lg 1, § 236 lg 1 järgi Vaidlustatud lahend PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 04.03.2013.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,13,
lg 1 ja § 169 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad
Menetleja leidis, et väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasja kogutud materjalidega, s.h on arvestatud kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Väärtegu on tõendatud nii tunnistaja kui ka menetlusaluse isiku enda ütlustega. Menetlusalune isik vastulauset ei ole esitanud. Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lg 1, § 63 lg määras kohtuväline menetleja S.R-ile LS § 223 lg 1 alusel rahatrahvi 70 trahviühiku ulatuses, s.o. 280 eurot ja LS § 236 lg 1 alusel rahatrahvi 105 trahviühiku ulatuses, s.o. 420 eurot. KAEBUSE SISU S.R esitas 18.03.2013.a. Harju Maakohtule kaebuse, milles palub tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse menetlustalituse menetlusteenistuse 04.03.2013.a otsusele väärteoasjas nr. 2302,13,002029 tehtud otsus täies ulatuses. Kaebaja leidis oma kaebuses, et tema suhtes ei ole koheselt rakendatud väärteomenetluse seadustiku § -des 40 ja 41 sätestatud, ehk talle ei tagatud võimalust viia ennast kurssi oma õiguste ja ka kohustustega, mille kohta oleks seaduse alusel olnud kohane teave edastatavas kutses. Kaebaja väidab, et tema ei olnud teadlik, et toimunud oli liiklusõnnetus. Kaebaja leiab, 2 et väärteo otsuses on vääralt temale omistatud LS § 169 lg 5 rikkumine ning sellele järgnevalt väärteo kvalifikatsioon LS § 236 lg 1 järgi. Kaebaja leiab, et LS § 169 lg 5 norm näeb ette, millistes olukordades on liiklusõnnetuses osalenud isik kohustatud politseid teavitama. Kaebaja leiab, et antud normi juures on määravaks liiklusõnnetuses osalenud isiku teadlikus, et ta õnnetuses osales. Kaebaja jääb selle juurde, et ta ei olnud teadlik, et ta riivas teist mootorsõidukit. Samuti ei nähtu otsusest, mida kaebaja LS § 169 lg 5 alusel rikkus. Ilmselgelt ei olnud antud juhul tegemist lahkarvamusega kahju kohta, kuna kaebaja ei teadnud õnnetusest ning puudus ka teise mootorsõiduki osapool. Kaebaja leiab, et tema suhtes ei rakendu antud alus, et varalise kahju tekitajat ei olnud sündmuskohal, kuna normi kohaselt lasub teavitamise kohus sellisel juhul kannatada saanud poolel. Kaebaja leiab ka seda, et tema suhtes ei ole rakendav LS § 236 lg 1 kohaldamine. Kaebaja on seisukohal, et kõnealust väärteo kvalifikatsiooni ei saa rakendada isikule, kelle teadmiste piirides ei olnud liiklusõnnetuse toimumise asjaolu. Kui kaebaja ei teadnud liiklusõnnetusest, ei saanud ta ka sellest teatada, mistõttu ei saa teda ka teatamata jätmise eest karistada. Otsusest ei nähtu, kuidas ja milliste tõendite alusel on menetleja jõudnud otsuseni, et kaebaja teadis liiklusõnnetusest ning jättis sellest teatamata. Veel leiab kaebaja, et LS § 223 lg 1 alusel määratud väärteo karistus on põhjendamata. Antud norm võimaldab määrata rahatrahvi kuni 300 trahviühikut. Karistuse ulatuse juures tuleb menetlejal rakendada kaalutlusõigust, mida kaebaja suhte on tehtud puudulikult ehk ilma põhjenduseta. Eeltoodust tulenevalt taotleb kaebaja tema suhtes tehtud väärteootsus tühistada. KOHTUISTUNG Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse ja selles esitatud taotluste juurde. Kaebaja seletas, et temale koostati 09.02.2013.a. protokoll. Sõiduki tagumisel osal olid triibud juba olemas aga keskmisel osale tekkinud triipude kohta ta selgitusi anda ei oska. Ta ei tea kuidas sõidukile vigastused tekkisid. 09.02.2013.a. käis tema Kristiine Keskuses. . Ta jälgis auto parempoolset külge peeglitest. Peeglitest nägi, et tema sõiduk on lähedal teisele, aga mitte vastas. Antud parkimiskohast lahkus, kuna seal oli kitsas ja ta otsis uue parkimiskoha. Sel ajal tal mängis autos muusika suhteliselt kõvasti ning väliseid helisid ta sel hetkel ei kuulnud. Fotodel on tema sõiduk. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata ja vaidlustatud otsuse muutmata. Kohtuväline menetleja leidis, et otsuse tegemisel on arvestatud kergendavate asjaoludega, et isikul puuduvad varasemad karistused ning on kaalutud millist karistust isikule määrata. Politseil ei ole kohustust kutset saata paberkandjal ning kohtuvälisele menetlejale jääb arusaamatuks kaebaja väide, et kuidagi on rikutud menetlusnorme. Kaebajale on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, millega on kaebaja nõustunud ning kaebaja on andnud vabatahtlikult ütlusi menetlusaluse isikuna. Kaebaja kuulas autos kõvasti muusikat ning ta ei kuulnud helisid, mis tulid väljast poolt. Selline käitumine on hooletu. Kaebaja tegi kõik, et ta midagi ei märkaks. Olemas on fotod liiklusõnnetuse toimumise kohta. Tunnistaja XXX andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et temale kuulub Volkswagen Tiguan ning 09.02.2013.a. oli ta koos tütrega Kristiine Keskuses. Kui tütrega koos auto juurde läksid, nägid kojamehe vahel kilekoti sees teadet. Paberile oli kirjutatud, et tunnistaja nägi kuidas tema sõidukit on vigastatud ning lisatud oli isiku telefoni number, kes antud sündmust pealt nägi. Ta helistas sellele inimesele, kes nägi kuidas tagurdav auto oli tema autot kraapinud, samuti oli sellel isikul olemas fotod. Peale auto ülevaatamist helistas ta politseisse ja teatas, et avarii on juhtunud. Sõidukit kasutab ainult tema ja eelnevalt autol mingeid vigastusi ei olnud. 3 Tunnistaja XXX andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et 09.02.2013.a. oli Kristiine Keskuse parklas, kui nägi kuidas Audi universaal proovis parkida ja kriipis teist autot. Teise auto mark oli Volkswagen Tigune halli värvi. Kaebaja ei saanud parkida ja sõitis tagasi parkimiskohast ja lahkus parklast. Ta kuulis ja nägi kõike seda avariid ning võttis kohe telefoni taskust ja tegi pilti. Peale seda istus ta enda autosse ja võttis paberitüki, millele kirjutas oma telefoninumbri. Umbes tunni aja pärast helistas talle Volkswageni omanik. Ta saatis e-kirjaga Volkswageni omanikule fotod, millised ta oli teinud avariist. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud kohtuliku arutamise käigus ära kaebuse esitaja, kohtuvälise menetleja ja tunnistajate ütlused ning uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid, hinnanud kõiki kogutud ja uuritud tõendeid kogumis, leiab, et väärteoasjas tehtud otsus tuleb sisuliselt jätta muutmata, kuid arvestades kaebaja isikuandmeid, et tekitatud kahju ei ole suur võib vähendada mõistetud rahatrahvi, määrates rahatrahvi tasumise ositi. V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
p 32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. Antud juhul on sõiduki teel (antud juhul parklas) liikumise tagajärjel tekitatud varaline kahju XXXAS-le seega
p 32 kirjeldatud liiklusõnnetuse tunnused on antud asjas olemas.
lg 1 paneb muu hulgas liiklejale (s.t juhile/jalakäijale) kohustuse hoiduda kõigest, mis võib kahjustada vara. Väärteoasjas kogutud materjalidega, sealhulgas tunnistaja XXX ja XXX ütlustega on tõendatud, et menetlusalune isik oma juhitud mootorsõidukiga sõitmisel antud kohustust ei täitnud, mille tagajärjel põhjustas XXXAS-le varalise kahju. Kaebuse esitanud isik vaidlustas otsuse süüdistuses
Kaebaja ütluste kohaselt ta ei põhjustanud liiklusõnnetust. LS § 223 lg 1 näeb ette karistuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus. Kaebuse esitaja väitis, et tema ole ei sõiduautole Volkswagen oma sõidukiga sisse ei sõitnud. Hindamaks XXX esitatud süü tõendatust, tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi lugeda usaldusväärseteks. Kohus leiab, et tunnistaja XXX ütlused on usaldusväärsed ja puudub alus kahelda tunnistaja ütluste õigsuses, kes nägi pealt sõiduauto Audi otsasõitu sõiduautole Volkswagen. Tunnistaja kinnitas kohtus, et nägi liiklusõnnetuse toimumist 15 m kauguselt, samuti ta kuulis otsasõidu heli ning pildistas mobiiltelefoniga nähtut. Samuti kirjeldab tunnistaja üksikasjalikult, et tegemist oli Audi universaaliga ning teise auto mark oli Wolksvagen Tigune halli värvi. Nähtuvalt sõidukite vaatlusprotokollist ja lisatud fototabelitelt, ühtivad sõidukite margid tunnistaja poolt öelduga. 4 Kohus peab tunnistaja XXX poolt kohtulikul uurimisel antud ütlusi õigeteks, kohtu hinnangul ei ole usutav, et isik, kes kaebajat ei tunne, annaks sündmuse kohta teadvalt S.R süüstavaid valeütlusi. Tunnistaja ütlused selle kohta, et ta nägi kuidas sõiduauto Audi sõitis otsa sõidukile Volkswagen, on usutavad, kuivõrd kaebaja ka ise ei välista sündmuskohal viibimist. Kaebaja kinnitas, et sündmuse toimumise ajal ta oli Kristiine Keskuse juures asuvas parklas, kus soovis parkida. Sõidukiks mille otsasõitu tunnistaja nägi ja fikseeris, osutus S.R-i kasutuses olevaks Audi A4 s reg.märgiga XXX. Kohus leiab, et S.R-i väited, et ta 09.02.2013.a. ta ei põhjustanud liiklusõnnetust, on ümber lükatud tunnistaja XXX ütlustega, kes nägi kaebuse esitajat oma sõidukiga Audi A 4 otsa sõitmas sõidukile Volkswagen Tallinnas Kristiine Keskuse juures asuvas parklas. Kohtu hinnangul ei saa jätta tähelepanuta ka tunnistaja XXX ütlusi selle kohta, et enne sõiduki parkimist Tallinnas Kristiine Keskuse juures tema sõidukil vigastusi ei olnud. Seega on tõendatud, et kaebaja oma autoga manöövri käigus sõitis otsa teisele sõidukile. Kuigi kaebaja väidab, et tema avariis ei osalenud, siis kohus leiab, et nimetud väide on otsitud ning esitatud väitega püüab S.R vabaneda vastutusest. Seega ei ole S.R-i ütlused tõendina usaldusväärsed ning kohus neile tugineda ei saa. Liiklusnõuete rikkumine seisnes kõnealusel juhul selles, et kaebuse esitaja ei hinnanud õigesti vahemaad tema sõiduki ning pargitud sõiduauto Volkswagen vahel. Manöövri sooritamisel ei veendunud kaebuse esitaja, et tema poolt teostatav manööver oleks ohutu ning seetõttu sõitis otsa pargitud sõiduautole. Juhi kohustuseks on olla veendunud, et tema sõit on ohutu ning sõidukijuht pidi sellega arvestama ja tegema sellise manöövri, mis tagaks tema sõiduki kõrval, ees ja taga asuvate autode ohutuse. S.R-i poolt liiklusõnnetusest politseid ning liiklusõnnetusest teatamise nõuete rikkumise kohta asub kohus alljärgnevatele seisukohale:
lg 1 järgi on karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine juhul, kui selline teatamine on kohustuslik. Antud väärtegu on lõpule viidud momendil, kui isik ei teata liiklusõnnetusest ja lahkub sündmuskohalt, kuigi tal
järgi oli kohustus teatada liiklusõnnetusest. LS § 269 lg 5, mille rikkumist heideti kaebuse esitajale ette väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses, sätestab, et lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele. Eelnevalt asus kohus seisukohale, et S.R põhjustas 09.02.2013.a. liiklusõnnetuse. Et Audi A 4 ja Volkswageni kontakti tulemusel tekkis varaline kahju, on tõendatud tunnistaja XXX ütlustega, et tema autol vigastusi varem ei olnud, sõidukite vaatlusprotokollidega ja sellele lisatud fototabelitega, samuti tunnistaja XXX poolt pildistatud fotoga. Kohus leiab, et kuna kaebuse esitajal ei olnud teada kahju saaja, s.o sõiduauto Volkswagen omanik, siis oleks ta pidanud teatama liiklusõnnetusest koheselt politseile. Kohus eeldab, et isik, kellele on antud mootorsõiduki juhtimisõigus ning kes osaleb liikluses, tunneb liiklusseadust, mille § 169 lg 1 p 1 kohustab liiklusõnnetuses osalenud juhti seisma jääma võimalikult kiiresti ning § 169 lg 5 kohaselt õnnetusest teatama politseile kui kahju saaja ei ole teada. Käsitletavas asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et S.R kui autojuht selle kohustuse täitis. Käesolevas väärteoasjas eiras S.R
5 nõudeid täielikult - pärast liiklusõnnetuse toimumist ta ei peatunud ega asunud välja selgitama kahju saajat, vaid lahkus sündmuskohalt. Tunnistaja XXX kinnitas, et kaebaja sõitis peale toimunud liiklusõnnetust ära. Kaebaja on väitnud, et ta ei põhjustanud liiklusõnnetust, millest tulenevalt järeldab kohus, et liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumist põhjendab kaebaja asjaoluga, et teadnud otsasõidust ega teadnud seega liiklusõnnetuse toimumisest. Tunnistaja XXX ütlustest nähtuvalt oli kuulda avarii toimumine, seega ei ole usutav S.R-i väide selle kohta, et ta ei olnud avariist teadlik. Seega järeldab kohus, et S.R oli teadlik, et tema sõiduk sõitis otsa sõiduautole Volkswagen. Kohus asub seisukohale, et juht pidi eelpool kirjeldatud asjaoludel aru saama oma tegevusest, sündmuskohalt ärasõit on toime pandud otsese tahtlusega, mistõttu saab järgneda ka tema vastutus LS § 236 lg 1 järgi. Kohus on kohtuistungil uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et S.R-i poolt toime pandud väärteod on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohtu hinnangul ei esine asjas ei kaebaja süüd ega tema käitumise õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Margot Mikler Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.