlemat juhtumit. Väärteoprotokollis kasutatud formuleering – sõidutas reisijat, kes ei olnud turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud) on täiesti kooskõlas seaduseandja poolt formuleeritud seaduse sätetega. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku tegu, et ta sõidutas reisijat, kes ei olnud turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud, on väärtegu ja karistatav
S § 16 lg 3 ta teadis, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ehk sõidutab kõrvalistmel olevat reisijat, kes ei ole turvavööta nõuetekohaselt kinnitatud, ning möönis ehk soostus sellega, jätkates sõitu, kui reisijal ei olnud turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud, ja seda kuni peatumiseni politsei märgiande peale. Menetlusaluse isiku süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud. Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja liiklusalastes väärtegudes. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. KARISTUS KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, 5 võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üld- kui ka eripreventiivsed eesmärgid. Riigikohtu lahend 3-1-1-14-07, p 6: „Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“ Karistus on teopõhine ehk kõigepealt võetakse arvesse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas (tsitaat lahendist 3-1-1-43-06): „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“ Samas aga ei saa eripreventiivseid eesmärke arvestades jätta kõrvale ka täiskasvanust süüdistatava isikut. Riigikohtu lahend 3-1-1-99-06. p 15.1: „Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-140-04 - RT III 2004, 14, 174).“
Karistuse keskmine määr on seega 100 eurot. Menetlusalune isik on karistatud rahatrahviga 10 trahviühikut ehk summas 40 eurot, mis on keskmisest määrast oluliselt väiksem, moodustades ühe viiendiku ülemmäärast ja vähem kui poole keskmisest määrast. Kohtuliku arutamise käigus ei ole tuvastatud kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Karistuse suuruse määramisel arvestab kohus isiku süü suurust. Kohus arvestab, et ilma kinnitatud turvavöö sõitmine ohustab ainult isiku ennast mitte teisi liiklejaid. Selles valguses on määratlev siiski turvavööta sõitva isiku enda suhtumine liiklusturvalisusse. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et menetlusalune isik sõidutas reisijat, kes ei kasutanud turvavööd ettenähtud korras ja reisija ise oli varemgi ise karistatud samalaadse teo eest väärteokorras ( kinnitamata turvavööga sõitmine). Samas on tuvastatud, et menetlusalune isik ise on ka varem karistatud ilma kinnitatud turvavööta sõitmise eest. Sellest tulenevalt ei vähene menetlusalune isiku süü kinnitamata turvavööga reisija sõidutamisest Menetlusaluse isiku suhtumine turvavarustusse kasutamise vajadusse näitab, et tegemist ei ole juhusliku üksikjuhtumiga. Isiku süü suuruse määramisel arvestab kohus seda, et tegu on toime pandud otsese tahtlusega. 6 Menetlusalune isik on varem kriminaalkorras karistatud neljal korral, nendest kolmel korral just liiklusalaste kuritegude toimepanemise eest. Kehtivaid väärteokaristusi on isikul 6, nendest 5 on liiklusalased, üks nendest
Loetletud asjaolud näitavad, et menetlusaluse isiku puhul on tegemist süsteemse liiklusalaste süütegude toimepanijaga, kellele ei ole varasemate karistuste määramine ja mõistmine senini positiivset tulemust andnud. Selles valguses ja arvestades isiku süü suurust on isikule kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus rahatrahvi näol niigi leebe, ja selle vähendamine ei tulegi kõne alla. Kohus ei näe aluseid väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel. KOHTU MEE™ED Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Allan Valk esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata, kohtuvälise menetleja 29.04.2013 otsus väärteoasjas 2440,13,002199 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.