S § 66 lg 1 järgi määrata, et G.M tasub talle määratud rahatrahvi ositi, 12 kuu jooksul, igakuise maksega mitte vähem kui 11,00 EUR. Viimase osamakse suurus on 19,00 EUR. Rahatrahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud arveldusarvele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale saab kaevata. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist peab teatama kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kirjalik kassatsioonkaebus tuleb Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile esitada 30 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav. Motiveeritud kohtuotsus edastatakse kaebaja poolt märgitud e-posti aadressile hiljemalt 01.11.2013. Kohtu selgitused: Selgitada, et VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Asjaolud: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna poolt 20.08.2013.a. koostatud väärteoprotokolli AB1366102 kohaselt G.M 20.08.2013.a. kella 10:10 ajal Harju maakonnas Järvevana teel, liikudes Tartu mnt. suunas, juhtis mootorsõidukit kiirusega 90 +/-3 km/h (lubatud sõidukiirus antud teelõigus oli 50 km/h), millega ületas kiirust mitte vähem kui 37 km/h. Juhtides mootorsõidukit, sõidutas alla 16-aastast last, kes ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud turvavööga. G.M rikkus sellega
lg 1 p 2; § 33 lg 11 p 4; § 36 lg 6 nõudeid ning pani toime
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 11.09.2013 otsuse alusel väärteoasjas nr 2316,13,007314, juhindudes KarS § 56 lg 1; § 63 lg 1 alusel määrati G.M-ile
Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebaja taotles kohtult asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kaebuse kohaselt soovib kaebuse esitaja vähendada temale mõistetud rahatrahvi. Nõustub, et ületas kiirust, kuid mitte niipalju, kui on märgitud väärteoprotokollis. Otsuse kättesaamise ajal tutvus videosalvestisega, millest nähtus ala, kus oli lubatud sõita 70 km/h, sõitis tema 87 km/h ning peale märki „50“ vähendas sõidukiirust, ületades kiirust mitte rohkem kui 20 km/h. Palub väärteo asi uuesti läbi vaadata ning temale määratud trahvi vähendada, kuna on töötu ning tema ülalpidamisel on kaks väikest last. Ületas kiirust, kuna viis haige lapse Mustamäe haiglasse. Haige laps oli autos lamavas asendis kõrge palavikuga. Tavaliselt kiirust ei ületa ning mingeid mööndusi ta ei tee. Ka sellel päeval oli teine laps autos kinnitatud nõuetekohaselt turvavööga, erand oli tehtud vaid haigele lapsele. Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse, kirjaliku seisukoha. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole G.M kaebus põhjendatud, menetleja palub jätta 11.09.2013 otsus muutmata. Menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega on seisukohal, et G.M süüline käitumine
lg 1 p 2 ja
lg 6 ja
lg 11 p 4 nõuete rikkumine on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärteod on õigesti kvalifitseeritud
lg 2 ja
S § 30; § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik on märkinud nii kaebuses kui ka väärteoprotokollis oma elukoha aadressiks Loopealse tee 3 Sõrve küla, Harku vald. Videosalvestusest ning muudelt väärteoasjas kogutud tõenditelt nähtub, et kaebaja liikus Järvevana teel Tartu mnt. suunas, milline aga ei ole kaebaja kodutee Mustamäe lastehaiglast tulles. Vanema hoolsuskohustus on toimetada haige laps pärast arstlikku läbivaatust kiiremat ja lühemat teed ohutult koju.
lg 11 p 4 lubab sõidutada sõitjat olles
Käesolevas asjas ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaksid, et tema selline käitumine oli tingitud hädaseisundist. Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaksid tema rasket majanduslikku olukorda, seega on need väited paljasõnalised ning esitatud eesmärgiga kohut eksitada. Teadmine raskest majanduslikust olukorras aga ei takistanud kaebajat käitumast viisil, mis on ohtlik nii temale enesele, tema lastele kui ka teistele liiklejatele ning juhtimisõiguse saanud isikuna pidanuks ta teadma, et sellise käitumise tulemusena võidakse tema suhtes kohaldada karistust, milline raskendab majanduslikku olukorda veelgi. Seetõttu peaks kaebaja olema teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol. Isik peab ise piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks ning see tagaks temal lasuvate kohustuste kohase täitmise. Seega sõltub menetlusaluse isiku ja tema lähedaste heaolu tema enese käitumisest muuhulgas ka liikluses. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud käitumine aga näitab menetlusaluse isiku ükskõiksust liiklusohutusse, mille järgimine on juhile kohustuslik. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik oli teadlik antud teelõigul olevast suurimast lubatud piirkiirusest. Sellele vaatamata pidas ta vajalikuks rikkuda liiklusreeglites sätestatud nõudeid ega astunud samme õigusrikkumise ärahoidmiseks. Teatavasti on teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms. tegureid. Suurima lubatud sõidukiirus ei ole kohustus vaid võimalus ning seda tuleb kasutada siis kui terviseseisund, nähtavus, ilmastikuolud jt. faktorid seda võimaldavad. Mootorsõidukijuht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda, sinna alla käib ka liikluskorraldusvahenditest ja liiklusreeglitest kinnipidamine. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 56 sätestatud karistamise alustega. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka põhimõttest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uue süütegude toimepanemisest, s.o. käituma õiguskuulekalt. Menetlusaluse isiku karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebajat varasemalt väärteokorras samalaadsete rikkumise toimepanemise eest karistatud. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust, karistust kergendava asjaolu puudumist, kehtivat väärteokaristust, õiguskorrakaitsmise huvisid, karistuse üld-ja eripreventiivseid eesmärke, on igati põhjendatud G.M karistamine antud rikkumiste eest rahatrahviga 60 trahviühikut, s.o. 240 euro ulatuses. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liikluseeskirja nõuete eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karistatud. Eripreventiivselt aitab selline karistus menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul temale ebameeldiv tagajärg. Rahatrahvi vähendamist kohtuväline menetleja põhjendatuks ei pea, kuivõrd sellisel juhul kaotaks karistus kohtuvälise menetleja hinnangul vajaliku üld-ja eripreventiivse toime. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohtu seisukoht: V™S § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi V™S § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta. Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; pooled on kohtule esitanud ammendavad selgitused ning menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku. Kaebaja ei vaidlustanud kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud asjaolusid. Tunnistas, et ületas kiirust, kuid mitte sellisel määral nagu on kirjas väärteoprotokollis. Väärteoprotokollist nähtub, et kaebuse esitaja sõitis 20.08.2013.a. Järvevana teel 90 +/-3 km/h lubatud 50 alas, ületades sõidukiirust mitte vähem kui 37 km/h. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud kaebaja sõidukiiruse ületamine, küll mitte sellises ulatuses nagu on märgitud väärteoprotokollis, kuna videosalvestisest nähtub, et politsei poolt fikseeritud kaebuse esitaja sõiduki kiirus oli 87 +/-3 km/h, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 34 km/h. Kaebaja märkis kaebuses, et väärteoks määratud lubatud sõidukiiruse ületamine 21 kuni 40 km/h, ei ole aset leidnud, kuna Järvevana teel lubatud „70“ alal sõitis tema 87 km/h, peale liiklusmärki „50“ vähendas ta kiirust, liikudes kiirusega mitte rohkem kui 70 km/h. Tunnistaja Taivo Veersalu ütluste kohaselt täites 20.08.2013.a. tööülesandeid, teostas liiklusjärelvalvet Tallinnas Järvevana tee 7a juures, mõõtis asulasisesel teel sõidukiirust, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Sõidukiirust mõõtis kiirusemõõteseadmega Ultra Lyte 100LR-iga, millele on paigaldatud videokaamera Sony HDR CX-115. Kella 10:10 ajal märkas sõidukit, mis liikus mööda Järvevana teed Tartu mnt. suunas ja mille suurimaks liikumiskiiruseks mõõtis kiiruse 90 km/h. Sõidukist Honda CR-V registreerimisnumbriga XXX, teavitas raadiojaama teel patrullile AP3282-le, kes peatas sõiduki. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja Taivo Veersalu ütlustes, et 20.08.2013.a. kella 10:10 ajal mõõtis Järvevana asulasisesel teel kiirust, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Samuti on eluliselt usutav asjaolu, et politseiametnik enne tööülesandeid täitma asumist kontrollib töö ülesannete täitmise asukohta. Kaebuse esitaja on oma kaebuses märkinud, et peale kiirusepiirangu „50“ alasse saabumist vähendas ta kiirust.
Kohus märgib, et asulasisesele teele saabumisel peab mootorsõiduki kiirus olema juba 50 km/h, mitte, aga alles asulasisesel teel olles hakata kiirust vähendama. Politsei poolt fikseeritud kiiruse ületamise näit oli võetud vahetult peale „50“ alasse saabumist. Seega on tõendamist leidnud asjaolu, et kaebuse esitaja mootorsõiduki kiiruse fikseeritud videosalvestuse näit 87 km/h, oli mõõdetud asulasisesel teel. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Kuivõrd käesoleval juhul on määratud isikule karistus väärteoasjas mõõtetulemuste alusel, pidi mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatuseks olema mõõtmised teinud pädev mõõtja, kes kasutas mõõtevahendit, mille taatluskohustus oli täidetud või mis oli jälgitavalt kalibreeritud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et 20.08.2013 kell 10:10 teostas patrullpolitseinik Taivo Veersalu Harjumaal, Tallinnas, Järvevana teel Tartu maantee suunas G.M poolt juhitud mootorsõiduki Honda r/n XXX liikumiskiiruse mõõtmist. Kiiruse mõõtmisel kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadet Ultra Lyte 2 TI 20-20UX020596 TTRSS-13/00075 (seade testitud 20.08.2013 kell 08:00, seade töökorras). Mõõtmist teostati asulasisesel teel, nähtavus oli hea, ilmastik oli sademeteta, teeolu kuiv, tegemist oli kattega 2 sõidurea ühesuunalise teega, mõõtmise hetkel oli valgeaeg. Patrullauto seisis paremal teepeenral. Sõidukite sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõtmine paigal seistes. Mõõdetav mootorsõiduk oli Honda CRV, reg. märgiga XXX, sõidurajal liikus mitu sõidukit. Kohus on seisukohal, et väärteoasjas kohtus uuritud tõenditest nähtub, et G.M poolt juhitud sõiduki kiirust mõõtis pädev mõõtja, kes kasutas selleks taadeldud ja töökorras ning testitud mõõtevahendit, järgides asjakohast mõõtemetoodikat.
lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. On tõendatud, et antud teelõigul oli suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h. Videosalvestisest nähtub, et kaebaja poolt juhitud sõiduk sõitis 87 km/h, ületades liikluskorraldusvahendil näidatud suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 34 km/h.
lg 2 järgi on mootorsõiduki poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h väärtegu, mille eest on ette nähtud karistus. Kohus leiab, et kaebaja rikkumine on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud
lg 2 järgi on tõendamist leidnud.
lg 11 p 4 kohaselt on juhil keelatud sõidutada sõitjat, kes ei ole
lõike 1 kohaselt turvavööga kinnitatud või ei kasuta
lõike 4 või
lõike 6 kohast turvavarustust, kui tegemist ei ole hädaseisundiga.
lg 6 sätestab, et juhul, kui lapse pikkus ei võimalda teda nõuetekohaselt kinnitada auto turvavööga, tuleb lapse sõidutamisel autos, millel on turvavööd, kasutada tema pikkusele ja kaalule sobivat turvatooli, -hälli või muud nõuetekohast turvavarustust. Sõiduauto esiistmel tohib last sõidutada ainult siis, kui ta on turvavarustuse abil nõuetekohaselt kinnitatud. G.M selgitas kohtule esitatud kaebuses, et laps oli autos sõidu ajal turvavööga kinnitamata, kuna oli haige. Kuna kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit, mis tõendaks, et turvavööga kinnitamata jätmine tulenes hädaseisundist, siis peab kohus kaebuse esitaja väidet lapse raske haiguse kohta paljasõnaliseks. Seetõttu on lapse ohutuse nõuete rikkumine G.M kui mootorsõiduki juhi poolt on tõendamist leidnud. Ka tunnistaja Taavi Tepponaineni ütlustega on tõendatud, et 20.08.2013.a. kella 10:10 ajal täites tööülesandeid, nägi Tallinnas Järvevana teel sõidukit Honda CRV, reg. märgiga XXX, mille tagumise istmel istus turvavööga kinnitamata alla 16 aastane laps. Sõidukit, Honda CRV, reg. märgiga XXX, juhtis G.M (IK xxx).
lg 1 kohaselt sõidukijuhi poolt turvavöö või muu turvavarustuse abil nõuetekohaselt kinnitamata alla 16-aastase lapse sõidutamine on väärtegu, milles eest on ette nähtud karistus. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et G.M poolt
S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Vastavalt KarS § 16 lg 3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava teo ja tahab või vähemalt möönab seda. G.M on toime pannud
lg 2 järgi süüteo otsese tahtlusega- ta teadis, et ületab lubatud sõidukiirust ning tahtis seda. Ka
lg 1 järgi on G.M pannud süüteo toime otsese tahtlusega- ta teadis, et laps on autos turvavööga kinnitamata ning tahtis seda. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Karistus: Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 järgi karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni;
lg 1 järgi karistatakse sõidukijuhi poolt turvavöö või muu turvavarustuse abil nõuetekohaselt kinnitamata alla 16-aastase lapse sõidutamise eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Kohtuväline menetleja määras KarS § 56 lg 1; § 63 lg 1 alusel G.M-ile karistuseks
227 lg 2 alusel rahatrahvi 60 trahviühiku ulatuses, s.o. 240,00 EUR-i. Kohtuvälise menetleja 11.09.2013 otsuse kohaselt puudusid G.M kergendavad ja raskendavad asjaolud. karistuse Väärteootsuses on kohtuväline menetleja jätnud põhjendamata KarS § 56 sättest tuleneva isiku süü suuruse ning arvestanud karistuse määramisel üksnes karistuse kergendavate ning raskendavate asjaolude puudumist ning toimepandud tegu ja karistanud seeläbi menetlusalust isikut rahatrahviga 240 EUR-i. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus 240 eurot ei ole kohane. Kohtu hinnangul ei vasta kohtuvälise menetleja poolt kaebaja karistamine ja määratud karistuse määr KarS § 56 lg 1 sätestatud nõuetele. Kohus märgib, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada eri-ja üldpreventsiooni. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja kirjalikus seisukohas öelduga, et menetlusaluse isiku käitumine liikluses oli ohtlik nii temale, tema lastele kui ka kaasliiklejatele. Sõiduautos lapse turvavööga kinnitamata jätmine ning kiiruse ületamine on lapse elu ohtu seadmine, mis on vanema poolt äärmiselt kahetsusväärne tegu. Kuid karistuse mõistmisel tuleb lisaks toime pandud teole arvestada ka karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, samuti ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse määramisel tuleb ka lisaks arvesse võtta menetlusaluse isiku iseloomustavaid andmeid. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb karistuse määramisel siiski arvestada ka sellega, et menetlusalune isik on end süüdi tunnistanud, milline on karistust kergendav asjaolu. Lisaks leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb arvestada ka teo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku käitumist ning seda, et isik on varasemalt vaid 1-l korral väärteokorras karistatud ning seetõttu leiab kohus, et karistuse eripreventiivset eesmärki on võimalik saavutada keskmisest määrast madalama rahatrahviga. Seetõttu leiab kohus, et G.M-ile on põhjendatud määrata karistuseks rahatrahv 35 trahviühikut. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes V™S § 120 lg 1; 132 p 2; 133; 134; 135 rahuldab maakohus menetlusaluse isiku G.M taotluse karistuse kergendamiseks. Kohus teeb uue otsuse ning tunnistab G.M süüdi Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi ning mõistab karistuseks rahatrahvi 35 trahviühiku ulatuses, s.o summas 140.00 eurot. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitajaei tööta ning tema ülalpidamisel on 2 alaealist last, siis on otstarbekas määrata rahalise karistuse tasumine KarS § 66 lg 1 alusel ositi, 12 kuu jooksul, igakuise maksega mitte vähem kui 11,00 EUR. Viimase osamakse suurus on 19,00 EUR. Kohtunik:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.